Okultismiklubi. Kersti Kivirüüt
kartke, vaadake parem kui ilus!”
Allee romantika oli Erika avastanud juba eelmise aasta septembris, mil vananaistesuve hääbuv soojus lubas lehistel ja vahtratel veel lopsakalt rohetada. Kuna allee läänepoolne ots oli juba üle seitsmekümne aasta raudtee poolt ära lõigatud, ei liikunud sellel ükski mootortransport, kui mõni üksik põllutöömasin välja arvata. Seetõttu oli puudevaheline tee koduselt rohtunud. Allee põhjaserva olid istutatud võrdlemisi tihedalt lehised, lõunaserva märksa harvemini vahtrad. Kuna lehiseid oli alleel arvuliselt rohkem, jäid need kaugemalt silmitsedes domineerima, mistõttu kutsuti alleed rahvasuus ka vahtrate suhtes ebaõiglaselt lehisealleeks. Ent vahtrad ei jäänud oma vägevuselt lehisehiiglastele põrmugi alla. Nende kuninglik iidsus pääses kõige mõjuvamalt esile just alleekoridoris kõndijale. Vahtrad olid lehisenaabritest pikkuse poolest küll jardi või paari võrra töntsimad, ent harvem istutamiskaugus võimaldas neil kasvada laiusesse. Ida-lääne suunas laiuvatelt jämedatelt tüveharudelt rippus kahludena kõikvõimalikke samblikeliike – lõunakaare päikesel ei olnudki niisama lihtne toretsevate vahtraisandate okste vahelt alleed valgustada.
Kuid pimedal ajal polnud Erika veel alleele sattunud. Kahel pool teed sirguvad vanad puud moodustasid aristokraatse sammaskäigu, mille keskel võis teekäija tunda end auväärse siniverelisena. Raagus okste taustal ilutses tähistaevas, mida alles jõudu koguv kuu ei suutnud ära helgitada. Taskulambiga puude tüvesid valgustades märkas Erika, et nii mõnelgi lehisel ja vahtral olid sisse põletatud mustad vaod – välgutabamused. Ent kuna allee kulges uhkes üksinduses keset põllupõndakut, siis Erikat see asjaolu eriti ei üllatunud. Otsevaates näis teerada moodustavat mustava tunneli, mille lõpus asus ka puudesalu, kus Viktori sõnul ketikolinat kostuda võis.
Habrast Annabeli oli haaramas paanikahoog: „Mina ei julge minna, äkki seal ongi kummitused. Kõnnime tee peale tagasi ja läheme ringiga!”
„Ei, läheme ikka siit kaudu. Ära karda Annabel, me oleme mitmekesi ju,” käis Viktor peale.
„Sa oled ikka sadist Viktor,” ühmas Erika. „Ajad oma tondijuttudega tüdrukutel hirmu nahka ja sunnid neid siis mööda alleed minema.”
„Mina ei karda!” trotsis Veronika õpetaja juttu. „Mina just tahaks näha kummitusi.”
Ka Fränki liitus Veronika arvamusega: „Mulle ka meeldib. Mulle see allee üleüldse meeldib – siin on kuidagi maru hea aura. Igakord, kui siit kaudu koju lähen, on tunne nagu viibiks „Sõrmuste isandas” või kusagil võlumaailmas.” Fantaasiakirjanduse lemb Fränki kasutas võrdlemisi harva enda seisukoha esiletoomiseks ratsionaalsusele viitavaid väljendeid nagu „ma arvan” ja „ma mõtlen”, kuid see-eest olid Fränki sõbrad-tuttavad väga hästi kursis tüdruku erinevate tundmuste ja tunnetega.
Samm-sammult lähenesid hilised jalutajad kummitavale puudesalule. Kõige ees kõndis südil marsisammul Viktor, tema järel Veronika ja Fränki. Renate ja Annabel koos õpetajaga jäid natuke tahapoole ning kõige viimasena loivas päris pika vahemaa tagant seltskonnale järele Tristan. Erika oli võrdlemisi üllatunud, et Tristan ööüritusele laekus. Südame poolest soe Tristan ilmutas vaimsete väärtuste suhtes silmatorkavat jahedust. Küllap ei motiveerinud Tristanit täna ööseks kooli jääma mitte huvi rahvaluule vastu, vaid keegi klassiõdedest. Kes küll? Erika oleks panused teinud Annabelile, aga teismeliste puhul ei või iial teada – nii osavad on nad oma salajasi tundeid maskeerima.
Puudesalu mustendas nüüd täpselt matkajate kõrval. Isegi Veronika ja Fränki nihkusid õpetajale lähemale ning heitsid hirmunud pilke salu suunas.
„Kas kuulsite!” Viktori hääles oli võidurõõmu rohkem kui saja rubla eest.
„Palun ära hakka jälle,” kiunusid Annabel ja Renate nagu ühest suust.
„Ma räägin tõsiselt. Sealt seest kostus ketikõlinat!”
„Mina küll midagi ei kuulnud,” oli Erika endas kindel.
