Rikka Isa edulood. Robert T. Kiyosaki
Asusin kõiki Roberti nimetatud takistusi võitma: küünilisust, laiskust, halbu kombeid, uhkust ja eriti hirmu.
Olen alati tahtnud teha seda, mida teen, hästi ja mitte jääda rumalasse olukorda. Kartsin telefoni vastu võtta ja kohtumisi kokku leppida, sest mõtlesin: „Kuidas ma seda küll teen?” Läbikukkumise hirm oli kõige hullem. Nüüd hakkasid aga hirmud kaduma. Pankroti vari hajus. Hakkasin ostma passiivset igakuist tulu tootvaid ärisid.
Nii ma seda tegin
Meie 2002. aastal ostetud jäälaastude äri toodab meile iga kuu 1500-dollarilist positiivset rahavoogu. Me müüme külmutatud troopilisi puuvilju ja jäätorbikuid ning kavatseme laiendada äri ka muude suupistete müümisega.
Teist korda Rikka Isa kontoris RAHAVOOG 101 mängides mõtlesin selle äri peale. See sattus ühele minu mängukaardile, mis pidi mind rottide võidujooksust välja aitama. Inspireerituna otsisin juba samal nädalal ajalehtedest ettevõtete müügikuulutusi ja leidsingi ühe. Nägin kohe selle kahekordset väärtust: ma saaksin äriga tegelda ja minu perekonnale see meeldiks.
Ettevõtte finantseerimiseks palusin müüjalt kõigepealt lepingut rahastamiseks omaniku abil, see tähendab, et ta finantseeriks minu tegevust esimese aasta jooksul 20-protsendilise intressimääraga. Ta oli sellega nõus. Kui aga rääkisin sellest ühe oma kinnisvarainvestorist mentoriga, ütles ta, et laenab selle raha mulle oma Roth IRA arvelt. Me olime nõus ja ostsime selle äri viie tuhande dollari eest 20-protsendilise fikseeritud intressiga, igakuise tagasimaksuga 500 dollarit aasta jooksul. Kogumaksumus 12 kuu jooksul kuus tuhat dollarit. Otsustasin tellida ka müügikäru, mille valmistamine võttis aega kolm nädalat ja mille maksumus sisaldus viie tuhande dollarilises müügihinnas.
Esialgu käime Davidiga kõigil üritustel ise. Oleme müünud festivalidel, ametialastel näitustel ja laatadel. Lisaks on meil Avondale’i linnaga leping, et võime igal teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva õhtul kaubelda ühes nende parkidest, mille nimi on Vabaduse park – ja see nimi meeldib mulle.
Eesmärgiks on teha seda ühe aasta jooksul, et saada selgeks kõik selle praeguseks ainult Arizonas litsentseeritud äri head ja halvad küljed (litsentsitasu oli arvestatud müügikäru hinna sisse). Siis palkame inimesed, kes seda äri meie eest ajavad.
Müügi nelja kuu jooksul oleme teeninud üle tuhande dollari kuus. See teeb 500 dollarit passiivset rahavoogu kuus, sest maksame ikka veel võlgu. Varustamise hind on minimaalne. Näiteks maksame iga jäätorbiku eest 0,14 dollarit, kuid müüme neid 3 dollarit tükist. Meid on tellitud juba mitmele üritusele, mis tähendab meie jaoks veelgi enam raha.
Järgmine ettevõtmine oli ravimiautomaatide äri, mille ostis üks sõber 2002. aasta septembris ja mille idee pärines samuti RAHAVOO mängust, mida mängisime. Need väikesed automaadid müüvad puhkeruumides aspiriini ja muid esmaabivahendeid. Mängukaart selle äri nimega pani meis mõlemas midagi helisema. Vaimustudes aparaadi võimalustest, tundsime, et see on vajalik. Äri meeldis meile ka seetõttu, et see oli veidi ebatavaline.
Otsustasime kohtuda müügiesindajaga, et kindlaks teha, missuguseid võimalusi see müügiautomaat pakub. Mitmete firmade poole pöördudes püüdsime soodsa hinnaga masinate leidmisele lisaks saada ka võimalikult palju omanikufinantseerimist.
Lõpuks valisime ühe Internetist leitud firma ning ostsime 2600 dollari eest 20 automaati. Nende masinate tükihind oli 160 dollarit odavam kui müügiesindaja pakutud aparaatidel. Meil vedas ka selles osas, et ühe meie sõbra sugulane, kellele meie idee meeldis ja kes soovis meid aidata, andis meile viis tuhat dollarit. (See oli tõepoolest kingitus – me ei pidanud seda tagasi maksma.) Ülejäänud 2400 dollarit kasutame varude muretsemiseks. Aparaadid paigaldatakse heategevuslikul alusel. Saime kontakti kadunud lapsi otsiva rahvusvahelise organisatsiooniga Child Quest International Services. See organisatsioon otsib kadunud lapsi ja annab meile igakuise annetuse eest nende fotosid automaatidele kleepimiseks. Me teatasime ettevõtetele, kelle tooteid me müüme, et annetame osa tuludest sellele organisatsioonile. Ettevõtted omakorda saavad annetusena maha kanda 0,36 ruutmeetri suuruse ruumi pinna.
