Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol
lõpetasime, ja ütles Raivole:
„Ma näen sinu juures sama ohtu, mis Keerendil – ühelt poolt äärmine viimistletus, teiselt poolt võimalus just seeläbi igavaks muutuda.“
„Kiirus on ju kogu aeg taga, kogu aeg nõutakse pilti,“ nurises Raivo. „Varem oli aega küll, pilte küsiti alles paar-kolm aastat pärast instituudi lõpetamist, nüüd pole aega mõtiskledagi.“
„Kes sul keelab mõtiskleda? Muidugi on näitustel viieteistaastaste tööd kõrvuti kolmekümneste omadega. Aga aeg on näidanud, et kes tuleb oma piltidega väga noorelt, ei pruugi läbi lüüa. See pole tegelikult määrav. Kellel ei pea tervis vastu, kellel närvid, kellel kontseptsioon… Põhjusi on väga erinevaid ja siit ei saa mingeid üheseid järeldusi teha.“
Jõudsin koju alles pimedas, kaheteisttunnisest tööpäevast surmani väsinud.
Pärast tööd hulkusin mööda poode, käisin näitustel ja sõin jäätist. Oleksin väga tahtnud juhuslikult Vladimirit kohata. Silmitsesin pingsalt järjekordi, aga nägin Vladimirit ainult unes.
Mõtlesin, et mu maailm võiks koosneda rohkematest detailidest. Kogu aeg oli tunne, et midagi on puudu.
Vahel kohtasin Tallinna rongis psühholoog Mardika abikaasat, kes käis Tallinnas tööl.
„Kahekümne viiendaks eluaastaks jõuab inimene oma füüsilises arengus tippu, kaugemale ta enam ei pääse, kui ta just sportlane ei ole. Minu arvates on tähtis jääda sisemiselt hulkuriks, mitte omandada mingeid tardunud „põlvkondlikke“ põhimõtteid. Ma ei mõtle selle all, et peaks tekkima uus lillelaste põlvkond, vaid et hulkurlus võiks olla pigem vaimne kvaliteet,“ targutas ta. „Lähme joome „Moskvas“ tassi kohvi, enne kui mõlemad oma ametisse läheme.“
„Mina küll ei tunne, et teadmatus ja ebakindlus midagi juurde annavad.“
„Bahtin kirjeldab sinusuguseid mitte kuhugi kuuluvaid tüüpe. Ta nimetab neid triksteriteks ehk tembutajateks, võõrasteks selles maailmas. Nad kasutavad iga positsiooni kui maski. Käid ju igasugustel kirjanduskonverentsidel, kas sa polegi seda veel kuulnud,“ jätkas ta kohvikus.
„Ega ma polegi eriti käinud, nad on üsna igavad,“ tunnistasin.
„Kitsa ringi klaaspärlimäng,“ ütles härra Mardikas. „Haritud inimesed ei vaheta infot, vaid hoiakuid.“
Hakkasin juba nime teinud kunstnikele
poseerima kunstirahva ühisateljees. Seal ei räägitud minu üllatuseks millestki vaimsest. Üks mees kiitis: „Minu modell poseerib mulle ainult tassi kohvi eest. Ja poseerib ainult mulle.“
Teine küsis: „Kuidas teie oma viinatalongid realiseerite? Midagi pole ju saada, pole mõtet ka midagi maha müüa.“ Kolmas oli mittemidagiütleva ilmega vait.
Neljas arvas: „Poosid võiksid olla liikuvamad, praegu on pisut kramplikud.“
Vaikiv mees jäi mind pärast tundi ootama ja küsis: „Äkki on meil ühine tee? Mina olen Pent.“
Mardika mehe käest küsisin: „Kes on Pent?“
„Minu meelest hea käsitööline, kes püüab reeglite mittetundmist teeseldes kunsti teha.“
Härra Mardikas oli ilmelgelt sisse võetud mingist „postmodernistlikust elutundest“, nagu tema seda nimetas. Käisime temaga kirjandusõhtutel ja ma vaatasin, suu ammuli, kuidas noored luuletajad seda täitsa loomulikul moel väljendasid. Joogal oleks Tallinna kirjandushuviliste tütarlaste hulgas suur menu olnud.
„Mis sind õieti sellistele üritustele tõmbab?“ küsis Raivo hämmastunult, kui üritasin kuuldut-nähtut oma sõnadega edasi anda.
