Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol
mind ainult huvitab. Räägi parem, kuidas sul eksamid on läinud.“
„Päev ja autogramm. Sügisel saan päevasesse. Aga stipendiumit ei lubatud.“
Eksamilehel oli kahe arvestuse asemel tühi koht, kõik muu oli tehtud.
„Sa võiksid endale kas või korrektorikoha võtta,“ soovitas Klaus. „„Edasis“ on alatasa vaja.“
„Ma ei lähe mitte selleks Tartusse,“ ütlesin tüdimusega.
„Ka Liis on ennast viis aastat harinud,“ ütles Klaus sapiselt. „Mulle hakkab vastu see igavene jutt eneseharimisest, mida ma sinu suust viimasel ajal väga tihti ja tõsimeelselt kuulen. See on halenaljakas. Ja luba endale veel midagi öelda. Mulle ei meeldi absoluutselt see sinu nunnalik olek. Kogu õhtu jooksul ei lubata enesele ühtegi naeratust, ei öelda peaaegu ühtegi sõna… Ütle nüüd: „Ma võin ka ära minna.“ Ma peaaegu ootan seda lauset. Mind huvitab ka, millest sinu meeleparandus…“
„Võin ka päriselt minema jalutada.“
„Olgu, ma vabandan. Ma enam ei tee. Parem räägi, mis sul vahepeal veel huvitavat on juhtunud.“
„Kõik on enesesisendus,“ ütles Klaus, kui rääkisin ääri-veeri, et olen armunud. „Ma ei mõista, mis sind Tartusse tõmbab. Kas sa tahad ainult illusoorset sõltumatust emast? Minu meelest on seda liiga vähe. Loe vähem ja joo rohkem,“ andis ta nõu. „Mine mehele,“ soovitas ta kibedalt, „hääleta ainult nullkaheksaid. Ja nullüheksaid.“
Nii võib juhtuda, kui keegi, keda oled hästi tundnud, muutub juba sinu juuresolekul, muutub tundide ja minutitega, ja lähedase inimese uus nägu on sulle järsku võõras.
„…tõesti palun vabandust, käitusin inetult, lihtsalt norisin, mul on piinlik.“
Klausil polnud kombeks puuduva info põhjal järeldusi teha. Ta unustas ebamugavad vahejuhtumid varsti ja helistas: „Täna on nii ilus ilm, et võiksime jalutama minna. Kadriorgu, mere äärde.“
Olin rõõmuga nõus. Jalutasime Pirital ja ma vaatasin teda kõrvalt – õnnelikku, hoolimatut, äraolevat.
„Kuidas sa oma tulevikku lähemate aastate jooksul ette kujutad?“ küsisin.
„Ülejärgmiste valimistega tuleme võimule. Need on umbes viie aasta pärast. Olen kolmekümnene. Tõenäoliselt natuke noor üsna kõrge positsiooni kohta. Ainus, millest mul on kahju, et olen võib-olla sunnitud muutuma ainult ametiisikuks. Noorus jääb liiga lühikeseks. Esmaspäeval sõidan ma Soome, siis Tartusse, siis Leningradi…“
Ta pöördus Toompeale ja mina all-linna.
„Helista siis,“ ütles ta.
Käisin kaua mööda tänavaid ja poode, et tasakaalu tagasi saada. Ei olnud ma enesekindel ega teadnud, mida tahan – mu põhiseisund on otsimine, endasuguse otsimine, kellest on juba teada, et ma teda ei leia.
„Mida sa siin teed, ma ei saa üldse magada!
Käid mööda tuba, nii et põrand naksub, tahad mind ära tappa!“ Ema tuli keset ööd tuppa ja äratas mu karjumisega üles. Magasin teisel korrusel.
Vahel vanad majad ikka naksuvad – ilma mingi põhjuseta. Ma ei mõtle seda välja. Liikusin vaikselt kui hiir, sest teadsin, mis siis saab, kui keset ööd kas või pastaka maha pillan. Kõige hullem on, kui tõesti magad ja tema hakkab une pealt röökima, kusjuures tõsiselt, mitte lihtsalt ei tee kõva häält. Tema tegi seda tigedusega, röökis nagu kõige suuremale vaenlasele näkku:
„Mida sa siin teed, lurjus, et niimoodi käid ja rikud minu und, mis on niigi halb!“
Ta magas unerohtudega.
„Ma tõesti ei käinud mööda tuba!“
See sõi närvid seest sõna kõige otsesemas mõttes. Mõned kurdavad, et väikesed lapsed ei lase öösel magada. Aga ühegi imiku kisa ei anna võrrelda sellega, mis juhtus meil öösiti. Ja päeva ajal.
Kõik algas pärast seda, kui keskkooli lõpetasin ja ajalehetoimetusse tööle läksin. Üht-teist tuli muidugi ennegi ette, aga ma ei pannud seda tähele. Olin ikkagi laps.
