Perekonnata. Hector Malot
mugulaid kui kartulid ja maitselt pidi maapirn meenutama artišokki, naerist ja veel mitut teistki aedvilja. Kõik see sisendas mulle mõtte valmistada ema Barberinile väike üllatus. Sellepärast ei lausunud ma talle sellest kingist sõnagi ning istutasin mugulad vaikselt oma aianurka. Ja vartest kavatsesin ma teda uskuma panna, et need on hoopis lilled, ning siis ühel ilusal päeval, kui saak on küps, kasutan ma oma maapirnide ülesvõtmiseks ja keetmiseks aega, mil ema Barberini pole parajasti kodus. Aga kuidas ma kõige sellega oleksin tegelikult toime tulnud, niisuguse pisiasja pärast minu mõttelend muret ei tundnud, ja kui ema Barberin oleks koju tulnud, oleksin mina oma toidu lauale toonud.
Meil oleks siis alaliste kartulite asemel olnud uus toit ja ema Barberinil ei oleks tarvitsenud vaese Roussette’i müümise pärast enam nii suurt muret tunda.
Ja selle uue toidu avastaja oleksin olnud mina, Rémi. Nii oleksin ka mina majas midagi kasulikku korda saatnud.
Taoliste kavatsustega peas jälgisin ma muidugi oma maapirnide tärkamist äärmise tähelepanuga. Käisin neid iga päev vaatamas aianurgas, kuhu ma olin nad istutanud, ja mu kannatamatuses tundus mulle, et need maapirnid ei tõuse iialgi.
Olin parajasti põlvili maas, toetudes kätele, nina maapirnide juures, kui kuulsin kärsitut häält hüüdvat minu nime. See oli Barberin, kes mind kutsus.
Ma läksin kiiresti majja.
Ent milline oli mu üllatus, kui ma kolde ees silmasin Vitalist ja tema koeri.
Taipasin silmapilk, mida Barberin minust tahtis: Vitalis oli mulle järele tulnud, ja et ema Barberin ei saaks mind kaitsta, oli Barberin ta hommikul ära külasse saatnud.
Kuna ma väga hästi teadsin, et Barberinilt pole mul loota ei abi ega halastust, siis jooksin ma Vitalise juurde.
„Oh, mu härra!” hüüdsin ma talle, „palun teid, ärge viige mind ära!”
Ja ma hakkasin nuuksuma.
„Tule, mu pojuke,” sõnas ta mulle üsna leebelt, „minuga koos ei saa sa õnnetuks, ma ei löö kunagi lapsi ja pealegi on sulle seltsiks minu väga lõbusad kasvandikud. Mida on sul taga nutta?”
„Ema Barberin!”
„Igal juhul lahkud sa siit,” ütles Barberin ja haaras mul tugevasti kõrvast. „Kas see härra või varjupaik – vali!”
„Ei! Ema Barberin!”
„Ah, sa ajad mul juba lõpuks hinge täis!” karjus Barberin kohutavasse vihahoogu sattudes. „Kihutan su siit kepihoopidega minema, kui sa muidu ei lähe.”
„Tal on kahju ema Barberinist lahkuda,” ütles Vitalis, „selle pärast ei maksa teda lüüa, tal on tunded ja see on hea märk.”
„Kui te teda haletsete, hakkab ta veelgi kõvemini ulguma!”
„Olgu, kuid ajagem nüüd äriasjad korda.”
Seda öeldes ladus Vitalis lauale kaheksa viiefrangilist raha, mille Barberin ühe käeliigutusega laskis kaduda oma taskusse.
„Kus on komps?” küsis Vitalis.
„Siin see on,” vastas Barberin ja osutas sinisele puuvillasest riidest taskurätile, mis oli nurkipidi kokku seotud.
Vitalis sõlmis kompsukese lahti ja vaatas, mida see sisaldas: selles olid minu kaks särki ja linasest riidest püksid.
„See ei vasta meie kokkuleppele,” ütles Vitalis, „teie lubasite mulle anda tema asjad, aga nende asemel on siin ainult räbalad.”
„Tal pole midagi muud.”
„Ma olen päris kindel, et kui ma küsiksin lapse käest, siis ta vastaks mulle, et see pole tõsi. Kuid ma ei taha hakata selle üle vaidlema. Mul pole enam aega, pean teele asuma. Lähme, mu väike. Kuidas on ta nimi?”
„Rémi.”
„Lähme, Rémi. Võta oma komps ja astu Capi ees. Edasi, marss!”
