Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol
kas mu poos on ikka piisavalt loomulik.
Mõnikord maalis Pent mind oma kodus, mõnikord kunstnike liidu ühisateljees. Sealt saatis ta mind koju, sest meil oli ühine tee. Läksime pikkadel pimedatel talveõhtutel jala Lasnamäe poole.
Sain tema käest siiski raha ja ostsin, mida hing himustas – ehteid, riideid ja süüa. Kujutlesin, mida ütleks Slavorzky mu priiskamist nähes, ja ostsin veel suurema rõõmuga täiesti mittevajalikke asju.
Veetsin vahetevahel päevi mõnes ateljees, lasksin endale head-paremat pakkuda ja kuulasin kunstisõprade vestlusi. Jõin ehtsat kohvi, mida poes liikus harva. Mul polnud midagi valmis varutud, ehkki inflatsioon süvenes. Kui varem maksti päevase poseerimise eest 25 rubla, siis nüüd 30. Tundsin ennast rikkana. Sõin kooke ja šokolaadi, maitsesin haruldasi napse, kuigi hinnad tõusid ja poes ei olnud midagi. Poes ma eriti ei käinudki – polnud aega.
Elu oli liigagi rahulik.
Veidi enne aastavahetust
pidas Tamur sünnipäeva. Ostsin alpikannipoti ja sõitsin bussiga Lasnamäelt Tallinn-Väiksesse. Oli erakordselt jube ilm, tuiskas ja puhus jäine tuul.
Tamuri vanaisa juhatas mind ühekorruselisse hoovimajja: „Nad läksid sinna. Vaadake, see teine uks paremat kätt.“
Koputuse peale karjus mitu häält: „Sisse!“ Kamina ääres tugitoolides istusid Vladimir ja Tamur, diivanil Aarne. Slavorzky tõmbas toa kõige pimedamas nurgas suitsu.
Vladimir näis ennast kõige kodusemalt tundvat. Küsisin tema käest ettevaatlikult: „Ega te ainult poisteõhtut mõelnud teha? Äkki segan?“
„Ole rahulik. Varsti tulevad Ivo ja Anu. Ja veel mõni.“
Aarnet nähes olin veidi pettunud.
„Palun vabandust, et ma ei helistanud,“ ütlesin talle.
„Võlgned mulle vist tõesti seletuse. Tead, ootasin väga, et sa tuleksid,“ ütles ta süüdistavalt ja nihkus lähemale.
„Filoloog, salatit tahad?“ pakkus Tamur. „Slavorzky ulatab sulle taldriku. Ja ärge andke Aarne kätte kitarri!“
„Rääkige siis, kuidas te elanud olete.“
„Aga sina ise?“
„Igasuguseid asju on juhtunud.“ Järgmisel hommikul pidin minema väikelinna vanaema matusele.
Slavorzky ei rääkinud midagi, aga teiste lõõpimine tekitas koduse tunde. Hakkasin viinereid vardasse ajama, et neid kaminas küpsetada. Kui Tamur seda märkas, oigas ta: „Ma arvasin, et viinereid aetakse vardasse ikka teistpidi!“, ja pani need ise nagu kord ja kohus küpsema.
„Millega sa meid järgmisena lõbustad?“ turtsus Vladimir naerda ja istus mu vastu teisele poole lauda. Kehitasin õlgu.
„Õnnestus tuba üürida. Käin tööl. Sulle on sellest muidugi juba räägitud?“
„Jaa, mulle on sellest nii mõndagi räägitud,“ muigas ta.
„Kuulsin, et oled Tallinnas, ja muide, enda arvates ükskord isegi nägin sind tänaval. See oli samal päeval, kui vihma sadas…“
„Ja see, kel laul ei meeldi, las läheb alla hauda, ja talle ei pea kaasa andma ühtki kirstulauda!“ laulis Tamur.
Aarne võttis demonstratiivselt küünla pealt suitsule tuld: „Mulle on ennustatud, et ma suren 31. detsembril 1990 kell 12.20. Ah, keegi ei tea, kuidas ma kannatan!“
„Loll,“ ütles Vladimir ja muigas minu poole.
Tamur ja Slavorzky olid märkamatult kadunud alkoholi juurde tooma. Kui nad tagasi jõudsid, täheldas Tamur, et nende äraolekul pole ruumis tilkagi joodud. Vladimir kallas klaasid täis.
„Fill?“ vaatas ta mulle üle teiste peade otsa.
Aarne müksas mind: „Millele sa mõtled?“
„Sinu ilusatele silmadele.“
Ta solvus silmnähtavalt.
