Siia teid jätan. Jonathan Tropper
on nii, et isegi kui sul pole kuhugi minna, siis võid minna vähemalt koju. Jen polnud mind lihtsalt petnud, ta oli jätnud mu koduta. Tulipunane raev värvis mu hirmu nagu veri vett ning pani mind värisema. Tahtsin Jeni lämmatada, tunda, kuidas ta hingetoru mu pöialde all sisse vajub. Tahtsin Wade’i pussitada mõne säärase kõvera noaga, mille pärismaalaste suguharud on mõelnud välja inimestelt soolikate väljatõmbamiseks – läbi rinnaku sisse ja elutähtsaid organeid läbistades tagant üles, et vaadata, kuidas tume rebenenud koetükkidest paks veri ta suust välja purskub. Tahtsin teha dramaatilise enesetapu, sõita läbi kaitserinnatise Hudsoni jõkke, jättes Jeni maha halvatuna süütundest, mis painaks teda kogu ülejäänud elu – täpselt nagu teadsin, et pilt Wade’ist teda põrutamas jääb nüüd alatiseks mind ennast painama. Kuid ilmselt läheks Jen lihtsalt teraapiasse, võib-olla isegi tollesama hulluarsti juurde, kelle juurest ta oli ära tulnud, sest mehel oli kombeks pärast iga seanssi teda tugevasti kallistada, freudistlikult käperdada. Kuidagi suudaks see tüüp Jeni veenda, et just Jen on kogu selles loos ohver, et ta võlgneb endale selle, et on jälle õnnelik, ja siis oleks mu surm asjatu. Parim, mida võisin loota, oli see, et Jen Wade’i petaks, magades oma kiimase terapeudiga, ent kas armukesele truudusemurdmine on tegelikult üldse petmine? See kõik oli mulle uus ja ma ei teadnud reegleid.
Tahavaatepeeglist nägin maja esikülge, elutoa suure akna alumist osa, kus kivist vundament läks üle punaseks tellisseinaks. Selle seina taga oli kogu mu elu, minu olemasolu kogusumma, ning mulle tundus, et peaksin olema suuteline autost välja tulema, eesuksest sisse astuma ja selle kõik lihtsalt tagasi võtma. Uks kiiluks kinni, soojadel kuudel juhtus seda alatasa, ning käepidet keerates tuli samal ajal õlaga vastu rasket lepapuitu suruda. Võtmed olid mul sealsamas, kõlksusid vastu roolisammast, mille suhtes mul polnud aimugi, millises suunas seda pöörata.
Mis kuradi põrgut siis nüüd saab?
Heitsin pilgu kellale, valgest kullast Rolex Cosmograph Daytonale, mille Jen oli kinkinud mulle kolmekümnendaks sünnipäevaks. Mulle oli mu senine Citizen suurepäraselt sobinud, tegelikult tundsin sellest puudust, kui ta mulle selle edeva asjanduse kinkis, kuid säärased asjad olid Jeni jaoks olulised. Ta oli kolinud eeslinna nagu näitleja, kes uude ossa sisse elab, ning nõudis alati, et näeksime mõlemad välja vastavalt oma rollile.
„Me võiksime minna selle kellale kuluva raha eest suurepärasele puhkusele,” olin vastu vaielnud.
„Me võime sellegipoolest suurepärasele puhkusele minna,” vastas Jen. „Puhkused tulevad ja lähevad. Säärane kell on perereliikvia.”
Olin liiga noor, et perekonnareliikviat omada. See sõna tõi vaimusilma pildid kollaseks tõmbunud varbaküünte ja kondiste randmetega voodihaigetest vanameestest, kes kuhtuvad kopitanud tubades, mis lehkavad Lysoli ja lagunemise järele. „See on viie kuu majalaenu summa,” ütlesin.
„See on kingitus,” vastas Jen, muutudes äärmiselt nipsakaks, nagu vahel juhtus.
„Kingitus, mille eest maksin mina.”
Olin olnud piisavalt kaua abielus teadmaks, et see märkus oli vale ja ebaviisakas ning üldse mitte konstruktiivne, kuid ütlesin seda sellegipoolest. Ma tegin vahel selliseid asju. Ma ei oska öelda, miks. Sa abiellud ja välja kujunevad teatud käitumismudelid. Jen oli geneetiliselt võimetu tooma kuuldavale mingisugustki verbaalset vabandust. Mina ütlesin vahel nõmedaid asju, mida ma ei mõelnud päriselt nii. Me leppisime nende puudustega enda ja teineteise juures, välja arvatud hetkedel, kui need pinnale ujusid, ning siis pidime võitlema tungiga teineteist metsikult tümitada.
„Nii et meie raha on siis sinu raha?” küsis Jen, silmad süttimas nördimuse rõõmust, ja niisama lihtsalt oligi ta meid sujuvalt uude tülisse juhtinud. See oli oskus, mida Jen oli aja jooksul täiustanud nagu poksija, kes virutab ja põikab siis kõrvale, enne kui vastulöök kohale jõuab. Temaga vaidlemine pani mul eranditult alati pea ringi käima.
