Okultismiklubi. Kersti Kivirüüt
kes uudistas ikka veel lummatult raamatus olevat kolmjalga.
„Siia pildi alla pole kirjutatud rohkem kui „Illustratsioon Clonmacnoise’i kloostrist pärinevast käsikirjast, 11. sajand.””
„Seda ma juba tean. Räägi midagi uut.”
Õpetaja Erika silitas mõtlikult kallihinnalise raamatu läikivat paberit ja sõnas siis kahtlevalt kulmu kortsutades: „Triskele on ju iseenesest päikesesümbol … ja koertel on keldi mütoloogias tõrjemaagiline roll.”
„Äge! Maagia! Mulle see meeldib!” Fränki oli õpetaja Erika mõtiskelust välja sõelunud just talle meelepärase sõna. „Koolis võiks ka maagiatunnid olla!”
„Kas sulle siis sellest ei piisa, et pedagoogid on nõiad,” oli Erika sõbralikult sarkastiline.
„Ah, sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Ma tahan, et oleks nagu Harry Potteri Sigatüüka koolis.”
Erika sulges entsüklopeedia, tagastas selle Fränkile ja suundus tagasi oma tööpositsioonile klassi ette. Ta otsustas Harry Potteri kultust oma ainevaldkonna huvides ära kasutada: „Muideks, siis kui meie esivanemad veel suitsutaredes elasid ja alatasa kerge vingumürgituse mõju all viibisid, oli maagiat ja üleloomulikke olendeid eestlaste igapäevaelus kümneid kordi rohkem kui Sigatüüka koolis. Ja natuke järele mõeldes, siis võiks ju mõnel rahvakalendri tähtpäeval ühe rahvaluuleõhtu teha.”
„Ülehomme on mardipäev!”
„Õige jah! Kas te lähete marti ka jooksma?”
„Me oleme liiga vanad juba selle asja jaoks.”
„Oh teid vanureid …”
„Aga me võiks selle asemel tõesti koolimajas ühe rahvaluuleteemalise hariva õhtu teha, kui sa nõus oled.”
Õpetaja Erika vaatas Veronikale otsa ja püüdis aimata, kas „tõesti-ühe-rahvaluuleteemalise-hariva-õhtu-teha” oli mõeldud õpetaja moosimiseks või mõtles tüdruk neid sõnu tõsiselt.
„Peaasi, et teie vanemad on nõus teid õhtul kooli lubama.”
„Kas me ööseks võiksime kooli jääda?”
„Ööseks kooli!? See on pisut ebatraditsiooniline ju … Ma pean seda direktsiooniga arutama. Ja veel kord, teie vanemate luba on peamine eeldus ürituse läbiviimiseks.” Seda öeldes peatus õpetaja Erika pilk Tristanil, kes oli kas meeltesegadushoos või puhtast igavusest avanud õpiku peatüki kohalt, mis puudutas tööstuslikku revolutsiooni uusaegses Euroopas.
„Tubli Tristan,” märkis õpetaja. „Õnneks on siin klassis vähemalt üks inimene, kes teab, mis eesmärgil me tegelikult siin ruumis kohtume. Niisiis, järgnev pooltund on pühendatud tööstuslikule revolutsioonile. Avage palun oma õpikud leheküljel kolmkümmend kaks.”
/…/
„Veronika, magamiskott on koridori kapis kõige alumises sahtlis.”
„Juba võtsin.”
„Mis kell sa homme koju jõuad? Ja kes üldse täna teie niinimetatud folklooriõhtule tulevad?”
„Ma arvan, et hommikul kümne-üheteistkümne ajal ja üritusele tuleb terve meie klass. Isegi Tristan!” raporteeris tüdruk peegli ees oma tumepruuni juuksepahmakat harjates. „Oi ema! Unustasin eile sulle uudist rääkida! Fränki tegi endale tätoveeringu!”
Õmblusmasina sirin katkes dramaatiliselt.
„Ikka täitsa pöörane tüdruk! Ja mida Karmen asjast arvas?”
„Ma arvan, et Fränki pole julgenud seda veel emale rääkidagi.”
„Pole imestada! Mina paneks oma tütre selle eest koduaresti.”
„Ema, ära vaata mind sellise näoga. Ma ei kavatse endale mitte iialgi tätoveeringut teha.”
„Tore.”Emalikvalvsusvõissaadapuhkustjaõmblusmasinanõel jätkas taas püksilõigete kokkuliitmist. „Ärge siis tervet ööd ka üleval passige!” Viimane manitsus läks Veronika jaoks kaotsi, sest tüdruk marssis juba kiirkõnnil koolimaja suunas.
