Okultismiklubi. Kersti Kivirüüt
saja-aastase sõja ajal ehitati mõisa alla korralik põgenemiskäik … Aga Veronika ütles, et te keerutate tihti taldrikut. Kas sellega seoses on midagi imelikku ka juhtunud?”
„Mitte eriti. Lihtsalt on jube olla.”
„Mäletad, kui ükskord küünal ise ära kustus?” sekkus Veronika. „Kui me sinu sugulast välja kutsusime. Õpetaja, kas sina teadsid, et Annabeli suguvõsas oli üks mõisnik?”
Erika seda tõesti ei teadnud ning nõudis tungivalt lähemat selgitust Annabeli põneva sugulusliini kohta.
„Ma räägin seda, mida mu vanaema mulle on rääkinud, tema kuulis seda omakorda enda vanemate käest,” alustas Annabel pajatust. „Sada viiskümmend aastat tagasi elas Vana-Kuustes August von Sieversi nimeline mõisnik. Ta olevat olnud sakslase kohta pisut imelik – õppis kohaliku rahva keelt ning abiellus tagatippu eesti tüdrukuga – Martaga. Needsamad Marta ja August ongi minu vana-vana-vana-vana-vanavanemad.” Siinkohal tegi Annabel jutu sisse pausi ning luges sõrmede peal kokku, kas tema „vana-vana” arvestus oli ikka õige. Tulemusega rahule jäädes jätkas ta: „Martal ja Augustil sündis ka tütar – Epp. Epp aga ei saanud mõisamajas üles kasvada, sest Marta suri ootamatult südamerabandusse. Üsna varsti pärast seda August ilmselt tappis enda. Igatahes läks ta salapäraselt kaduma ning tema surnukeha ei leitud iialgi. Epp, kes oli siis alles beebi, anti kasvatada Marta õele Madlile. Kuuste mõis läks aga Augusti vennale, kes kinkiski Madlile Epu kasvatamise eest sellesama moonakamaja, kus meie pere siiamaani sees elab. Nõukogude ajal oli moonakamajas küll kooli internaat, aga Eesti iseseisvudes saime maja tagasi.”
Kui Annabel oli oma jutu lõpetanud, sigines seltskonda mõtlik vaikus. Kuigi peale Erika oli lugu kõigile tuttav, ei lubanud Annabeli perekonnaloos sisalduv traagiline noot teha kommenteerivaid kuulajapoolseid järelmärkusi isegi lõuapoolikust Viktoril ega sarkastilisel Tristanil.
„Tjaa, ütle nüüd elu.” Erika heitis Annabelile hindava pilgu. „Nii et sina Annabelike oled meil siis sündinud sinivereline.”
Annabel punastas ja naeratas häbelikult.
„Oot, te rääkisite, et kui te Martat välja kutsusite, siis kustus küünal ise ära,” tuli Erika nüüd endise teema juurde tagasi.
„Martat kutsudes ei juhtunud midagi,” parandas Annabel Erikat, „küünal kustus siis ära, kui me Augustit välja kutsusime. See oli hästi imelik, sest tuult ju üldse ei olnud.”
„Me võiks uuesti Augustit välja kutsuda,” tegi Veronika ettepaneku. „Äkki kustub jälle küünal ise ära.”
„Mina arvan, et kui tuul ei puhunud küünalt kustu, siis sai taht lihtsalt otsa,” ühmas Tristan ja jätkas siis teemat vahetades, „mul on muideks üks päris hea komöödiafilm kaasa võetud, kes tahab vaadata, tulgu bioloogiaklassi.”
Tristan väljus maleklubist, temale järgnes Renate.
Annabel kõhkles hetke, ent siis otsustas ka tema filmivaatajatega liituda, põhjendusega, et antud päevaks on juba piisavalt õudusi kogetud.
Samal ajal oli Veronika juba leidnud vana suureformaadilise plakati, mille valgele küljele hakkas ta algelist ouija-lauda joonistama. Plakat horisontaalselt ees, maalis ta musta markeriga ülaserva tähestiku A-st kuni Ü-ni. Allaserva numbrid nullist üheksani. Paremale „EI” vasakule „JAH”. Ouija-laud oli valmis. Nüüd oli vaja portselantaldrikut ning küünalt. „Ma lähen otsin,” teatas Erika osavõtlikult.
Viktor takseeris hindava pilguga Veronika loometööd: „Ei no Fränkist võiksin veel ette kujutada, et ta selliste asjadega tegeleb, aga sina …!?”
„Mis asja!” Viktoril õnnestus korraga kahe tütarlapse meelepaha esile kutsuda.
„Ee… ei ega ma paha pärast. Lihtsalt ma ei ole märganud, et sina müstilistest nähtustest väga huvitatud oleks, erinevalt Fränkist.”
