Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney
päevas (jah, selline arv on tõesti olemas).
Paraku kahanes Saksa rahva kindlustunne kiiremini, kui valitsus jõudis uut raha trükkida. Valitsus jäi majandusliku allakäiguspiraali lõksu. Tagasipöördumise hetk oli mööda lastud. Ükskõik kui palju markasid valitsus trükkis, langes valuuta väärtus juba enne selle ringlusse jõudmist. Niisiis ei jäänud valitsusel üle muud, kui trükkida üha rohkem ja rohkem.
1923. aasta oktoobri lõpus ja novembri alguses oli Saksamaa rahandussüsteem kokku varisemas. Enne sõda 12 marka maksnud kingapaar maksis nüüd 30 triljonit marka. Leivapätsi hind tõusis poolelt margalt 200 miljardile margale. Ühe muna hind tõusis 0,08 margalt 80 miljardile margale. Enne sõda 88 punkti tasemel olnud Saksamaa börs tõusis pärast sõda 26 890 000 000 punkti tasemele, kuid selle ostuväärtus langes rohkem kui 97 %.
Inflatsiooni edestasid ainult kuld ja hõbe. Kulla hind oli tõusnud umbes 100 margalt 87 triljonile margale untsist, mis tähendab 87 triljoni protsendist hinnatõusu. Aga tähtis pole hind, vaid väärtus, ning kulla ja hõbeda ostujõud oli eksponentsiaalselt tõusnud.
Kui Saksamaa hüperinflatsioon 1923. aasta 15. novembril viimaks lõppes, oli valuuta hulk kasvanud 1919. aasta 29,2 miljardilt margalt 479 kvintillionile margale, mis tähendab, et valuuta hulk kasvas rohkem kui 17 miljardit korda. Aga samas oli valuutavaru koguväärtus kahanenud kullaga võrreldes 97,7 %.
1. graafik. Kullauntsi hind Saksa markades aastail 1914–1923
Allikas: Bernd Widdig, „Culture and Inflation in Weimar Germany” (Univ. of CalPress, 2001)
Vaesed olid juba enne kriisi vaesed ja sellepärast olid mõjud neile kõige väiksemad. Rikkad – vähemalt nutikad rikkad – said tunduvalt rikkamaks. Kõige enam kannatas aga keskklass. Tõtt-öelda oli see peaaegu hävitatud.
Kuid olid mõned erandid. Oli neid, kellel olid õiged omadused ja leidlikkus seda majandusolukorda ära kasutada. Nad olid nutikad, asjatundlikud ja kiire taibuga, kuid ennekõike kohanemisvõimelised. Need, kes suutsid neile võõra ja pea peale pööratud maailmaga valutult kohaneda, saavutasid edu. See polnud oluline, millisesse klassi nad kuulusid, vaeste või keskklassi hulka, sest kui nad suutsid kohaneda, ja hästi kohaneda, said nad vaid mõne kuuga rikkaks.
Toona oli võimalik Berliini kesklinnas terve kvartalitäis kommertshooneid osta kõigest 25 untsi kulla eest (500$). Põhjus peitub selles, et need, kes hoidsid oma vara riigi valuutas, muutusid üha vaesemaks, vaadates pealt, kuidas valitsus hävitas nende ostujõudu. Seevastu need, kes hoidsid oma vara kullas, vaatasid, kuidas nende ostujõud kasvas eksponentsiaalselt ja nad muutusid eelmistega võrreldes rikkamaks.
Siinkohal on tähtis õppetund: rahanduslike muutuste, mulli lõhkemise, turukrahhi, majandussurutise või niisuguse valuutakriisi ajal, nagu see, rikkus ei hävine. See jaotub lihtsalt ümber. Weimari hüperinflatsiooni ajal kuld ja hõbe mitte ainult ei võitnud, vaid nad suisa põrmustasid oma vastase, lüües fiatvaluuta taas kord hävitava löögiga nokauti. Nii lõikasid need, kes hoidsid riigi valuuta asemel pärisraha, mitmekordset kasu.
3. peatükk
Vana hiilgus
Loodetavasti hakkate juba märkama kujunevat mudelit. Minu kõikides seni esitatud näidetes (ja neid on veel palju rohkem) on mudel sama.
1. Iseseisev riik alustab hea rahaga (s.t rahaga, mis on kuld või hõbe või täielikult tagatud kulla ja hõbedaga).
2. Majanduse ja ühiskonna arenedes hakkab riik võtma endale üha rohkem majanduslikke kohustusi, lisades kiht kihi järel ühiskondlikke projekte ja sotsiaalseid kavu.
3. Käsikäes riigi majandusliku jõukuse kasvamisega kasvab ka selle poliitiline mõju ning riik suurendab tohutult sõjaväelisi kulutusi.
