Rikka Isa edulood. Robert T. Kiyosaki
meil abikaasaga on õnne. Nad lihtsalt ei saa asjast aru!
Tulevik
Me abikaasaga asume endiselt E (palgatöötaja) ja S (eraisikust ettevõtja) rahavoo kvadrandis. Mina töötan endiselt kolm päeva nädalas baaris, kust leian palju tuttavaid, ja David on õllemüügifirmas müügimees. Meie eesmärgiks on oma äride ümberlülitamine (praegu meil palgalisi ei ole) B (äri) ja I (investeerimise) kvadranti koos rendikinnisvara muretsemisega.
Saan viie aasta pärast neljakümneaastaseks. Selles vanuses soovin olla niisuguses seisus, et ei peaks kunagi enam kellegi teise heaks tööd tegema. Selle saavutamiseks kavatsen järgmised kaks aastat oma äride arendamisele kulutada. Samal ajal jätkan enda harimist äritegevuse ja kinnisvara investeeringute alal. Selle kaheaastase perioodi lõpul kavatsen lahkuda oma päevatöölt. Kolmas ja neljas aasta kulub minu plaani kohaselt kinnisvarasse investeerimiseks ja enda harimiseks aktsiaturu valdkonnas. Viies ja kuues aasta on lõpuks suunatud kogu meie äri ja investeeringute kvadrandis oleva omandi korrastamiseks, et tagada püsiv rahavoog meie elu lõpuni. Siis saan palju õpitust tagasi anda.
Kavatsen palju aega kulutada oma laste koolitamisele. Tahan neile õpetada laste RAHAVOO mängu, sest laste jaoks on nii oluline mõista rahaasju. See teadmine annab neile jõudu oma elu muuta.
Minu lapsed (üheksa ja kümme aastat vanad) teavad juba, et seal kuskil ootavad neid raha teenimise võimalused. Nad saavad oma finantshariduse praegu, õppides säästmise ja andmise olulisust.
Meie elu muutus tõepoolest ja jätkab muutumist, sest võtsime selle juhtimise enda kätte. Me ei kaotanud oma unistusi, vaid leidsime tee nende eluviimiseks.
Kolmas peatükk
Kunagi ei ole liiga hilja
2002. aasta sügisel oli mul võimalus rääkida koos Robert Kiyosakiga suure rahvahulga ees New Yorgi Madison Square Gardenis. Tavaliselt ei esine ma tuhandete inimeste ees. Olen Rikka Isa organisatsioonis üks kulissidetagune tegelane.
Olin tulnud Rikka Isa kontorisse ajutiselt, paari nädala kestel tööd tegema. Olin kolinud Phoenixisse, et minna pensionile pärast pikaajalist töötamist Kesk-Lääne tööstussektoris.
Viimase nelja aasta jooksul töötasin Rikka Isa organisatsioonis osalise tööajaga peaaegu kõigis ametites, sealhulgas ka raamatupidamise ja klienditeeninduse alal. Praegu olen ürituste koordinaator, hoolitsedes Roberti päevakavade eest ning tellides kaupa Rikka Isa ürituste jaoks. Lükkasin seega oma pensionilejäämise plaanid edasi.
Tavaliselt võib mind leida märkmikuga ringi kõndimas, kontrollimas oma nimekirja ja tegemas selliseid märkmeid nagu: „Kas kaup on tulnud?” või „Kas lava on korralikult üles pandud?”
Ausalt öeldes kuulasin enne suurema osa ajast seda, mis ümberringi toimus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Arvasin, et see informatsioon on teiste jaoks, mitte minu abikaasa George’i ja minu sarnaste keskmiste inimeste jaoks.
Oma viiekümnendate eluaastate lõpuks olime sõltumatud, nii sõltumatud rahast, et meil ei olnud ei tööandja pensionit ega pensionifondi. Eraettevõtjast osalise ajaga töötajana määrasin ma ise oma tööaja ega saanud mingeid soodustusi tööandjalt.
Kui te peaksite välja otsima rahaasjus kõige konservatiivsema inimese, oleksin see mina.
Sellel päeval seisis aga Madison Square Gardeni laval täiesti erinev inimene. Ei ole tühine asi muuta oma pika elu jooksul välja kujunenud vaateid rahale ja astuda sammuke lähemale rahalisele sõltumatusele. Meie aga tegime seda viisil, mida ma ei oleks iialgi osanud ette kujutada, kui mul ei oleks olnud Rikka Isa antud teadmisi ja oma uute teadmiste alusel tekkinud enesekindlust.
Kust ma pärinen
Kasvasin Chicagos, tugevas sinikraedest katoliiklaste peres. Minu vanemad olid Poola immigrandid; minu isa töötas terasetööstuses, ema kasvatas üheksat last. Mina olen neist vanim. Perekond püüdis meile kõigile keskharidust anda. Rahaasjadest mäletan end vaatamas, kuidas minu vanaema vanaaegsel moel raha säästis: ta mattis raha täis kohvipurgid aeda.
