Rikka Isa edulood. Robert T. Kiyosaki
tehing halvaks;
• otsime sarnaseid ja ümbritseme end sarnase mõtteviisiga inimestega. Need, kes pidurdavad ennast selliste negatiivsete kommentaaridega nagu: „Ma ei suuda seda kunagi”, „See on liiga kallis”, „Milleks vaeva näha”, otsivad lihtsalt vabandusi, et mitte midagi teha. Me üritame neist eemale hoida, sest nad tirivad meid tagasi;
• uurime välja, mida pankurid laenavad ja miks, ning millal nad laenu ei anna;
• saame ka teada, et kinnisvara ostmine ei ole emotsionaalne kogemus ega põhine meie arvamusel paiga väljanägemise kohta. Suuremat osa maju ei ole me isiklikult näinud. Meil ei ole võimalik ringi sõita ja neid kõiki üle vaadata, seega on meie omanikustaatus mõnevõrra irreaalne. Rahavoog on aga täiesti konkreetne.
Üks suuremaid muudatusi meie elus puudutab riske. Enne kokkupuudet Rikka Isaga keerles minu arusaamine riskimisest mägironimise füüsiliste väljakutsete ümber. Nüüd defineerime riskantsena tegevusetust. Jätkata eikusagile viival teel, pildudes raha investeeringutesse, mida me juhtida ei suuda, on sama hulljulge tegu kui ronida mäkke ilma korraliku varustuseta.
Teine suur muudatus puudutas minu harjumust kõike edasi lükata. Võitlen oma laiskusega, tehes kõike, mida tarvis, isegi siis, kui see mulle ei meeldi. Meie teenindusäri esimese nelja aasta jooksul tulid inimesed ise meie juurde. Nüüd pean neid aktiivselt püüdma. Mulle ei meeldi võõrastele inimestele helistada, kuid tean, et pean seda oma töö ja kinnisvarainvesteeringute huvides tegema.
Minu jaoks oli raske tunnetada ajapuudust ja muret selle üle, et olen oma eesmärkide saavutamiseks liiga aeglane. Et aga Rikas Isa lihtsustas kõik keerukad mõisted ja esitas need väga arusaadaval moel, rahunesin. Oma jätkuva finantshariduse taustal tean, et võime saavutada kõik, mida soovime.
Minu äritegevus jätkub rahavoo S- ehk üksikisikust ettevõtja sektoris. See toimib ka minu äraolekul, kuid ei kasva ilma minu osavõtuta. Tegelikult kipub see minu pideva panuseta kokku kuivama. Käesoleval ajal õpime tundma strateegiaid, et seda üle viia B-sektori äriks. Üheks võimaluseks oleks tegevuse üleviimine teistesse linnadesse. Et omada rohkem vaba aega kinnisvarainvesteeringute arendamiseks ja neist ülevaate saamiseks, peab minu äri hakkama saama omapäi.
Järgmisel aastal kavatseme kas ise või koos partneriga osta oma esimese mitmepereelamu. Meie viie aasta eesmärgiks on tõsta oma passiivne tulu 10 000 dollarini kuus. Kui see juhtub, lõpetan oma äritegevuse ja astun ametlikult välja „rottide võidujooksust”. Me ei ole siis enam sõltuvad tuhandedollarilisest sotsiaalabist. Miljonite dollarite väärtuses kinnisvara tagab meile sissetuleku ülejäänud eluks.
See on pakend
Tundsime end tihti kammitsetud olevat olevikust ja ebakindlusest tuleviku suhtes. Kuna tulevik on mitmes suhtes määramatu, on meil nüüd palju parem ettekujutus sellest, mis tulla võib ja kuidas selleks ette valmistuda. Tunneme end olevat teekonnal ja edu on osa sellest teest kohalt, kus me oleme, sinna, kuhu tahame jõuda. Aina suurema kindlustundega oma paranenud finantsharituse suhtes teame, et teeme nii enda kui ka oma poja jaoks õiget asja. Reaalsus on rahuldust pakkuvam kui mis tahes filmi lõpp – meie eesmärgiks on saavutada lõplik rahaline vabadus.
Me oleme oma tegevuse üle väga uhked. Vaadates end, oskame väärtustada seda, kui kaugele me oleme jõudnud, teame, et õpime iga päevaga aina rohkem, ning hindame seda, mida oleme juba teinud ja mida plaanime teha. Erinevalt oma nooruse naiivsuses tegutsemisest oleme teinud teadliku otsuse välja uurida, kuidas toimib maailm, olla vastuvõtlik muutustele ja vastutada oma finantsheaolu eest. Nüüd võime oma pensionipõlvele mõeldes tunduvalt kergemalt hingata.
Oleme alati end ette kujutanud tohutult rikastena ja nüüd lõpuks on meie varad selle kujutlusega kooskõlla jõudmas.
Teine peatükk
Me tegeleme oma asjadega
Kümme aastat tagasi, kui olime kahekümnesed, pidime välja kuulutama pankroti, mis iseenesest on äärmiselt hirmutav ja ebameeldiv kogemus. See, kuidas vastasime kaheksa kuu jooksul päevas umbes kahekümnele telefonikõnele, milles nõuti raha, ja meie sissetulek oli negatiivne, sisaldab kahte täiesti vastandlikku poolt. Üks neist ei allunud meie kontrollile. Teise poole üle otsustasime tänu Rikkale Isale kontrolli saavutada.
