Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol
lauset ma ei uskunud. Vähegi arvessevõetav intellektuaalne tegevus näis mulle Armandi- ja Aarne-suguste nõidade puhul kaheldavana, aga ma ei öelnud seda kõvasti.
Samade sortside soost olid vanamuti sugulased, kes hakkasid mulle otsekohe pinda käima. Olin kõigest nädala köögis elanud, kui nad juba helistasid ja külla kutsusid, et rääkida „tähtsatest vaimsetest asjadest“. Silmast silma jõllitasid nad mind aga raske klaasise pilguga, nagu püüaksid tangidega mu mõtteid päevavalgele kiskuda. Oli näha, et nad polnud ennast kunagi vaevanud mingisuguse vaimse tegevusega.
Teel Marja-Leena juurde kuulas Armand mu üle, et välja selgitada, mis ringkondades mul tutvusi on.
„Miks mu tutvused sind huvitavad?“
„Ma lihtsalt armastan huvitavaid inimesi,“ vastas ta.
„On asju, mida igaühele ei räägita,“ ütlesin.
Ukse avas intelligentse olekuga mees, ülakeha paljas. „Palun oodake,“ ütles ta ja ilmus hetke pärast triibulises hommikukuues.
„Marja-Leena läks just Kadriorgu. Talle võib sinna helistada. Telefoninumber on siin.“
Uksest välja taganedes komistasin ebameeldiva kolge otsa, kes tervitas Marja-Leena elukaaslast ja läks sisse.
Marja-Leena edastas Aarnele lubaduse tunni aja pärast tema juures Nõmmel kohtuda.
„Tuleb kohvi keeta… head teed…“ pillas Armand teab kellele.
„Loodetavasti ta taipab last mitte kaasa võtta,“ ütles Aarne.
„Minul on tegemist,“ ütlesin. „Kas kunagi Tartusse ka sõidad?“
„Võib-olla mitte. Kas Karl Kammsaarest tead midagi? Ta olevat Moskvast tagasi,“ küsis Aarne mind bussipeatusesse saates.
„Ei,“ valetasin. „Esimest korda kuulen.“
Klaus kandis uut punase- ja hallimustrilist ülikonda.
„Arutasime eile sõpradega, et paari aasta pärast on kõik tähtsamad sõlmpunktid Eesti Vabariigis meie – see tähendab, meie eakaaslaste ja tuttavate – käes. Ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks enesekindel olema. Eile neelas meie partei Töökollektiivide Ühendnõukogu lihtsalt alla. On selge, et kui võimule tuleme, ei saa keegi meist veel presidendiks kandideerida, oleme selleks liiga noored. Pidasime Teadlasega läbirääkimisi. Niisugust ülbust annab ikka otsida. Kuigi olime jätnud sekretärile oma nimed, ütles Teadlane: „Ühte nime oleksin nagu kuulnud, teisi kahjuks mitte.“ Vastasin, et minagi olen temast justkui midagi kuulnud. Presidendi rollist Teadlane muidugi keeldus, aga oli meelitatud, et tõeline intelligents leiab tee tõelise intelligentsini. Mul on kahju, et olen varsti sunnitud muutuma ainult ametiisikuks, noorus jääb liiga lühikeseks. Aga kuidas sina enda tulevikku ette kujutad?“
„Ega kujutagi. Nii paljud ütlevad, et ei saa minust aru. Minu enda meelest on minust võrdlemisi lihtne aru saada.“
„Alati tuleb silmas pidada, kuidas mingist etapist väljuda. Kardan, et kui sa veel kahekümne aasta pärast modell oled, peetakse sind veidrikuks. On kaks võimalust: sa kas võtad sealt midagi või jäävad sulle nii-öelda puhtad pihud. Mina panin su päris hästi paika.“
„Kuspaigas ma siis olen?“
„Emotsionaalne, keskmiselt andekas, nõrk. On vist juba selge, et mingit kunstiinimest sinust ei tule. Mina soovitaksin järgmist: taasta ennast filoloogiasse ja lõpeta ülikool kaugõppes ära. Sul on võimalus leida tutvusi kunstnike või vähemalt kirjanike seas. Saaksid töökoha näiteks mõnes instituudis, kuhu kõrghariduseta ei võeta. Ning mehele võiksid minna, ega see sul tükki küljest võtaks. Tuleb osata vajalikus suunas edasi liikuda, muidu lähed päris põhja.“
Jõudsime Russalka juurde.
„Mina lähen muuseas siitpoolt teed bussi peale,“ ütles Klaus.
„Huvitav, kas siit läheb 44. buss?“
„Läheb küll.“ See sõitiski kohe ette.