Müügiautomaatide saamine ja nende täitmiseks sobivate toodete väljaselekteerimine võttis aega umbes kuuskümmend päeva. Kui olime seda teinud, selgus, et meie tellimus saadeti valesse kohta ja võttis natuke aega, et kõigisse automaatidesse kaupa saada. Nüüd kõik siiski toimib ja automaadid on paigas. Uurimuse tulemusel avastasime, et iga automaat toob kuus sisse umbes 75 dollarit, ja see on miinimum. Täidame sõbraga automaate iga kahe nädala järel. Praegu on aparaadid paigutatud kindlasse piirkonda, kuid kes teab? Me võime oma tegevust laiendada. Ja kui see juhtub, saame palgata inimesed, kes neid meie asemel täidavad.
Enne ettevõtete ostmist muutsime oma kodu investeeringuks. 2001. aastal rentisime oma 1998. aastal 89 000 dollari eest ostetud maja. See umbes 110-ruutmeetrine kolme magamistoa ja kahe vannitoaga ühepereelamu toob meile passiivset tulu alljärgnevalt:
Sarnaseid maju müüakse selles piirkonnas hinnaga vahemikus 110 000 kuni 119 000 dollarit.
Me ei kasuta raha selleks, et osta välja maja, milles elame. Me otsustasime oma maja rentida, sest piirkonna väärtus, kus see asub, tõuseb kiiresti. Me tahtsime maja endale jätta. Vahepeal otsustasime sellelt kasu lõigata. Lisaks võisime rentniku leidmiseni majas elada. Selleks kulus kokku kuuskümmend päeva. Pärast seda elasime kuni meie uue maja valmimiseni sõprade juures. Meie esimesed üürnikud sõlmisid meiega aastase lepingu ning lahkusid selle lõppedes. Järgmisel kuul kolisid sisse uued rentnikud ja elavad seal siiani. Me ei kahetse seda tegu sugugi. See oli meie jaoks väga lihtne ja, taevale tänu, on meil imetoredad rentnikud.
Lõpuks hakkasime tegutsema ka oma 1996. aastal algatatud müügiarendamise äriga. Tegime seda teisiti, sest meie arusaamad sellest olid muutunud. 2002. aastal andis see umbes 12 000 dollarit kogukasumit. See on märkimisväärne kontrast tuhandele dollarile, mida me sellest ärist enne Rikka Isa õppetundide rakendamist aastas saime. Üks asi veel: olles aru saanud, et äri on sissetulekute suurendamise vahend, tõusis ka minu motivatsioon edu saavutada. Ma ei lasknud end pereliikmete, sõprade ega võõraste inimeste näägutamisest segada, nagu olin seda enne teinud. Lõppkokkuvõttes muutsin oma ettekujutust ärist, öeldes endale kolme asja:
1. Ei ole tarvis midagi häbeneda.
2. Ma tegin midagi niisugust, mida ei-ütlejad ei teinud.
3. Ma kavatsesin edu saavutada. Ja teate – seda ma just teengi!
Erinev vaatenurk
Meie elu on nii palju muutunud. Ma mõtlen nüüd hoopis teisiti. Minevikus defineerisin riski, arvestades „kui palju ma võin kaotada?” Nüüd mõtlen riskist nii: „Mida peaksin tegema enda harimiseks, et riski vähendada?”
Vaadates finantsidele teisiti, lõin isegi uued harjumused. Tulude ja kahjude üleskirjutamine ning nende nägemine paberil andis meile ülevaate sellest, mida tegime õigesti või valesti. Vaadates neid numbreid, tabas mind erutuspuhang, sest nägin, kuhu liigume.
Siis on mul veel tulevaste ettevõtmiste tarvis kokku pandud meeskond. Sinna kuuluvad kinnisvaramaakler, maksuvolinik, raamatupidaja, turundusspetsialist ja kinnisvarainvestor. Ma usaldan nende kui meeskonna nõuandeid. Ja kuigi pean tunnistama, et ei ole piisavalt edukas, et neid korra kuus kokku kutsuda, tean, et teen seda lõpuks kindlasti.
Ka turvalisem olevik
Pärast 11. septembrit sai puhkemajandus tugeva hoobi. Paljud minu tuttavad vallandati ja teised, kellel õnnestus oma töökoht säilitada, teenisid vaevu nii palju, et ots otsaga kokku tulla. Meie olukord oli erinev. Ma teadsin, et minuga on kõik hästi tänu sellele, mida olin õppinud. 2002. aastal, kui nii paljud inimesed hoidsid hinge kinni ja ootasid uut hoopi, asutasin kaks ettevõtet. Samal ajal kui teised kartsid, tundsin endas jõudu. Ise enda eest otsustamise võimalus andis mulle vabaduse hirmust töökoha kaotamise ees ja vabaduse mitte muretseda majanduse seisu pärast.
Oma sisimas teadsin alati, et ühel päeval oleme rahaliselt vabad. Minu probleemiks oli, et ma ei teadnud, kuidas seda saavutada. Nüüd näen, kuhu