Anudes sirutasin ma oma käed Vitalise poole ja siis Barberini poole, aga nad mõlemad pöörasid pea kõrvale ja ma tundsin, kuidas Vitalis mul käest kinni võttis.
Pidin astuma hakkama.
Ah, mu vaene majake! Üle ta läve astudes tundus mulle, et jätsin sinna osa iseendast.
Ma vaatasin enda ümber, mu pisaraist tuhmunud silmad ei näinud kedagi, kelle käest abi paluda: ainustki inimest polnud näha ei maanteel ega ümberkaudsetel põldudel.
Hakkasin hüüdma:
„Ema! Ema Barberin!”
Aga keegi ei vastanud mu hüüdele, mis muutus nuuksumiseks.
Pidin järgnema Vitalisele, kes ei lasknud mu kätt lahti.
„Head reisi!” hüüdis Barberin.
Ja ta läks tagasi majja.
Ah, nüüd oli siis kõigel lõpp!
„Lähme, Rémi, astume edasi, mu laps,” ütles Vitalis.
Ja ta käsi tõmbas mind endaga kaasa.
Nüüd hakkasin ma sammuma tema kõrval, õnneks ta ei kiirustanud ja ma arvan, et ta seadis koguni oma sammud minu järgi.
Tee, mida mööda me läksime, tõusis loogeldes piki mäenõlvakut ja igal käänakul nägin ma ema Barberini majakest, mis jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks. Olin nii palju kordi käinud seda teed ja ma teadsin, et kui me jõuame viimasele käänakule, näen ma seda maja veel kord ja siis, kui me oleme astunud mõned sammud edasi tasandikul, on ta jäädavalt mu silmist kadunud: ja enam pole midagi. Minu ees on tundmatus ja minu taga majake, kus ma kuni selle päevani olin elanud nii õnnelikuna ja mida ma kindlasti ei näe enam mitte iialgi.
Õnneks kestis mäkketõus nii kaua! Ent lõpuks jõudsime ikkagi üles.
Vitalis polnud hetkekski mu kätt lahti lasknud.
„Kas lubate mul veidi puhata?” küsisin ma.
„Meeleldi, mu poiss.”
Ja esimest korda laskis ta mu käe lahti.
Kuid samal ajal ma nägin, kuidas ta heitis pilgu Capile ja andis talle märku, mida koer näis mõistvat.
Seejärel tuli Capi otsekui mõni karjakoer salga eesotsast ja istus minu selja taha.
Nüüd ma taipasin, mida see märguandmine ja manööver tähendas: Capi määrati minu valvuriks. Niipea kui ma teeksin katset põgeneda, kargaks Capi mul kohe säärest kinni.
Ma läksin ja istusin teeäärsele murule, kuhu minu kannul järgnes ka Capi.
Mu pisaraist tuhmunud silmad otsisid ema Barberini maja.
Meie all laius rohkete aasade ja metsatukkadega org, kust me äsja olime üles sammunud ja mille kõige sügavamas sopis seisis üksikuna ema Barberini majake, kus ma olin üles kasvanud.
Seda kergem oli teda puude keskelt üles leida, et just sel silmapilgul tõusis korstnast väike kollane suitsusammas sirgena vaikses õhus ja ulatus üles meieni.
Kas oli see mälestuse illusioon või tõelisus, kuid see suits kandis minuni tammepuu lehtede lõhna; need lehed olid kleepunud haokubude külge, millega me kütsime kogu talve. Ja mulle tundus, nagu istuksin ma praegugi oma väikesel pingikesel kolde ees, jalad soojas tuhas, kuna korstnas keerutav tuul paiskab suitsu meile näkku.
Vaatamata kaugusele ja kõrgusele, kus me asusime, olid kõik esemed säilitanud oma selged piirjooned ja kuju, kuid nad näisid vaid üsna pisikestena.
Meie kana, viimane, kes oli veel järele jäänud, jalutas prahihunnikul, kuid tal polnud enam oma endist suurust, ja kui ma poleks teda nii hästi tundnud, oleksin teda pidanud väikeseks tuviks. Maja otsas nägin ma pirnipuud, mille kõverat tüve ma nii palju aega olin kasutanud ratsuna. Siis märkasin ma läbi rohelise aasa hõbepaelana looklevat oja, mille kõrval ma võisin vaid aimata oma väikest, nii suure vaevaga kaevatud kanalit, millesse juhitud vesi pidi hakkama