„Oli kena sind näha.“
„Kogu rõõm oli minupoolne. Helista millalgi, aga mitte paari aasta pärast, vaid varem,“ naeratas Klaus ja astus Meriväljale sõitvasse bussi. Kas mõne naise juurde? Ma ei andnud ja ta ei küsinud mu telefoninumbrit.
Kuulasin kunstiüliõpilaste igapäevast jutuvada.
Keegi nägi vaeva, et tuntud graafikut oma juhendajaks saada. Habemik tudeng ütles: „Ühel on üks kogemus, teisel teine. Nad ei saa sulle oma kogemust anda. Sa ei saa midagi juurde ainult seetõttu, et oled kellegi õpilane. See keegi on takerdunud eelmise sajandi saksa romantismi. Ta on ise ka kinni.“
„Jah, räägitakse tõesti, et ta olla piiratud.“
Habemik takseeris oma joonistust ja ütles võrdlemisi järsult:
„Iga inimene on piiratud. Igaüks peab ise oma piire tunnetama. Kui ta seda ei suuda, on tegu idioodiga.“
„Joonistuskateedris oled või?“ küsis blond poiss minult.
„Jah, Vana juures. Siin on käinud juba mõni vaatamas. Vähemalt nädala tahaks teda küll veel teha,“ ütles habemik. „Klassikaline keha.“
Tuldigi teistest kateedritest uurima, kas saaksin nende juurde minna. Olin üsna populaarne. Valisin maalijad, kes pesitsesid kütmata hoovimaja ülemisel korrusel. Kõledale temperatuurile vaatamata oli ateljee hubane. Avatud ja jutuhimulised inimesed meenutasid ühiselamu rahvast. Pikk Raivo kuulas Springsteeni. Enda piltkujutisi ma enamasti ei näinud, sest need olid minu poole seljaga.
Nende tundide jooksul, kui kunstiõpilased töösse süvenenult nohisesid, meenutasin eelmist sügist: Senffi treppide lehtedest libedad astmed, ülikooli raamatukogu kohvilõhn, „Sophoklese“ halb kohv, tudengilaat Füüsikahoone ees, must kübar punase roosiga. Rahutukstegev käegalöömine õhus, helesinine ja roosa taevas, õitsvad sinililled ja õlu kell kaheksa õhtul äärelinna poes. Taksoviinade tunnini oli veel aega. Istusime seitsmekesi ülikooli spordihalli põrandal, jõime kontserti kuulates õlut ja meie vahel polnud pingeid ega piire.
Seekord oli ateljees ainult Raivo. „Ootame tüdrukud ära. Nad läksid sügisnäitusele. Puhka, tõmba hinge. Meil käis varem poolteist aastat üks teine modell. Keegi ei saanud aru, mis inimene ta õieti on, jäi selliseks saladuslikuks… Sinust saab rohkem sotti, vähemalt räägid. Ega sul Oldfieldi kaasas ole? Ma ei kuulanud eelmisel korral täielikult läbi, võimsa mulje jättis. Ja „Ekspress“ oli sul vist ka?“
Kui teised tulid, otsustas Raivo: „Täna seisad. Üldiselt ei meeldi mulle poose välja mõelda. Halva modelliga on lihtne, sa võid ta keerata mis tahes poosi, aga sind ei saa ükskõik millisesse poosi panna – mõjub tehtuna. Nii et ole sina ise. Individualist.“
Varsti oli maalijate kitsas ruum rahvast täis. Iga päev tuli keegi juurde.
„Meelitad inimesi kohale,“ ütles Raivo ja muigas. „Ma teen täna visandeid, portreed.“
Eelmise päeva joonistus oli seinale riputatud.
„Üldiselt pole oluline, kuidas sa end vormi ajad: kas kuulad muusikat, mediteerid või jood. Peaasi, et pilt tuleb,“ ütles Raivo. „Kuigi ma olen juba pikemat aega liimist lahti ja ei tee täna vist midagi.“
Lähenes ülevaatuste aeg. Õpetaja tuli ja hindas töid. „Sellel oleks nagu koolitöö maik. Poosil puudub sisemine motiveering. Püüdke palun sõnastada, mis te selle pildiga öelda tahate!“
„Kui ma oskaksin seda sõnadesse panna, poleks ma pilti teinudki,“ nentis tütarlaps.
„Kõlab kuidagi liiga tuttavlikult,“ ei jäänud õpetaja vastust võlgu. „Mina muutusin kogu instituudiaja jooksul vist kolm korda,“ jätkas ta sõbralikumalt, „see on loomulik. Ühekorraga leidsin, et mul on kunstnikuna tähtis edasi anda just seda, mida ma ise öelda tahan – joonistada selle nimel modelli kas või poosis, mida tal on tegelikult võimatu võtta. Aga sina hakkad edaspidi ennast kordama, ma kardan.“
Kui