Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol
pidusid kaunistasid enamasti brünett ja blond tüdruk korrus kõrgemalt. Jooga ajas blondiiniga mesijuttu ja embas teda, mille peale tütarlaps põiklevalt naeratas. Püüdsin nende poole mitte vaadata, siis püüdsin nimme neid vaadata. „Miks sul nii imelik nägu on?“ küsis Madis. „Mispoolest imelik?“ küsisin vastu. „Hapu,“ vastas Madis.
Et Madis eriti ei elanud enam toas nr. 654
ja näis inimesena, kellele sai hästi pähe istuda, siis seadis Jooga ta ühel päeval fakti ette.
„Las filoloog elab nüüdsest teie toas – Madise voodi on ju vaba. Ole nüüd mõistlik, Madis, mis sellest siis ikka on, tal ei ole praegu ju mujal olla.“
Nelja silma all – mulle muidugi ütlemata – vihjas Jooga Madisele veel, et Madis võiks ju koos minuga oma ühikavoodis magada, sest ma olevat talle täpselt sobiv pruut.
Madis hakkas mulle väga tagasihoidlikult, aga siiski küllalt järjekindlalt seda ideed tutvustama, samas kui mina olin veendunud enda ja Jooga suurtes tunnetes, kuigi me ei olnud ikka veel jõudnud oma pulmareisile.
Ilmad läksid külmaks ja võib-olla uppus rabasaar vee alla.
Nii et oli teatavaid kahtlusi. Aga mitte väga palju.
5. peatükk. Uus kole pruut
Lagane tuba. Suitsuotsad. Tühjad kleepuvad pudelid. Porised jäljed põrandal. Pesemata nõud – peamiselt tühjad purgid. Igal pool vedelevad kortsus rõivad ja mustad taskurätikud. Tolm. Näpujäljed peeglil. Jooga riided. Jooga raamatud. Koridorist kostvate sammude järgi võib ära tunda Säga. Keegi teine sandaale nõnda järel ei lohista. Heli annab märku, et varsti siseneb miski või õieti keski pikk, nohune ja unine. Haiglusest hoolimata käis Säga õhtuti jooksmas, võtnud ilmselt pähe, et sportlikud eluviisid ravivad ta terveks.
„Ega teil juhuslikult suitsu ole?“ küsis Säga nagu alati, ja saanud suitsu, seadis end mugavalt laiale aknalauale istuma.
Suitsetasime nüüd nimelt köögis. Ööbisin juba mitu päeva 654-s, kus suitsetati rõdul, aga köök oli tunduvalt soojem kui rõdu, kus õhtuti juba jahe hakkas. Olin suitsetamise kenasti ära õppinud, sest tavaliselt jättis Siispool suitsupaki aknalauale. Võtsin sealt päeva jooksul paar sigaretti.
„Oled vist alles nüüd suitsetama hakanud? Sa ei oska seda eriti hästi,“ arvas Siispool, kui koos rõdul suitsetasime. „Sisse tuleb tõmmata: vaat niimoodi! Või sööksid sa meelsamini hoopis kommi?“ Ja kraamis taskust lagedale paki karamelle. „Et oleks valikuvõimalus.“
Ühel 1989. aasta vihmasel oktoobriõhtul
olid mul Puiestee tänaval Heintsi maja otsides kõik vajalikud juhised. Elulises mõttes täiesti kasutud juhtnöörid kuulusid mängu juurde, kus raskelt haigestunud armastatu saadab mu arsti järele. Jooga oli andnud mulle kaasa paberilehe oma haiguse kirjeldusega ning arstitudeng Heintsi aadressi. Kui Heints ei saa tulla, siis pidin laenama temalt 30 rubla. Naise ja nelja lapsega Heints elas ahjuküttega üüritoakeses. Nad olid kuuekesi peadjalad koos keset kuivavat pesu ja kipakat mööblit. Naine tiris parajasti suuremal lapsel kombinesooni seljast. Jälgisin neid osavõtmatult nagu elu Kuul – ohutust kaugusest, mille moodustas elukogemuste puudumine. Nad ise pidasid oma elu arvatavasti tavaliseks. Heints tuligi kaasa, rõõmus jalutuskäigu üle. Puiestee tänava asfalt ja Roosi tänavat kattev munakivisillutis läikisid vihmast.
„Mis Joogaga lahti?“ uuris Heints teel ühikasse.
„Ta ei saa rääkida, nii et ma täpselt ei tea, mis tal viga on,“ seletasin.
Pärast Heintsi visiiti kogus Jooga end kiiresti ja tegi näovigureid. Mõni tund hiljem korraldas ja organiseeris ta juba midagi, pöörates kõigele enda ümber täpselt nii palju ja vähe tähelepanu nagu alati. Ta tahtis, et lööksin kirjutusmasinal ümber Tamuri romaani. Ma ei näidanud üles indu seda teha. „Miks see keegi ei võiks ise oma juttu paljundada?“ Sirvisin Tamuri romaani, mis oli kirjutatud joonelisse vihikusse ja kandis pealkirja „Diskoteek“.