Viktor oli järelejätmatu: „Mina see-eest kuulsin. Ma lähen natuke ligemale.”
Ettevaatlikult sammus Viktor teele lähemate puude alla.
„Noh?” Veronika valgustas taskulambiga puudesalu, ent teeäärsetelt tüvedelt ja okstelt tagasipeegelduv helendus muutis puudesalu pimeduse veelgi õõvastavamaks. „Mida sa näed seal?”
„Ma näeksin seal nagu mingit valget kuju.”
Veronika oleks tahtnud midagi lisada, ent ta vakatas siis ja jäi hirmunult õpetajale otsa vaatama. KETIKÕLIN PUUDESALUST! Nii ehedalt ja nii kurjakuulutavalt lähedalt. Renate ja Annabel päästsid oma häälepaelad valla – kahe tüdruku läbilõikav kisa kuuldus läbi öövaikuse ilmselt naaberküllagi ära. Erika oli segaduses. Pärast toda kivikalmekogemust oli tema alateadvus suuteline uskuma igasuguseid asju, sealhulgas ka ketti kolistavaid kummitusi.
Veronika pilk otsis Viktorit, kes oli veel sügavamale puudesallu astunud, nii et teda teelt peaaegu ei paistnudki. „Viktor, kas sina siis üldse ei karda?”
„No ma natuke kardan ikka. Need ketikolistajad vaimud võivad elavaid ka rünnata.”
Alles nüüd jõudis puudesalu juurde Tristan, kellest õhkuv pigihais andis aimu, et poiss oli vargsi tervistkahjustava hobiga tegelenud. Tristan astus otsustaval sammul puudesallu. Salust kostus okste raginat, ketikolinat ning Tristani tülpinud toonil konstateering: „ Seda ma arvasin! Viktor, sa oled värdjas!”
Viktor reageeris karmile solvangule südamest tuleva naerulaginaga. Kaks poissi väljusid kummitustesalust. Tristan viskas pika loomaketi teepervele hunnikusse ja seltskond liikus kivikalme suunas edasi.
„… ja teie jäite uskuma!” Viktor ei saanud ikka veel naeru pidama. „Olete ikka jopskid küll!”
Fränki, kes siiani oli Viktori etteastet vaikides jälginud, võttis nüüd sõna: „Ma peaaegu et isegi uskusin, aga ei kartnud, sest tunnet ei olnud.”
„Mida?”
„Tunnet noh … seda lihtsalt ei olnud … see allee on liiga hea.” Nähes, et ümbritsevad ei näi teda päris hästi mõistvat, vahetas Fränki hoopis teemat: „Õpetaja, sinul oli küll selline nägu peas, nagu oleksid sa tonti näinud.”
Erika kohmetus, sest ta teadis, et tüdrukul on õigus. Õpetaja ja Fränki pilgud olid korraks „ketiafääri” ajal kohtunud ja Erika võis vanduda, et nägi Fränki näol muhelust. Küllap siis oli õpetajal piisavalt juhm ilme. „Noh, ma tahtsin uskuda. Nagu ma ütlesin, oleks väga huvitav mõne kummitusega kohtuda,” otsis Erika oma käitumisele abitult selgitust.
Rõõmsa jutuvada ning naerulagina saatel liikus seltskond juba mööda Vana-Kuuste – Sipe kruusateed. Äsja läbielatud õuduskogemus, mis osutus lõppkokkuvõttes Viktori vembuks, oli ka Renate ning Annabeli muutnud silmnähtavalt julgemaks. Kivikalmele lähenedes tundis Erika kergendust – tundub, et ta oli teinud õige arvestuse – noorte elurõõmus sädistamine näis ööõudused eemale peletavat. Juba oligi käes teeots, kus Erika nädal tagasi oli ootusärevalt seisnud ja natuke hiljem meeleheites põgenenud. Seltskond peatus.
„See koht, kuhu me nüüd läheme, on püha,” selgitas Erika. „Kivikalme kaskede all lebavad muistsed kuustekad, kes kõndisid siinsetel väljadel tuhat aastat tagasi – meie esivanemad.”
„Kas seal aardeid ka on?” uuris Viktor.
Erika muigas: „Ka mul käis selline mõte peast läbi. Eesti arheoloogid pole seda kivikalmet uurinud, ent omal ajal tundsid mõned romantikutest baltisakslased põlisrahva muinasajaloo vastu suurt huvi. Peale selle on ka meie mail läbi aegade tegutsenud hauaröövlid, nii et suurt aardeleidu ei pea ma eriti tõenäoliseks.”
„Mul on tunne!” Kõigi pilgud pöördusid Fränki poole, niivõrd sugestiivselt mõjus see poolsosinal öeldu. Fränki pisut altkulmu pilk oli suunatud kivikalme poole.
„Fränki, palun ära tee nii, mul hakkab jälle õudne,” anus Annabel Fränkit.
„Ongi noh! Mis tunne sul siis on – pissihäda või? Mine kergenda ennast seal puu