Minul ja minu abikaasal Davidil on kolm üha kasvavat äri, mille varade hulka kuulub ka rendikinnisvara. Elame ilusas majas ja sõidame heade autodega ning meie perekond ja tuttavad võtavad meid tõsisemalt, kui nad seda teha tavatsesid.
Tuttav lugu
Minu pere Californias San Diegos, kus kasvasin, elas palgapäevast palgapäevani, kuigi ma seda sel ajal ei teadnud. Elasime ilusas kodus ja meil ei räägitud kunagi rahast. Mu vanemad olid lahutatud ning elasin koos oma ema ja tuletõrjujast kasuisaga. Teismelisena ei teadnud ma, et minu firmas OB-GYN töötav ema pani igal palgapäeval kõrvale 20 dollarit. Keskkooli ajal andis ta mulle iga kooliaasta alguses riiete ostmiseks 300 dollarit, mis oli tol ajal väga muljetavaldav summa. Ka jõulude ajal olid lisakulutused põhjendatud, sest minu kasuisa sai preemiat. Ülejäänud ajal aastas oli rahaga nii kitsas, et ma ei saanud isegi kisakooris osaleda.
Pärast keskkooli lõpetamist hakkasin mõtlema sellest, mis tunne oleks olla ise enda peremees. Need mõtted jäid kõrvale seoses Davidi ja minu uue ühise elukorraldusega.
1991. aastal töötasime mõlemad aasta ringi suusakuurordis ja nautisime väga head elu. Omades rohkem raha, kui meil kunagi enne oli olnud, ostsime endale uhked mootorsaanid ja kiiskavad autod. Siis meid aga vallandati ja Renos tööd saades teenisime vähem ning avastasime end vaevaliselt oma maksudega hakkama saamas.
1992. aastal jäin rasedaks. Kuna arst määras mind kolmeks kuuks voodirežiimile, vabastas ettevõte, kus töötasin, mind töölt. Minu enneaegne tütar sündis päev enne tänupühi. Üsna pea oli meil üle 50 000 dollari võlgu nii ravikulude kui ka endiste maksmata arvete eest. Kuna meil teist valikut ei olnud, müüsime mootorsaanid ja autod. Siis kuulutasime välja pankroti. Olin sel ajal kahekümne nelja aastane.
Hellitasin siiski lootust ühel päeval ise enda peremeheks saada. Läksin kaubanduskooli ja õppisin kosmeetikuks. Samal ajal olin naistepesu müügiesindaja. Ka David töötas. Meil sündis teine laps. Kõrvalt vaadates tundus, et tegelesime oma kohustustega ning hoolitsesime oma laste eest. Sisemiselt ei tundnud ma end aga täisväärtusliku inimesena. Mustematel, paanikast täidetud hetkedel mõtlesin endamisi: „Kuidas ma küll kunagi suudan veel millelegi vastu astuda?” Meie krediidialase usalduse kaotanud minevik jälitas meid veel kümme pikka aastat.
Kuid me pidasime siiski vastu. 1993. aastal ühinesin mitmetasandilise turundusäriga ja 1996. aastal alustasime oma müügiarendamise äriga. Kogu meie tegutsemisviis selles äris ning kõik selle tulemused pöörati pea peale 2001. aastal, kui müügiarendusega tegelev mentor tutvustas mulle Rikka Isa raamatuid.
Punane tint muutub mustaks
Töötasin baaripidajana ühes suvitushotellis Arizonas Põhja-Scottsdales, kui hakkasin lugema raamatut „Rikas isa, vaene isa”. Tavatsesin raamatu baari kaasa võtta ja seda jookide valamise vaheaegadel lugeda. Seal oli kirjas kõik, mida tahtsin saavutada, aga ei teadnud, kuidas: alates äri omamisest rikastumise ja isikliku vabaduse saavutamiseni. Eriharidus, mida vajasin oma eesmärgini jõudmiseks, oli minu kätes.
Et olen Phoenixi Konventsiooni ja Külastajate Büroo liige, oli mul võimalus võtta osa Roberti ja Kimi seminaridest. Nad olid kenad ja kirjutasid minu jaoks oma nimed Rikka Isa raamatusse Retire Young, Retire Rich („Jää pensionile noore ja rikkana”) ning kutsusid mind siis oma kontorisse RAHAVOOG 101 mängima. Üllatunult ja tänulikuna võtsin nende lahke pakkumise vastu.
Omades seda uut informatsiooni, hakkasin oma elu nägema teisiti. Enne oli mul küllaltki keeruline end rasketel aegadel tegutsema ergutada. Rohkem kui ühel korral olen lihtsalt istunud, sest ei suutnud end kokku võtta, et midagi teha.
Nüüd sain aru, et inspiratsioon on alati minuga, millal iganes ma seda vajama peaksin. Minu edasiliikumisel toetasid mind