„Mis asi see „Diskoteek“ on?“ küsisin Madiselt.
„Üldiselt on nii, et küll sa aja jooksul ise näed,“ ütles Madis salapäraselt.
Ühel teisel õhtul kutsus Jooga
mu rebaste tuppa, kuhu mind oli majutatud esimesel ühikaööl ja kus ma järgmisel hommikul ploome sõin. Ruumi oli häirivalt palju: toa keskel puudus vahesein, mis eraldas igal pool mujal voodid ülejäänud toast. Sein ehitati tavaliselt riiulitest ja see jagas toa kaheks: taga magati, akna pool käis seltskonnaelu. Enamasti oli ühikatubades punktvalgus, mis aitas kaasa õdusa meeleolu tekkele ja mille valgel oli hubasem pidu pidada.
Rebaste tuba oli erakordselt lage ja valge. Laes rippuv võimas pirn valgustas seda avarust kuidagi ebasündsalt ja häirivalt.
Toaelanikke endid näha ei olnud. Tellisekarva näo ja siilisoenguga tuimade võõraste poiste kohta ütles Jooga, et need on tema sõbrad epakad. Kahtlustasin, et tegu on tõesti põllumajanduskooli tudengitega. Raha paistis neil olevat, õllepudeleid oli rohkesti ning poiste riietus oli parem kui tudengitel harilikult. Näha polnud Hartzi ega Mišelli, kes olid tundunud nii aadellikena. Veel oli toas rõugearmiline punapäine tüdruk. „Sinust palju noorem,“ ütles Jooga mulle, kes ma olin just kakskümmend saanud.
„See on mu uus pruut!“ teatas Jooga peatselt, haarates tüdruku kaenlasse – mehiselt, nagu heinasaadu või nuustikut räsides. Ta tiirutas punapead mööda tuba; silmini purjus keemiarebane kiljus õnnest nagu mina oma mesinädalate alguses ning tema punane pats lõi seljal laksu. Mulle tulid pisarad silma.
„Kuidas nii?“ mõtlesin. „Jooga pruut olin ju mina…“
Keegi mulle tähelepanu ei pööranud ja seda hõlpsamini sain toast välja. Ma ei olnud veel eriti kaugele jõudnud ja seisin otsustusvõimetuna koridoriakna juures, kui ümaranäoline Sugulane tuli mind lohutama. „Asi pole seda väärt,“ ütles ta. „Tüdruk on ju kole, ja Jooga veel koledam. Ta tahab sind lihtsalt kiusata.“ Mis vastas muidugi sajaprotsendiliselt tõele.
Madis oli erakasse läinud. Heitsin tema voodisse, otsustades sealt mitte kunagi enam tõusta. Nutsin terve õhtu. Siispool istus teisel pool vaheseina laua taga ja kribis hariliku pliiatsiga koolitöid teha. Ainult ta prilliklaasid välgatasid mõnikord. Inimesed voorisid sisse ja välja, mina aga ei teinud neid märkamagi; nemad rääkisid eestoas teisel pool kappi minust, kuid ma ei teinud kuulmagi, sest mul oli täiesti ükskõik.
Saabus teine päev ja ma ei läinud kooli, ikka nutsin. Vahepeal magasin või lamasin mingis poolteadvelolekus. Ärkasin üles ja hakkasin jälle nutma. Nii mitu päeva.
Keegi ei julgenud mind torkida. Vahel käis Madis – tuli voodite vahekäiku, istus mu kõrvale ja ütles:
„Ära enam nuta, see tüüp pole su pisaraid väärt.“
„Tahaksin sellele mehele midagi öelda. Võib-olla muutuks ta korralikuks, kui talle naine võtta? Mis sa arvad, Madis?“küsis keegi.
„Siia ta enam nägu ei näita,“ ütles kõnetatu.
„Purjust Joogast võib kõike oodata,“ vastas näiteks Säga.
Madis tuli igal võimalusel minuga vestlema. Igaks juhuks noogutasin viisakalt kõige peale, mis ta ütles. Enamasti magasingi tema voodis, aga kui Madis seal ise magas, kolisin kõrvalreformile, mis kuulus Sägale, kes ei teinud numbrit mind sealt leides, kuigi Madise jutu järgi oli see seni rangelt keelatud: Säga voodis magas ainult selle peremees. Kes oli näilisest lahkusest hoolimata tujukas toanaaber ja teritas Madise kallal hambaid nii põhjusega kui ka ilma.
Voodeid oli kapi taga neli: kaks alumist ja kaks ülemist nari. Kahest küljest piirasid magamisnurka seinad, ülejäänud küljed moodustusid valgetest raamaturiiulitest, mida võis näha igas ühiselamutoas. Ainult siin oli riiuleid tunduvalt rohkem ja need olid suures osas tühjad. Magamistuppa pääses kahe riiuli vahelisest pilust.
Eestoas olid laud ja kolm tooli, ja nagu kõigis teisteski tubades, neli seinakappi. Ühte panin