Olin ajalehes töötanud aasta. Toimetuses olid head inimesed. Polnud vahet, kas raamatupidaja või peatoimetaja, kõik olid ühtemoodi head. „Mis sul selle emaga õieti on?“ küsisid need head inimesed ja vangutasid pead.
Rutiin oli mul järgmine: hommikul tõusin, läksin tööle, õhtul kell viis – õigemini seitseteist kümme – tulin bussiga koju. Buss sõitis natuke üle viie minuti, jalgsi käia tuli veel viis minutit ja umbes pool kuus algas igapäevane jauramine, lõppedes kaheksa paiku. Tegin vahetevahel näo, et loen: vaja on õppida, varsti tulevad eksamid, ütlesin emale. Ja noh, siis õnnestus mõnikord katkestada. Selles konks ongi, et see juhtus iga päev. Kes siis mõne korra pärast kedagi vihkab?! Ta tegi seda metoodiliselt, nagu teine inimene teeb tööd. Pärast minu tööpäeva. Vahel ka öösel.
„Ma arvan, et tal ei ole mõistusega kõik korras. Ta ei räägi kodus midagi. Kas teie järsku ei tea, mis see võiks olla?“ Inimene, kes teda esimest korda kuulis, vaikis muidugi hämmastunult.
Võib-olla kaebas ta töökaaslastele ka seda, et suhtlen üliõpilasega. Kes avaldab mulle halba mõju.
Jutud algasid muidugi siis, kui ajakirjandusüliõpilast Klausi enam toimetuses ei olnud. Ta töötas toimetuses aastakese ja pääses siis ülikooli tagasi. Temast oli palju abi. Teistel kõigil oli perekond. Nad ei saanud kogu aeg minu ja mu probleemidega tegelda. Klaus oli läinud ja mina jäin ajalehetoimetusse tööle ka teiseks aastaks. Seegi hakkas lõppema, kätte jõudis suvi. Elult polnud oodata midagi kindlat, välja arvatud ülikoolist antud ebamäärane lootus, et mind viiakse 1. septembrist üle päevasesse.
Tuli kohe, ükskõik mis vahenditega, põgeneda.
Selle hommiku valgus on erinev.
Jõuan koju ja hiilin oma toa poole, lootes, et ema on tööle läinud. Aga ei ole. „Sa oled nagu kusagilt läbi tõmmatud,“ alustab ta. „Kuidas sa üldse julged niimoodi koju tulla? Aeled mööda ilma, mingite tuttavate juures, kes teab, kuidas meid hiljem taga räägivad. Vanaema muudkui imestab, kuidas ma sul lasen niimoodi kolada! Ütle ausalt, kas me varem tülitsesime? Ei! Kes on mu niikaugele viinud? Sina! Ja sinu on viinud niikaugele see mees. Ära tee midagi süütut nägu pähe! Küll ma tean, mida sa teinud oled! Mul on nii häbi! Püüad, et kõik hästi oleks, aga tema…! Ja sinust räägiti ka kunagi hästi.“
Vajun viimase lause peale huvitatult mõttesse, sest see tekitab tunde, nagu peaks mul olema juba teab kui pikk minevik. Kui mu elu pole veel peaaegu alanudki.
„Tänu minule!“ jätkab ta hoogu minnes, ja täiesti kadunud on hetkeline siiras pihtimuslik toon. „Eriti kooli ajal, et olime su klassijuhatajaga ühe kandi inimesed… just tänu minule! Tema ütles ka, et küllap toimetus oligi vale koht, kuhu sa tööle läksid. „Ega seal,“ ütles ta, „pole ühtki õiget inimest.“ Kui ta nii ütleb, eks ta siis tunneb neid ka. Need on need sinu sõbrad. Ja mis enne halvasti oli? Võid sa mulle öelda? Meie pere oli kõige korralikum pere siin tänaval. Musterperekond! Teistest kõigist käib vahel ikka üks – mees… või naine – kellegagi kurameerimas. Ainult meie olime korralikud! Kakskümmend viis aastat olen siin elanud, pole mu kohta midagi räägitud, aga nüüd tuleb just juttude pärast siit minema minna. Ma ei julge enam alevi vahel käiagi, nii palju halba oled sa oma „sõpradele“ juba minu kohta rääkinud. Sellised on sinu sõbrad! Räägivad sind taga, ära neid usu nii väga midagi! Ja nemad aitaksid sind? Ei aita sind keegi mitte millegagi. Ja pane mu sõnu tähele: ei tule sul ka sellest asjast seal midagi välja. Selles Tartus. Võid selles kindel olla. Pole vajagi, et mina neile sinust rääkima lähen.“
2. peatükk. Leningradi maantee Tartus
Kevadisel kaugõppesessil oli meid ükshaaval majutatud päevaste üliõpilaste tubadesse. Üheksakorruselises tornis teisel pool jõge elasid füüsikud, keemikud ja kehakultuurlased, ning mina sain paberilehe toanumbriga,