4. Lõpuks rakendab riik sõjaväge ja kulutused tõusevad plahvatuslikult.
5. Et rahastada sõda, inimkonna kalleimat püüdlust, varastab riik oma rahva vara, asendades nende raha valuutaga, mida saab tekitada lõpmatutes kogustes. Seda tehakse kohe sõja puhkemisel (nagu I maailmasõja juhul), sõja või sõdade käigus (nagu Ateena ja Rooma juhul) või eelmiste sõdade põhjustatud majanduslike kahjude likvideerimise nähtava lahendusena (nagu John Law’ Prantsusmaa juhul).
6. Lõpuks tunnetab elanikkond suurenenud valuutavaru tõttu rikkuse ümberjaotumisest põhjustatud ägedat tarbijahindade inflatsiooni ja kaotab usu valuutasse.
7. Massilise valuuta vahetamise tõttu väärismetallide ja teiste materiaalsete varade vastu kukub valuuta kokku ning toimub massiline rikkuse ümberjaotumine nendele, kellel oli piisavalt ettenägelikkust koguda juba varakult kulda ja hõbedat.
USA-s ei saa kindlasti midagi niisugust juhtuda, võite öelda. See on ju ikkagi kõige võimsam riik inimkonna ajaloos. Ainult selle erandiga, et USA pole impeerium. See ei valluta teisi riike, vaid levitab demokraatiat.
USA pole ehk impeerium selle sõna traditsioonilises mõistes, kuid mis puudutab majandusprobleeme, käitub see nende lahendamisel enamasti nagu impeerium. Sellepärast arvangi, et USA langus ja dollari kokkuvarisemine ei ole pelgalt tulevik, vaid see protsess on juba käivitunud. Käime natuke minevikuradu ja meenutame, kuidas USA praegusse ajaloohetke jõudis.
Kartke Föderaalreservi, kuldne reegel on surnud
USA majanduse lõpu algus hakkas Föderaalreservi loomisega. Föderaalreserv on USA valitsusest eraldiseisev erapank, millel on võim dikteerida USA rahanduspoliitikat. Föderaalreservi loomisega sai USA dollarist tühipaljas valuuta.
Umbkaudu aastail 1871–1914, mil algas I maailmasõda, põhines suurema osa arenenud maailma rahasüsteem klassikalisel kullastandardil, mis tähendab, et enamik valuutasid oli seotud kullaga. Ühtlasi tähendas see, et need olid seotud ka üksteisega. Äriinimesed said kaugesse tulevikku ulatuvaid plaane ja prognoose teha, kaupu transportida, ettevõtteid rajada ja välisriikidesse investeerida ning nad teadsid alati valuutade vahetuskurssi.
Sellel perioodil, mil arenenud maailm kasutas klassikalist kullastandardit, üldiselt inflatsiooni ei olnud … mitte mingit. Muidugi esines üksikuid buume ja krahhe, inflatsioone ja deflatsioone. Kuid klassikalise kullastandardi algusest lõpuni oli keskeltläbi tegemist nullsummamänguga. Põhjus? Kuld – suurepärane tasakaalustaja.
Kohe seletan, miks. Kui riigis käivitus majandusbuum, siis kaupade sissevedu suurenes. Imporditud kaupade eest maksti kullas ja nii voolas kuld välja. Samal ajal kui kuld riigist välja voolas, kuivas riigi valuutavaru kokku (see on raha deflatsioon). See tõi omakorda kaasa majanduse aeglustumise ja nõudluse kahanemise importkaupade järele. Majanduse aeglustumisega hinnad langesid, muutes selle riigi kaubad välisostjatele atraktiivsemaks. Kui kaupade väljavedu kasvas, et rahuldada välisnõudlust, voolas kuld uuesti sellesse riiki tagasi. Niisugune protsess kordus järjest ja kullal põhinev riigi valuuta väärtus kõikus kitsas vahemikus üles-alla, säilitades tasakaalu.
Klassikalise kullastandardi ajastul oli USA dollar ehtne tõendatav raha, mis tähendab, et riigikassas oli seda tagamas tegelik kuld ja hõbe. Siis sekkus aga Föderaalreserv, üks kõige kurikuulsamaid ja vääriti mõistetumaid institutsioone USA ajaloos.
Föredaalreservist on keeruline aru saada, muu hulgas põhjusel, et selle kohta on väga palju vastuolulist infot. Arvamused Föderaalreservi suhtes jagunevad kahte täiesti vastandlikku leeri. Ühel pool on valitsus, mis usaldab sellele institutsioonile USA majanduse reguleerimise. Teisel pool on vandenõuteoreetikud, kes usuvad vähimagi kõhkluseta, et Föderaalreserv viib USA majanduse lõpuks kokkuvarisemiseni.
Mina tahan öelda teile, et need „hullumeelsed” ei olegi nii põrunud, kui pealtnäha paistab. Esiteks ei ole Föderaalreserv valitsusasutus. See on eraomanduses olev pank, millel on aktsiaomanikud, kellele makstakse dividende. Föderaalreservil on võim tegelikult eimillestki raha luua ning see on auditeerimise ja kongressi järelevalve eest kaitstud. Nagu endine senaator ja presidendikandidaat Barry Goldwater täheldas: „Föderaalreservi Süsteemi