Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol
ka veel, mõtlesin mina, kes ma lapsi ei sallinud.
Jooga mind hästi ei uskunud. Ta hakkas kiuslikku joont ajama: talle jäävat mu jutust imelik mulje, see ei saa küll tõsi olla. „Miks see tõsi ei saa olla?“ ei taibanud mina.
„Aga sellepärast, et leidsid voodist kümme kopikat.“
Hommikul ei öelnud ta selle kohta midagi, aga õhtul väitis, et see lükkab jutu mu neitsilikkuse kohta ümber. „See ju tähendab midagi.“
„Mida?“ Ma tõesti ei teadnud.
„See tähendab seda,“ ütles zen-mees Jooga, „et oled äkki hoopis lits!“
Ei tea, mismoodi see saab seda tähendada, imestasin endamisi: lits ju otsiks kindlasti paberraha.
Stseen jäi mulle arusaamatuks, kuid sestpeale hakkas Jooga mind umbusaldama. Võib-olla pani ta ise mündi voodisse või oli tal mingi uid seoses muinasjutuga printsessist herneteral. Kes seda enam tagantjärele teab. Aga kopikas tõi palju pahandust. Olin nõutu.
Ööbisin ühikas ja ikka reformvoodis – mitte päris samas, kus esimesel ööl, vaid neljases toas, kus elasid esialgu ainult Jooga ja Ott. Ott oli väike, heledapäine ja kõhetu. Ta kandis halli kampsunit ja riidest märssi ja käis loengutes. Tal oli alati kiire ja õudselt palju kõikvõimalikke asjatoimetusi. Ta ei rääkinud suurt midagi või rääkis nii kiiresti, et keegi ei saanud midagi aru. Ott minus küsimusi ei tekitanud, lihtsalt oli keegi, kes käis.
Veel käis toas ja hakkas vahetevahel ka ööbima kummaline mees, küllalt suur ja tugev, tumeda siilisoenguga ja väga mõtliku näoga. Raske oli temast sõna välja pigistada. Vahel seisis ta tükk aega keset tuba ja lõpuks soostus midagi rääkima. Ajapikku sain teada, et temagi õpib füüsikat, et ta eesnimi on Teet ning perekonnanimi on tal loomulikult ka, ja et ta isa on Tallinnas mingi tähtis nina. Aga oma perekonnast ta ei armastanud eriti rääkida või kui, siis ütles midagi halba. Üldiselt ei öelnud ta midagi. Selline autistlik. Selgus, et keegi ei kutsu teda ristinime pidi, vaid ta nimi on hoopis Krabanee. Küsisin, miks tal niisugune imelik nimi on, ja tema muutus järsku rõõmsamaks ning ütles, et seda ei tea mitte keegi, selle pani ta endale ise.
Räägiti, et Krabanee on selline mees, et kui vihma hakkab sadama, siis seisab ta tükk aega maja ees, kuhu siseneda kavatses, hoiab käes avamata vihmavarju ja kaalub, kas avada see või astuda majja, tegemata kumbagi. Minu nähes ta lausa midagi seesugust ei teinud. Aga ükskord läksin mööda ja tema luges parajasti seistes raamatut, nagu talle meeldis, ja ta astus mulle jala peale ning seisis seal hulk aega. See ei olnud mingi lähenemiskatse.
Ta oli väga flegmaatiline, nii et tedagi ei olnud peaaegu kohal.
Ott oli seevastu kiire ja tabamatu.
Jooga käis kõrvaltoa poistega lihakombinaadis raha teenimas ja mina jätsin Filosoofi esimesed loengud vahele. „Las imestab, kui sa kunagi kohale ilmud,“ arvas Jooga ja soovitas: „Aga esialgu pole mõtet sinna lolli vasikanägu minna tegema.“ Ja täpselt nõnda ma talitasingi.
Nii elasime toas 644 päris mõnusasti ja ma ei küsinudki eneselt, veel vähem kelleltki teiselt, kui kaua selline elu võiks kesta. Ainus, kes meenutas normaalset inimest, oli Jooga.
„Neiu on valinud võimalikest halvima seltskonna,“
nentis pikk ja kõhn Säga irooniliselt. Toas käisid alatasa igasugused inimesed, kes suitsetasid palju ja kuulasid muusikat. Kõige jutukam oli neist Arnold Säga, kellel oli väga konkreetne muusikamaitse – tema tahtis enamasti kuulata kas „Generaator M-i“, „Sex Pistolsit“ või muud sellesarnast „keevitamist“.
„Suuremat perverti kui Jooga on raske leida.“
Kõnealune isik vaikis ja tegi suitsu, pilk kriminaalromaanis.
„Niisugust roppust ei olegi, mida Jooga välja ei julge öelda.“ Oletasin, et niiviisi rääkimine käib Säga stiili juurde, mitte et tal oleks nende väidetega tõsi taga. Jooga näost polnud endiselt võimalik midagi välja lugeda. Kesköö paiku läksid teised magama, aga tema luges ikka, laskmata ennast ümbritsevast segada. Toas oli ka viies voodi, kuhu võis heita külaline. Kuigi enamasti magasin Jooga voodis. Kui ärkasin, oli tuba tavaliselt tühi.
