Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney
Rooma põleb
Kreeka asemele tõusis toonaseks valitsevaks võimuks Rooma impeerium ja selle sajanditepikkusel valitsusajal oli roomlastel piisavalt aega valuuta väärtuse vähendamise kunsti täiustada. Nii nagu kõik impeeriumid ajaloos, ei õppinud Rooma eelmiste impeeriumide vigadest ja sellepärast oli nende saatuseks neid korrata.
Rohkem kui 750 aasta jooksul lahjendasid erinevad juhid Rooma valuutavaru, alandades sõja eest maksmiseks müntide väärtust, mille tagajärjeks oli meeletu hindade tõus. Mündid tehti väiksemaks ehk kuldmüntidel lõigati maksuna killuke servast, kui need jõudsid valitsuse hoonesse. Need killud sulatati üles, et vermida uued mündid. Ja loomulikult segati kulla ja hõbeda hulka selliseid vähem väärtuslikke metalle nagu vask. Lisaks leiutasid nad üsna varjamatu revalveerimiskunsti, mis tähendab, et nad vermisid samu münte lihtsalt kõrgema nominaalväärtusega.
Selleks ajaks, kui Diocletianius 284 pKr troonile tõusis, olid Rooma mündid üksnes tinatatud vask või pronks ning raevutses inflatsioon (ja Rooma rahvas).
301. aastal andis Diocletianius välja kurikuulsa hinnadekreedi, millega kehtestati surmanuhtlus kõigile, kes müüsid kaupu valitsuse määratud hinnast kõrgema hinnaga, ja külmutati palgad. Diocletianiuse üllatuseks jätkasid aga hinnad kerkimist. Kaupmehed ei saanud enam oma tooteid kasumiga müüa, seega lõpetasid nad tegevuse. Inimesed vahetasid valitud ametit, et otsida fikseerimata palgaga tööd, või lihtsalt loobusid ja elasid riigiabist. Ah jaa, roomlased leiutasid riigiabi. Rooma rahvaarv küündis miljonini ja sellel perioodil jagas valitsus umbes 200 000 elanikule tasuta nisu. See tähendab, et ligi 20 % elanikkonnast elas riigiabist.
Kuna majandus oli kehval järjel, võttis Diocletianius tarvitusele n-ö relvade ja või poliitika, pannes inimesed tööle, palgates tuhandeid uusi sõdureid ning rahastades mitmeid ühiskondlikke tööprojekte. See kahekordistas tõhusalt valitsuse ja sõjaväe suurust ning tõenäoliselt mitmekordistas defitsiitset finantseerimist.
Kui liita omavahel sõjaväe ülalpidamise kulud, üha paisuva töötute armee riigiabi ning järjest kasvavad uute avalike tööprojektide kulud, saame vapustava summa. Defitsiitne finantseerimine kuumenes üle. Kui rahad kuivasid kokku, vermis Diocletianius lihtsalt meeletutes kogustes uusi vask- ja pronksmünte ning hakkas taas kuld- ja hõbemüntide väärtust alandama.
Kõige selle tagajärjeks oli maailma esimene dokumenteeritud hüperinflatsioon. 301 pKr Diocletianiuse hinnadekreedi ajal (1970. aastal leiti selle hästi säilinud koopia) maksis nael kulda 50 000 teenarit, kuid sajandi keskpaigaks tõusis maksumus 2,12 miljardile teenarile. See tähendab, et kulla hind kerkis umbes 50 aasta jooksul 42 400 korda. Tulemusena peaaegu kogu kaubandus soikus ja majanduses hakati kasutama taas naturaalvahetust.
Et seda paremini mõista: 50 aastat tagasi maksis USA-s unts kulda 35 dollarit. Kui hind oleks tõusnud 42 400 korda, oleks praegu maksnud unts kulda ligi 1,5 miljonit dollarit. Ostujõu seisukohast tähendab see seda, et kui 50 aastat tagasi oli sõiduauto keskmine hind umbes 2000 dollarit – mis oligi nii –, siis praegu oleks olnud see 85 miljonit dollarit.
See andis märku kulla ja hõbeda teisest suurest võidust fiatvaluuta üle ajaloos. Niisiis on nüüd seis 2: 0 kulla ja hõbeda kasuks.
Lõppkokkuvõttes kukutas Rooma impeeriumi valuuta väärtuse vähendamine ja puhas defitsiitne finantseerimine, et rahastada sõjaväge, riiklikke töid, sotsiaalkavasid ning sõda. Nii nagu kõik teised impeeriumid ajaloos, pidas ka Rooma ennast majandusseadustest puutumatuks.
Nagu näete, on valuuta väärtuse vähendamine riiklike tööde, sotsiaalkavade ja sõja eest maksmiseks ajaloos korduv mudel. See on mudel, mis lõpeb alati halvasti.
2. peatükk
Riikide rikkus
Et raha ajaloos tsükleid kindlaks teha, on vaja vaadelda n-ö mõlemat mündi poolt. Inimestel on kiusatus süüdistada kõigis oma hädades valitsust. Vaieldamatult on valitsused sageli süüdi, kui asi puudutab fiatrahasüsteemi kaudu põhjustatud inflatsiooni, kuid ei tohi unustada, et meie ise oleme lõpuks need, kes nõustuvad oma valitsuse juhtimisega. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid sellest, kuidas ahnus paneb rahvast uskumatult rumalaid asju tegema. Tõepoolest, me ei vaja oma majanduse hävitamiseks valitsust. Saame sellega ise väga hästi hakkama, aitäh!