„Mis selles siis halba on?” Fränki jõllitas Viktorit oma tumelilla tuka alt nagu verekoer ohvrit.
„No ei olegi! Peate te siis kohe kõike nii tõsiselt võtma!” Ootamatu konfliktisituatsioon pani Viktori end võrdlemisi ebamugavalt tundma. Kohmetunult näppis ta laual vedelenud musta maleratsut. Tahtis ta ju lihtsalt ilma sügava tagamõtteta niisama juttu jätkata. Tekkinud pingelise vaikuse lõpetas Veronika hele naerulagin: „Kas tead Viktor, et sa oled nii nunnu, kui sa närvi lähed ja punastad!”
Klõpsaki-klibin-klõbin! Tahtmatu sõrmeliigutuse tagajärjel tuli maleratsu pea aluse küljest lahti ja kukkus põrandale.
„Ei, ta vist ei teadnud seda ja nüüd tappis suurest ehmatusest hobuse,” nöökis Fränki vaest poissi.
„Ah, selle saab tagasi liimida,” pobises Viktor ratsu pead põrandalt üles korjates ning altkulmu Veronikat piideldes – kas tüdruk tegi tema arvel nalja või oli öeldu taga ka märk sügavamast kiindumusest? Enne kivikalmele minnes oli Veronika ju Viktoril käevangust haaranud – õnn, et oli pime ja keegi ei näinud, kui palavikuliselt siis poisi paled hõõgusid.
„Tip-top portselan! Nagu peab!” Erika oli ootamatult kiiresti maleklubisse naasnud ning seisis nüüd võiduka naeratusega noorte ees, ühes käes portselantaldrik, teises küünal ja tikud. „… ja füüsikaklassist varastasin küünla ning tikke. Loodetavasti on mul meeles neid esmapäevaks asemele osta.”
Õpetaja süümepiinad lapsi ei morjendanud.
„Okei. Läheme siis saali!”
Veronika järel suundusidki algajad spiritistid saali. Koolitädi Linda oli Erikale rääkinud, et veel pärast sõda oli rüütlimõisa saali põrandat kaunistanud hunnitu tammepuust parkett, mis paraku Saksa okupatsiooni aastatel nelja tuule teed kadus. Hetkel pidid Erika ja tema hoolealused sätitama end pruunikaspunaseks värvitud laudpõrandale. Veronika asetas ouija-laua keset saali põrandat ning Viktor süütas küünla. Erika istus seljaga lava suunas, sest ükskõik kui suurt vaprust Veronika, Fränki ja isegi Viktor üles ei näidanud, polnud keegi nõus pöörama oma kaitsetut poolt mustavalt haigutava lavaaugu suunas.
„Uhh, nii jube on pimedale lavale vaadata,” konstateeris Veronika.
„Me võime ju eesriide ette tõmmata,” tegi Erika ettepaneku.
„Aga mis siis saab, kui eesriie äkki iseenesest liikuma hakkab?” kostis Fränki seepeale tõsimeeli. Keegi isegi ei muianud selle märkuse üle – vana rüütlimõisa saal, mida valgustas vaid üks hädine teeküünal, oli tontlikeks elamusteks liigagi tõenäoline koht.
„Nonii. Keda me siis kutsume?” Erika küsiv pilk peatus Veronikal.
„August von Sieversit loomulikult!”
Kaheksa käe sõrmeotsad puudutasid õrnalt taldriku servi ja saali täitis salapära tulvil manamine: „August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim, palun tule välja!”
Paraku ei ilmutanud ei August von Sievers ega ka Marta von Sievers soovi elavatega kontakti astuda. Ei juhtunud ka midagi muud märkimisväärset peale selle, et Viktor äkilise liigutusega taldrikut Veronika suunas lükkas, misjärel tüdruk kiljatas ja Viktorit naljaga pooleks sajatas.
Pärast poolt tundi tulutut posimist istusid müstikahuvilised pettunult saali põrandal ja vaatasid nõutult taldrikut, mis jonnakalt keset ouija-lauda püsis.
„Mul on tunne …” kõigi pilgud peatusid ootusärevalt Fränkil.
„Mul on tunne, et ainus surnu meie seltskonnas on minu parem jalg. Lähen vaatan, mis filmi nad seal üleval vaatavad,” teatas Fränki end püsti ajades ning suundus seejärel kergelt liibates saalist välja.
„Läheme siis meie ka filmi vaatama,” sõnas Viktor taldrikut õrnalt enda poole tõmmates. „Aga teistele võiks rääkida, et vaim tuli välja ja …”
Lause jäi lõpetamata, sest taldrik rebis end Viktori sõrmede alt lahti ning libises äkilise hooga lava suunas, kust see pärast nelja-viiemeetrist sööstu jõuliselt vastu lavatreppi meetrijagu tagasi põrkas, ilma et ühtegi