Kui loengutelt tagasi jõudsin, ootas Jooga lifti.
„Sõidan koju. Toauks on lahti. Kus sina siis olid?“
Muutusin tujutuks, teadmata, kui kauaks Jooga lahkub. Tundsin end liigsena. Krabanee ei paistnud mu kohalolekule eriti hea pilguga vaatavat. Ta lamas naril ja õppis. Aeg-ajalt astus tuppa Säga ja tegi nalju, millest ma aru ei saanud.
Õhtul tuli Jooga muidugi tagasi.
„Vaeseke,“ ütles ta mulle. Vaevlesin tema koikus hambavalu käes, nüüd aga olin hetkega üleval. Mind täitis mingi tähtsa juhtumuse ärev eelaimus. Jooga hakkas kohvi keetma.
„Sina ka tahad?“ ja ta viskas kapi taha kellegi pintsaku, sest olin öösärgis. „Tuled jood meiega kohvi!“
Pärast kohvijoomist lesis ta mu kõrval, luges mingit ulmekat või näis niisama unelevat. Ta oli mõistatuslik.
Tuba oli täis magavate inimeste ühtlast tasast nohinat. Läbi une tajusin Jooga ettevaatlikku kallistust. Reaalsus nihkus lähemale, aga mitte nii palju, et millestki oleks saanud teha järeldusi eelmise õhtu kohta. Magajad jäid teisele poole kappi, kindlustades meile eraldioleku.
„Ega sa armunud ole?“
Vastust ootamata torkas ta mulle näpuga põlveõndlasse.
Õhtul oli Jooga naabritelt maki küsinud. Ma ei mäleta, millal muusika mängimast lakkas. Kuid enne me lugesime. Kell neli olid lõppenud loengud. Püüdsin aastatagusesse ajakirja süvenenud Jooga tähelepanu võita, aga ta ei teinud minust rohkem välja kui kajakatest akna taga; ta ei saanud aru, et tahan suhelda. Vahetasin riided ja ütlesin kõheldes, et lähen raamatukokku. Jooga pani ajakirja käest ja sedastas rahulikult: „Sa tulid ju raamatukogust.“ Rõõmsana, et ta ikkagi suu lahti tegi, unustasin imestada, kust ta seda teab.
„Mul on vaja saksa keele sõnaraamatut.“
„Laena naabritelt.“
„Neil pole. Loen siis niisama.“ Ma ei saanud aru, miks Jooga mu äramineku vastu sõdis, sest ta lappas jälle oma ajakirja ega teinud mind märkamagi. Järsku lendas ajakiri lauale ja Jooga hüppas püsti: „Läheks raamatukokku!“
Ja tõrjus käega, kui koti järele haarasin:
„Ära võta kaasa, see on lähedal.“
Ühikast kõigest saja meetri kaugusel asuvas Leningradi maantee haruraamatukogus käis parajasti remont. Ebamäärases vanuses raamatukoguhoidja kössitas ajakirjariiulite vahel. Jooga kiilus end samuti riiulivahesse. Keskendumisvõimetult uurisin tolmust läppunud õhuga tuba. Jooga küsis sõnastikke. Kui ühiselamusse tagasi jõudsime, tardus ta jälle raamatu taha. Uurisin teda salamisi iga natukese aja tagant, söandamata teda kõnetada ega puudutada. Jooga ei karda teistest erineda – aga võib-olla on ta autistlik ega pane tähelegi, et on mingil kombel iseäralik?
„Olen sinusse vist armunud,“ pihtisin enne magamaminekut.
„Mina pole ammu enam kellessegi armunud olnud. Vaeseke! Harjud ära, hakkab meeldima!“
„Kuidas sulle selline väljaanne Joogast meeldib?“
küsis helehallis ülikonnas ja lipsuga Jooga, jalas hallid terava ninaga kingad. Talle oli tulnud mõttesse minna kõrtsi, „lihtsalt sööma“. Võtsime suuna „Sädemesse“. Istusime mitu tundi kohvikus, ma näksisin salatit ja jõin paar pitsi konjakit. Tema jõi natuke rohkem ja vaikis kogu aja. Kui me ühikasse tagasi jõudsime, nentis Säga mind nähes: „Total besoffen.“Jalad olidki all nagu vatist, aga Jooga ei paistnud midagi märkavat ja hakkas organiseerima kaost. Vajusin voodisse. Kogu maailm käis mu ümber ringi ja siis hakkas ka hammas valutama. Tuba oli täis muusikat ja varje. Jooga istus voodiservale ja liigutas minu kohal käsi. Tundsin soojust ja hambavalu kadus. Olin äkki palju kainem. Mu pilk langes noorsandile,