Parim näide, mis mulle meelde tuleb, on 1637. aastal tipnenud tulbimaania.
Tulp jääb ainult tulbiks …
Et mõista praegu jutuks tuleva ajaloohetke absurdsust, peaksite endalt lihtsalt küsima: „Kas ma maksaksin ühe tulbisibula eest 1,8 miljonit dollarit?” Kui vastus sellele küsimusele on „jah”, siis palun pange see raamat käest ja otsige vaimutohtritelt abi. Vastasel juhul jätkake aga lugemist ja vaadake, kui hulluks võib rahvas minna.
Hollandile mõeldes meenuvad kõigile esmalt tulbid. Teisena meenub õlu. Kuid paljud inimesed ei tea, et tulpide päritolumaa ei ole Holland. Nad on imporditud. Esimesed tulbisibulad toodi Hollandisse 1593. aastal Türgist. Tulbist sai kiiresti kuningakoja ja rikaste seisuse sümbol. See kasvas tasahilju maaniaks ning peagi avati Amsterdamis tulbibörs.
Maania paisus aga väga kiiresti majandusmulliks. Olukord oli üsnagi koomiline. 1636. aastal tasuti ühe „Viceroy” tulbisordi sibula eest järgmiselt: u 4 tonni nisu, u 8 tonni rukist, 4 lihaveist, 8 lihasiga, 12 lihalammast, 2 seapead, 2 aami (1 aam = 140 gallonit ehk u 500 l) veini, 4 tonni õlut, 2 tonni võid, 1000 naela juustu, 1 voodi, 1 rõivakomplekt ning 1 hõbepeeker.
Mulli kõrghetkel 1637. aastal käidi ühe „Semper Augustuse” tulbisordi sibula eest välja 6000 floriini. Toona oli keskmine aastapalk Hollandis 150 floriini. See tähendab, et hollandlased olid nõus tulbisibulate eest maksma 40 korda rohkem, kui oli nende keskmine aastasissetulek. Et sellest paremini aru saada, siis oletame, et keskmine aastapalk USA-s on 45 000 dollarit. Seega tänapäeval maksaks see tulbisibul 1,8 miljonit dollarit.
Ei läinudki kaua, kui inimesed taipasid olukorra absurdsust ja n-ö tark raha ehk rahaliselt targad kauplejad (kui selles maanias osalejatest saab üldse kedagi targaks nimetada) hakkasid müüma. Tulbisibulate hinnad langesid nädalatega oma tegeliku väärtuseni, mis tähendas, et ainult ühe floriini eest sai mitu tulbisibulat.
Selle mulli lõhkemise tagajärjel tabas kogu Põhja-Euroopat majanduslik laostumine, mis jahutas majanduse aastakümneteks.
John Law ja keskpangandus
Veel üks suurepärane näide sellest, kuidas ühiskond vahetas oma raha üha odavneva valuuta vastu, on John Law’ lugu. John Law’ elu oli nagu üks tõeliselt pöörane ja seikluslik sõit Ameerika mägedel.
John Law sündis kullassepa ja pankuri peres, ta oli tark poiss ning hea matemaatilise mõtlemisega. Suureks kasvades sai temast mängur ja naistemees ning ta elukombed röövisid peaaegu kogu tema pere vara. Siis tekkis Johnil ühe naise pärast tüli ja tema vastane kutsus ta duellile. John laskis oma vastase maha. Selle peale ta vahistati, tema üle mõisteti kohut ja ta määrati surma poomise läbi. Kuid kelmist Law’l õnnestus vanglast põgeneda ja pageda Prantsusmaale.
Sõdu ja priiskavat elustiili armastav Louis XIV oli juhtinud Prantsusmaa sügavale võlgadesse. John Law’st, kes elas nüüd Pariisis, sai Orléans’i hertsogi hasartmängusemu ning umbes sellel ajal avaldas Law ka majandusartikli, mis kiitis pabervaluuta eeliseid.
Kui Louis XIV suri, oli tema järglane, Louis XV, alles 11-aastane. Orléans’i hertsog määrati regendiks (ajutiseks kuningaks) ja ta avastas oma õuduseks, et Prantsusmaa oli nii sügavalt võlgades, et maksud ei katnud isegi nende võlgade intresse. Võimalust haistnud Law ilmus kuningakotta oma sõbra juurde, kaasas kaks dokumenti, milles ta süüdistas Prantsusmaa probleemides ebapiisavat rahahulka ja seletas pabervaluuta häid külgi. 15. mail 1716. aastal anti John Law’le pank (Banque Générale) ja õigus emiteerida pabervaluutat ning siis saigi alguse pabervaluuta kuritarvitamine Euroopas.
Mõnevõrra suurenenud valuuta hulk elavdas majandust ning John Law kuulutati finantsgeeniuseks. Tasuks andis Orléans’i hertsog Law’le