Viimase ööpäeva jooksul oli pilvkate märgatavalt hõrenenud. Armetu tumehall pilveräbal liugles pikaldaselt üle kitsa noorkuusirbi. „Tere, tere noorkuu! Mina nooreks, sina vanaks!” Veronika oli folklooriõhtut tõsiselt võtnud ja ennast eesti rahvaluulega nii palju kurssi viinud, kui internet seda võimaldas.
Eile oli õpetaja Erika ka koolidirektorit teavitanud ideest korraldada koos kaheksanda klassiga koolis folklooriõhtu. Õigemini folklooriöö. Pärast mõningast arutelu oli direktor ideega nõustunud, tingimusel, et lastel on koolimajja ööseks jäämiseks olemas vanemate kirjalik luba. Loomulikult oli terve rida koolikaaslasi, nii õpilaste kui ka õpetajate seas, kes nimetissõrmega meelekohale toksisid ja imestasid, et on veidrikke, kes ei saa öösiti rahus kodus viibida. Ent oli ka kadedaid ja igatsevaid pilke, eriti nooremate klasside õpilaste seas, kellel veel seiklushimu arterites suuremates kontsentratsioonides ringles.
Veronika koolitee oli maalapse kohta ebatüüpiliselt lühike. Sovhoosi ajal oli rüütlimõisa naabrusesse ehitatud sümpaatsed kahekordsed korterelamud. Veronika elas koolile kõige lähemalolevas majas.
Veel enne, kui Veronika jõudis taskust telefoni võtta, et teavitada õpetajat oma saabumisest, kuulis ta juba koolimaja välisukse lukuaugus võtit keeratavat. „Nägin sind fuajee aknast tulemas,” teatas õpetaja ust Veronika järel sulgedes. „Kõik teised on juba kohal. Pane oma kott saali, võta taskulamp ja hakkame astuma.”
Õpetaja Erika oli rahvaluuleõhtu peaürituseks planeerinud Kõivussaare külastamise. Esiteks peaks see lapsed parajal määral ära väsitama, misjärel avaneks ehk lootus öörahule. Teiseks kripeldas Erika hingel paari päeva tagune kivikalme külastus. Juba sama päeva õhtul oli Erika veendunud, et rohukahinas kuuldud hääled tuleb kanda peapõrutuse kontosse ning kõik muu oli elava fantaasia vili. Ent ometi tundis ta psühholoogilist vajadust kogetud hirmudega lõpparve teha. Vaevalt, et rõõmsameelsete noorte läheduses julgevad tondid ja jeekimid tülitama tulla ja ehk jätab kivikalme seekord tunduvalt meeldivama mälestuse.
Teekond oli planeeritud läbi allee kuni vana Võru maanteeni ja sealt edasi mööda kruusateed Sipe suunas.
„Kas teate, et alleel kummitab?” uuris seiklejatelt Viktor.
„Kummitab ta sul jee, ära hakka jama ajama,” kortsutas klassivend Tristan seepeale kulmu.
„Kummitab, kummitab. Küll näete, kui alleele jõuame!”
„Minu vanaema ja ema on tihtipeale näinud allee peal helendavat kuju,” märkis Annabel.
„Noh, vot ongi!” hüüatas Viktor võidurõõmsalt. „Mina jälle kuulsin allee lõpus puudesalust ketikolinat.”
Tristan suunas oma taskulambi kordamööda nii Viktori kui ka Annabeli näkku. „Pupillid nagu oleks normaalsed. Millest küll selline jutt?”
„No päriselt ka kuulsin …”
„Loomulikult kuulsid. Puudesalu taga on ju talu. Lehmakettide kolinat kuulsid.”
„Ei, ma kuulsin seda sealt puudesalu SEEST.”
„Õpetaja, kas sina usud kummitustesse?”
Renate pöördumine õpetaja poole niivõrd intrigeeriva küsimusega katkestas isegi Viktori ja Tristani kemplemise.
„Nooh… Ajaloolasena oleks mul ülimalt hea meel mõnda neist kohata. Kutsuks mõne teile ajalootundigi endistest aegadest pajatama,” üritas Erika küsimust naljaks pöörata.
„Kui me peaksime kummitusi iialgi kohtama, siis on praegu selleks just parim aeg. Muistsete eestlaste jaoks oli november hingedekuu. Ja muideks, ühe versiooni järgi oli eestlastel endal ka novembris oma mardipäev ehk teisisõnu – mardusepäev,” demonstreeris Veronika oma vastomandatud teadmisi.
Vahepeal oli matkaseltskond ületanud Tartu-Orava raudtee, roninud üles järsust künkast ja jõudnud allee läänepoolsesse