„Parem räägi, mis mees on maalikunstnik Pent.“
„Kas ta tahab sind maalida?“ uuris Raivo. „Mida sa teada tahad? Et kas torkab näpu ribidesse, kui modelliga kahekesi jääb? Muidu tagasihoidlik ja märkamatu, aga väga võimalik, et maalides muutub püsti saatanaks. Igatahes mõned leiavad, et Pent on rõve mees. Instituudi lõpetas väga hästi, aga temaga ei oldud üldse rahul. Ta on väga palju haltuurat teinud ja teeb edasi. Ei saa aru, mis ta selle rahaga teeb. Autot tal ei ole, maja ei ole, riides käib tavaliselt või isegi kehvemini… Üsna saladuslik kuju. Andis ka meile aastakese maali. Midagi pedagoogilist tema õpetamisest küll ei meenu. Aga poseerima mine igal juhul. Hiljuti oli tal korraga kaks näitust, „Salongis“ ja „Vaalas“. Ühel neist olid küll üsna halvad ja koledad pildid. Räägiti, et ta pannud ise mõnele juurde sildi: „Müüdud“, et rahvast ostma õhutada. Sellegipoolest ei ostetud. Kunagi kirjutas luuletusi, avaldas paar raamatut… Nüüd olevat tal suur ateljee Lasnamäel. Ma ei saa aru, kuidas neil kõigil õnnestub end nii hästi sisse seada! Palju ta maksta lubas?“
„Esialgu polnud rahast juttu.“
„Nojah. Sa siis ikka vaata, et ta sinust korralikud pildid maalib. Varsti on su taskud rahast nii rasked, et poseerima minna enam ei jaksagi,“ ütles Raivo irooniliselt.
4. peatükk.
Reaalse ja võimatu piiril
Kui Pent maalimise lõpetas, rääkis ta budismist.
„See on väljaspool Jumala seadusi asuv õpetus, niisiis täiesti neutraalne – isegi täiuslik omal kombel, aga kuna ta jääb väljapoole, siis on ta halvemgi kui otseselt seadusi eiravad õpetused,“ ütles Pent, tõstes aknalaual oleva ikooni Jeesusega riiulile ja jättes budakuju aknalauale. „Jeesuse peab alati kõrgemale panema.“
„Nii et sina siis ei kardagi?“ imestas ta natukese aja pärast. „Tegelikult on piiblis kõik täpselt kirjas, kuidas praegu läheb. Täna oli päikesevarjutus. Veel üks märk, et uus ajastu algab. Kes on ühel pool, on ühel pool, kes õigete hulgas, see sinna jääb – tänasest ei võeta enam ühtegi juurde. Sina pole vist piiblit uurinud?“
„Nojah…“
Olin end mugavalt tugitoolis sisse seadnud, ümber kunstniku hommikumantel ja käes pokaal viinakokteiliga, pidades samal ajal Penti teraselt silmas.
„Muidugi, sul on palju tähtsamaid asju,“ ütles Pent veidi irooniliselt. „Ida õpetuste peamine seisukoht on, et kõik on võrdne. Kas sa neid oled uurinud? Ei? Tegelikult on kõik vale. Kõik jaguneb kaheks erinevaks pooleks, duaalsusteks, mis täiendavad teineteist.“
„Minu jaoks on ikkagi kõik võrdne. Kui miski mind segab või mulle ei meeldi, siis lükkan selle kõrvale ja võtan meeldiva. Kui see toimub automaatselt, siis pole ebavajalikku ja häirivat varsti enam olemas.“
„Tähendab, sa ikkagi tunnistad, et on ka teine, negatiivne pool?“
„Ei tunnista. Keegi välistab kindlasti selle, mille valin mina.“
„Tunnen, et mul pole julgust kannatada,“ ütles kunstnik enesekriitiliselt. „Aga ilma kannatusteta inimene ei muutu. See näib olevat lihtne – tuleb ainult uks avatuna hoida, astuda paar sammu…“
„Imelik, et sina, kes sa nii palju tead ja oled enda jaoks kõik süstematiseerinud,“ ütlesin, „teed ometi nii palju juhuslikke tegusid ja killustad ennast. Küsid minu käest, kas ma olen seda või teist lugenud või uurinud – mina muidugi ei ole…“
„Ma võtan kõik vastu, mis tuleb,“ pareeris kunstnik.
„Kõik, mis tuleb… Millest oleneb, mis tuleb ja mis mitte? Millele sa loodad, mis on sinu eesmärk? Hetke nautida? Aga naudinguga kaasneb uusi kannatusi ja tarbetuid kogemusi. Sa võid ennast rohkem kahjustada kui kasu saada.“
„Ma olen otsustanud päris konkreetseid ja teostatavaid asju, aga pole suutnud oma otsustest kinni pidada. Näiteks otsustasin…“
„…mitte enam naisterahvastega suhelda,“ lõpetasin tema eest lause.
„Just. Kust sa teadsid?“
„Niisuguseid otsuseid pole mõtet vastu võtta.“
„Sa siis võtad mind tõsiselt?“ küsis Pent