Minust sai raamatupidaja ja ma töötasin tööstusettevõtetes. George’ist sai ühe suure arvutifirma lepinguline töötaja. Meil on kaks last. Me George’iga teenisime palju, aga ka kulutasime palju. Säästsime siiski piisavalt, nii nagu pidimegi, kuid kartsime alati raha hoiuarvelt välja võtta. Meie sissetulek oli garanteeritud ainult seniks, kui tõusime esmaspäeva hommikul ja läksime tööle. Me tundsime end mugavalt. Ei olnud tarvis minna välja „puud raputama”.
Kuid meid raputati üles
Rikka Isa kontoris töötades lugesin raamatuid ja mängisin kolleegidega mängu RAHAVOOG 101. Mulle hakkas lõpuks tunduma, et rahaliselt nii konservatiivne olemine ei ole ohutuim tee rahalisele vabadusele. Mõnda aega olin kindlalt seisukohal, et George ja mina võime muutuda „mingil muul ajal”.
Kaks aastat tagasi, kohe pärast kinnisvaraseminarist osavõtmist, ostsime rendimaja. Läksime aga kindlat teed ja kasutasime sissemakseks sularaha teiste inimeste (st panga) raha asemel. Pärast selle kulutuse tegemist jäi meie igakuuline rahavoog 80 ja 100 dollari vahele. See oli samm edasi, kuid kindlasti ei andnud see meile võimalust pensionile jääda.
Pärast järgmisest, kodulaenu käsitlevast seminarist osavõtmist saime aru, et meie kodul on suur investeerimise potentsiaal. Kutsunud kinnisvaraagendi meie maja üle vaatama, et määrata selle väärtust, selgus, et agent oli Robert Kiyosaki jünger. Rääkisime temaga kinnisvaraga seotud võimalustest ja moodustasime lõpuks piiratud vastutusega aktsiaseltsi, kuhu kuulus peale agendi veel kaheksa inimest. Selle mõte oli paika panna iga isiku poolt suurema kinnisvaraobjekti (hinnavahemikus 1 kuni 1,5 miljonit) ostmiseks (mida me keegi ei oleks saanud endale üksi lubada) makstud 25 000-dollarilise osamaksuga kaasnevad suhted.
Kuue kuu jooksul leitud kinnisvaraobjektid olid viletsas seisus. Me kontrollisime neist igaüht, kuid need ei meeldinud meile järgmistel põhjustel:
a) meile ei meeldinud mõte saada majaomanikeks äärelinnas;
b) rahavoo rentaablus oli liiga väike. Meil ei olnud aega oodata, et rahavoog kasvaks. Me arvestasime, et meieealistele inimestele oleks viis kuni kümme aastat pikim aeg, et investeeringult saada elamiseks vajalikku passiivset rahavoogu. Oli tarvis arvestada veel ühe tingimusega: me pidime jääma vahemikku 25 000 kuni 75 000 dollarini. Saime aru, et meie lapsed saaksid sellest tulevikus kasu. Meie eesmärk aga oli saada kasu juba oma pensionipõlveks.
(Investeeringugrupp on nüüd laiali läinud. Hoiame aga kontakti, sest oleme alati avatud „elu ainsale ja parimale pakkumisele”. Kohtasime tänu grupile oma raamatupidajat ja oleme saanud endale väärtusliku nõuandja.)
Meie eesmärgiks oli siiski investeerida viivitamatu kasu saamiseks 50 000 dollarit. Mulle meenus, et üks RAHAVOO mängukaartidest nimetas selvepesulaid. Teadsime kindlalt, et kumbki meist ei soovinud täispika päevaga äri nimel oma positsioonist loobuda, ning saime aru, et selvepesulad annavad meile soovitud vabaduse.
Algul otsisime Internetist pakutavaid frantsiise ja seejärel sõitsime ringi, et kohalike oludega tutvuda. Helistasime ühingu Coin Laundry Association kaudu leitud kolmele suuremale vahendajale ning selgitasime neile, mida otsime. Protsess kestis kaheksa kuud, kuid õppisime selle ajaga palju. Lõpuks läks meil õnneks leida üks päris heas seisus pesula, mille omanikel oli käsil abielulahutus.
Säästusid puudutamata saime oma kodu kapitalina kasutades selle äri ära osta, ilma et see oleks mingil määral muutnud meie elustiili. Kaitseks vastutuse eest asutasime eraldi ettevõtte. Olime õppinud hoolikalt jälgima igapäevaseid kulutusi, nagu vee, elektri ja gaasi kulu, sest need moodustavad suurima osa kuludest.
Saime üle võtta eelmise omaniku VEL- (Väikeettevõtete Liidu) laenu, mis oli küll suure sissemaksega, kuid viieaastase makseperioodiga. Niisuguse graafikuga oleksime viie aasta pärast täielikult seadmete omanikud: see oli meie jaoks oluline, sest kavatsesime siis lõplikult pensionile minna. Et meie ostuhind koosnes ainult seadmete hinnast, saime maha arvata nii seadmete