Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol
ju ei panda poiste tuppa. Igatahes elasid seal füüsikud Hannes ja Kati. Ja veel keegi. Ja mina kaks nädalat. Mulle meeldis nende juures, kuigi vaevalt panin tähele, kus elan. Käisin päeval loengutel ja pärast loenguid uitasin õnnetult armununa mööda linna. Lonkisin hiliste öötundideni jõe ääres ja voolava vee häälel, mis väidetavalt vabastab äranõidumisest, ei olnud mulle mingisugust mõju. Vaatasin päikeseloojangut ja mõtlesin, et olen õnnetu. See mees – õppejõud – ei vasta mu tunnetele kunagi.
Hannese ja Kati toas käis alalõpmata pidu. Vahel pakuti mullegi veini. Toa elanikud ja nende külalised olid huvitavad selle poolest, et nende riietus oli äärmiselt napp. Valitses leitsak. Higistasin kinninööbitavas pluusis ja kitsas seelikus. Hannes ja Kati tundusid kõige normaalsemad inimesed nendest, kellega olin seni kokku puutunud. Nad olid täiesti tavalised tudengid, kellega oli väga meeldiv koos elada. Nad ei seganud ennast minu ellu.
Kaks nädalat füüsikute juures möödusid rahulikult. Sain tegelda oma asjadega, mis tähendas poole ööni Tartu sildadel konutamist ja ülejõelinna imelike tänavatega tutvumist. Aga sellekski oli vaja rahu, mida poleks olnud mõne kursusekaaslasega Pälsonis, kus maja on räpane, kursusekaaslane loll, ja kui neid on mitu, siis üks teisest napakam.
Nii jäi mulle ähmane mälestus, et Leningradi maanteel majas 25 elab tore rahvas, ning teinud sügisel Tartus paar päeva asjatuid katseid eluaset leida, otsustasin minna füüsikute ühikasse ja otsida need head inimesed üles. Lootsin saada peavarju kas või mõneks päevaks, et seejärel edasi vaadata. Selja taga oli öö bussijaamas ja teine Pälsoni ühika komandandi abiruumis. Komandandi vend võttis mu enda juurde ja lubas minu eest kosta, ent kahte voodit polnud temalgi.
Esimesed paar päeva polnud väga hirmsad. Ilmad olid soojad. Istusin õhtupimedani Toomemäel, süües ema kaasaantud pirukad ja võileivad korraga ära, et kott oleks kergem. Täis kõht muudab uniseks ja olukord ei tundunudki väga lootusetu. Küll see lahendus kunagi tuleb, lohutasin ennast, ja magasin paar ööd eelmainitud paikades, riided seljas.
Neljanda septembri hommik oli aga eelmistest külmem ja ebasõbralikum.
Oli saabumas kolmas öö Tartus. Seda ma nõnda veeta ei kavatsenud.
Olin selleks ajaks niivõrd väsinud, et oleksin hea meelega sinnasamasse pargipingile magama jäänud.
Kui õhtul hilja Leningradi maantee ühiselamusse jõudsin, siis selgus, et kevadine tuttav Kati on nädalaks Venemaale reisinud. Ukse vahelt vaatas mind üllatunult täiesti tundmatu nägu. See ei olnud Kati elukaaslane. Millegipärast ei hakanud ma tollele tüübile seletama, mida sealt otsin. Kõndisin mööda seitsmenda korruse koridori ja pidasin aru, mida edasi teha.
Asjad olid mul ilusasti õlakotiga kaasas. Õhtud olid juba jahedad. Mul polnud mingit soovi ühiselamust lahkuda. Teadsin, et kursusekaaslased mulle küll peavarju ei anna. Olin juba teinud väikese vihje või nii.
Ühel loengul – tegu oli mingi sotsiaalteadusega – anti igaühele paberileht ja paluti mõne joonega piltlikult visandada küsimus, millest kõik aru saaksid. Seejärel lasti paberilehed ringi käima ja teised kirjutasid sellele küsimusele vastuse. Joonistasin kolme joonega voodi – nagu H-tähe. Vastused olid: „Otsi endale mees“, „Pane lehte kuulutus ja üüri tuba“, „Osta telk“, „Otsi kuskilt ühika pealt katkine reformvoodi või mitu ja tee neist üks korralik. Või osta hoopis tugitool…“
Ma ei saanud isegi mõelda korteri üürimisele. See on kindlasti väga kallis – ja kust raha võtta? Mille eest süüa osta? Parem mitte kellelegi öelda, et ma ei suuda sellega toime tulla, sest mida inimesed minust siis arvavad.
Kursaõed olid ilusad, kenade soengutega ja hoolikalt meigitud. Riided olid neil äsja triikraua alt väljunud, sitsilised ja satsilised. Uuel kursusel oli ka tüdruk, kellega õppisin kunagi väikelinnas üksteist aastat ühes klassis. Küsisin temalt, kas ta teab, kus saaks ööbida. „Meil küll ei saa,“ ütles ta kärmelt, „oleme isegi kolmekesi toas.“ Ta ei teadnud ka kedagi teist, kelle juures oleks ruumi. Üks kui teine, kelle poole pöördusin, vastas nagu kokkulepitult: ei saa, kohe mitte kuidagi ei mahu ära.