„Sul on veel palju õppida…“
„Ma ei mõelnud seda pahasti. Kindlasti on mul veel palju õppida.“
„Veini tahad?“
Vaevasin pead, kuidas Aarnest vabaneda, kui ta tõusis, pilk ringi ekslemas. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Samal ajal pani Slavorzky häiriva omanikutundega mulle käe ümber. Sedagi ei paistnud keegi märkavat. Tamur ja Vladimir ajasid vaikselt juttu. Olin lootnud Vladimiriga nelja silma all rääkida, aga näis, et sellest ei saa asja. Vahepeal käis Vladimir Slavorzkyga väljas. Nad tulid tagasi läbimärjalt – oli hakanud sadama lörtsi, mille varsti vahetas välja vihm.
„Tuletasime vanu aegu meelde,“ ühmas Slavorzky.
„Miks keegi minuga ei joo?“ küsis Vladimir. „Joome, et barjäärid kaoksid ja saaksime omavahel rääkida!“
„Purjus olles sa just kurdad, et pole kellegagi rääkida,“ ütlesin.
„Aga midagi rohkemat pole ju tarvis öelda,“ kostis Vladimir. „Inimese olemus jääb purjus peast täpselt samaks, mis kainena.“
Ta heitis diivanile ja vaatas lage, asudes nagu mingis piiripealses olekus.
Järsku kostis Aarne poolt:
„Tegelikult ei hooli keegi minu saatusest, kuigi just mina tean… jah, nii mõndagi! Enamikul on küll kõrvad, aga nad ei kuule; on silmad, aga nad ei näe. Võiksin teile kõigile tulevikku ennustada – näiteks sind, Slavorzkyt, tabab nelja kuu pärast ränk õnnetus…“
Slavorzky tõusis ja sosistas Aarnele midagi kõrva. Seepeale marssis Aarne sõna lausumata uksest välja ja naasis varsti lubikahvatuna.
„Lähme parem välja tagasi,“ ütlesin talle. Aarnel näis olevat raskusi jalulpüsimisega. Ta oigas ja halas, kadus hangedesse mattunud kasvuhoone taha, vajus kõverasse ja oksendas.
Anu – kelle kohalviibimine ei olnud seekord eriti märgatav – oli Ivo koju saatnud. „Kuidas sina siis elad?“ küsis ta. Ja nentis vastuse peale, et saab sama palju palka kui mina.
Äkki lõikus üsna rahumeelsesse situatsiooni vargsi tuppaimbunud Aarne vali nutt.
Vladimir tormas välja.
Möödusid pikad minutid. Slavorzky surus end minu vastu. Kikitasin kõrvu. Uks käis, Aarne väljus. Kohendasin ennast vabaks. Haarasime pitsid, keegi kallas need täis, viina joodi kulinal. Aarne tuli tagasi; viin muutus vastikuks. Tamur ja Vladimir istusid trepil, viskasin neid lumepalliga ja läksin magama.
Õigupoolest juhatas Slavorzky mind teise korruse kütmata tuppa, kus oli vaevalt paar kraadi sooja, kustutas tule ja lahkus. Süda oli paha, aga klammerdusin voodi külge ning pööritus kadus kahe teki all aegamööda. Mingil ajal haaras mind täielik kassiahastus, kuni taipasin, et olen jälle ärkvel. Kell oli kuus läbi ja poole tunni pärast tuli Slavorzky mind äratama.
Talvine äärelinn kohutas oma rahuliku, tardunud irreaalsusega. Slavorzky tee viis bussijaama, mina läksin onu juurde Tatari tänavale. Olin magamata, pohmeluses ja tüdinenud Slavorzky looritatud mõistujuttudest, pealegi ootas mind matusel ees kohtumine emaga.
Päev möödus nagu unes – kodu, kirik, surnuaed, kasin peielaud kohalikus restoranis. Vanaema asju pakiti, keegi võttis seinakella maha. Aknad olid tekkidega kaetud.
Enne aastavahetust helistasin Aarnele: „Kuidas sa koju said?“
„Lõuna paiku ja üpris vaevaliselt.“
„Mäletad, kuidas sa laupäeva öösel ennustama hakkasid?“
„Miks keegi mind vaos ei hoidnud? Inimestel on alati läinud nii, nagu ma neile olen ennustanud!“
„Nüüd peaksid küll usaldustelefonile helistama.“
„Helistangi. Räägin psühholoogile seal niisuguse stoori, et… Aga teie Slavorzkyga panite tatti,“ ütles Aarne sapiselt.
Ka Slavorzky oli õnnelikult