Hulkusin mööda Leningradi maantee ühika koridore. Viimaks oli meeleheide nii suur – ilmsest paratamatusest, et tuleb sellestki majast ära minna, kuigi siin on valge ja soe –, et koputasin häbenemata esimesele ettejuhtuvale uksele.
Dressipükstes naisterahvas, kes ei olnud küll eriti ilus, aga lahke ja sõbralik, kostis, et nende toas voodikohti ei ole, aga kusagil kindlasti on. See pole üldse probleem, vaadaku ma ringi. Naisterahvas märkas vist, et olen pettunud, ja andis mulle kimbu korralikult puhastatud porgandeid, muud tal ei olnud. Mul oligi juba nälg. Võtsin porgandid ja sõin neid koridoris, tänades õnne, et tekkis vähemalt mingi tegevus. Ja oleks nagu juba väheke omainimenegi. Hoopis teine suhtumine kui filoloogide juures.
Seisin akna kõrval ja vaatasin alla pimedusse. Koridoris olid põrandast laeni ulatuvad otsaaknad. Tartu oludes oli tegu pilvelõhkujaga. Kell oli pool üksteist. Siis kuulsin, et keegi sammub mu selja taga koridoris lifti poole. Aken ja lift asusid kõrvuti. Nägin tumedas ülikonnas pikkade juustega mehe peegeldust aknal ja ehmusin. Midagi oli mehe juures väga veidrat. Ta lähenes tantsiskleval sammul, heites kiireid pilke ühele ja teisele poole, ning tegi imelikku häält – võib-olla laulis, aga võib-olla ka mitte. Ta oli üsna noor. Ta tuli lähemale ning muudkui kepsles ja kepsles. Vilistades kiirustas ta kuhugi, küll ringi vaatamata, kuid minust möödudes justkui õhku sisse tõmmates ja mind nuusutades.
Ta oli täis nagu pinal.
Ta kadus kusagil lifti juures algavasse järgmisse koridori. Ruum jäi tühjaks. Suutmata selle tühjusega midagi peale hakata, läksin samuti pimedusse, kuhu olin näinud minemas võõrast. Nurga taga oli järgmine hämaralt valgustatud koridor, kus polnud kedagi.
Äkki kuulsin selja taga köhatust.
Liftiukse juures küürutas kreeka „e“ poosis seesama iseäralik tüüp ja tegi tähelepaneku aeglaselt liikuvate liftide kohta.
Vaatasin ja vaatasin, suu jahmatusest lahti – mu silmapiirile oli ilmunud tõeline mustkunstnik. Ainult kübar puudus. Tegelikult eksisin, sest kaabu oli tal käes. Ta pani selle pähe, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Lisaks olid tal tumedad kitsad vurrud. Lühike habe. Pikad sirged õlgadeni juuksed. Sellised väga sirged ja väga tumedad. Tumedate klaasidega prillid. Ja must ülikond ning valge särk. Lint üle rinna. Ilmselt mingist korporatsioonist.
Peitsin porgandid kähku ära. Võtsin julguse kokku ja köhatasin. Pikajuukseline heitis mulle prillide tagant kiire pilgu ja vajutas liftinupule. Ka mina asusin lifti ootama. Möödus keegi, kes tundmatult käigu pealt küsis: „Kust tuled?“
„„Humalast“ – sõin kaks praadi…“
Mitte „prae“, nagu kõik teised, mõtlesin hämmeldunult. Vaid kaks.
Lift tuligi. Sisenesime. Mees vaatas minu poole ja vajutas nupule. Noogutasin ning me alustasime sõitu üheksandalt korruselt esimesele.
Paar sekundit julgust kogunud, küsisin meeleheitliku sundimatusega: „Vabandage, ega teie äkki tea siin ühikas vaba voodit või tuba? Oleks vaja öömaja.“
„Või nii,“ ütles mees. „Lähme.“ Ja suundus nii pika sammuga, et vaevu järele jõudsin, ühikast välja.
Maja ees tabas teda hetkeline kahevahelolek, aga siis lausus ta: „Paremale. Ma loodan, et saan su ühe oma sõbra juurde ära pista. Tuleb minna Komsomoli tänavale“, ja seletas tee peal, et tema ristinimi on Peterson, aga kutsutakse Joogaks. „Oled kindlasti minust midagi kuulnud,“ ütles ta toonil, nagu peaks igaüks teda teadma.
Tunnistasin, et ei ole temast midagi kuulnud. Mees teatas, et on luuletaja ja võib mulle mõne oma luuletuse lugeda. Aga ta tegeleb ka muude asjadega, näiteks õpib füüsikat. Füüsikat õppima hakkas ta juba mitu aastat tagasi, aga kuidagi kulgesid asjad niimoodi, et ta on järjekordselt esimesel kursusel. See paistis mulle äärmiselt kummaline, kui mitte lausa müstiline. Niisugune mees – ja kui huvitava elukäiguga! Eriti imelik tundus see füüsikaõpingute asi. Jooga seletas veel, et ta vanaema oli Lõuna-Eesti kõige vägevam nõid ja et tema suguvõsas