Lõpuks jätsin kella alles, vastupidine ei tulnud tegelikult hetkekski kõne alla. Citizen pagendati väiksesse laekasse mu sokisahtlis, kus olid meie vana korteri võtmed, paar ajast ja arust mobiiltelefoni, mu kolledži tudengipilet, paar Jaapani visketähte minu põgusast ninjaperioodist keskkooli esimeses klassis, pall, mille olin püüdnud lapsena Lee Mazzillilt Shea staadionil ning veel mõned esemed, mis pärinesid minu ammu surnud ja maha maetud versioonidest.
Praegu näitas Rolex, et on kolm pärastlõunal. Vajasin veidi aega, et mõelda, olukorda kaaluda, langetada otsus järgmise sammu kohta. Sõrmitsesin telefoni klahve, lehitsesin kontakte, kuid teadsin juba, et ei helista kellelegi. Võib-olla suudame Jeniga selle ära klaarida, ja kui see peaks õnnestuma, siis ei tahaks me, et keegi meid imelikult seiraks. Teadsin, et sündinud on pöördumatu kahju, süütus on kaotatud, usaldus hävitatud, kuid ikkagi oli see igiammune küsimus: kui naine magab su ülemusega, aga keegi sellest teada ei saa, kas seda siis üldse juhtus? Pealegi polnudki kellelegi helistada, mitte ühtki sõpra, kes poleks olnud ka Jeniga seotud. Mõtlesin, kas helistada emale, kuid mu isa oli koomas ja emal oli niigi raske koorem õlul. Mu elu oli vabalanguses ja mul polnud kuhugi pöörduda. Kusagil kurgupõhjas võttis koha sisse külm hüljatusetunne ning äkki ei olnud ma enam raevus või meeleheitel, vaid tundsin lihtsalt õudu kohutava tuksleva üksilduse ees, mis alles nüüd hakkas nagu kruustangid mu siseelundite ümber sulguma.
Sõitsin läbi Kingstoni väikekaupluste piirkonna raudteejaamast mööda I-87 maantee viaduktini. Tõmbasin auto teeserva ja silmitsesin mõnda aega osariikidevahelist kiirteed, kus poolhaagised ja varased töölt koju sõitjad kiirustasid mööda enne pärastlõunast tipptundi, mis pidi peagi põhja suunduvad sõiduread umbe ajama. Mõtlesin, kas keerata maanteele ja sõita põhja poole, peatudes ainult bensiini ja sõõrikute ostmiseks, kuni jõuaksin Maine’i. Leiaksin mõne mereäärse linnakese, üüriksin väikese maja ja alustaksin otsast. Talved oleksid karmid, kuid vahetaksin Lexuse vana mõlkis pikapi vastu, millel oleksid lumekettidega rehvid. Hangiksin töö, võib-olla midagi füüsilist, käiksin kohalikus kõrtsis joomas, võtaksin endale ühe silmaga labradori ja sõbruneksin kaluritega. Nad narriksid mu päritolu, kutsuksid ehk koguni sõbralikult „njuujorgiks”. Aja jooksul võtaksin omaks kerge idaranniku häälduse. Linnas oleks ka üks naine, samuti kusagilt mujalt, samuti põgenemas inetu mineviku eest. Ta oleks ilus ja haavatav ning me tunneksime teineteist otsekohe ära, armastaksime teineteist ägedusega, milleks on suutelised vaid kaks haavatud inimest. Millelgi muul ei oleks tähtsust. Meie pulma tuleks kogu linn, see toimuks linnaväljaku muruplatsil lehtlas. Meid õnnitletaks kohaliku söökla varikatuse all, otse päevapakkumiste tahvli kõrval.
Kuid siis võttis tegelikkus taas võimust. Ei tule mingit väikest maja Maine’is, ei mingit ühe silmaga labradori ega ilusat tumedasilmset naist, kes mind jälle terveks teeks, ning hetkeks istusin seal ja leinasin neid. Siis keerasin auto ringi, ikka veel värisedes – see polnud lakanud alates kodust lahkumisest – ning sõitsin tagasi linna, mõeldes endamisi, et kiirtee on ka homme alles, kuid esialgu pidin leidma midagi kodule veidi lähemal.
Mis puutub järgnenud nädalatesse, siis pole just palju sellist, mille üle uhkust tunneksin. Vajusin talveunne Leede rõske keldrikorruse üürikorteris ja kasvatasin endale juured alla lohkus diivanil, mida kuulutuses oli nimetatud „päevavoodiks”. Tuba lehkas hallituse ja pesupulbri järele ning kui oli vaikne, kuulsin ainsa katmata elektrilambi vaikset surinat pesas. Vaatasin peaaegu lakkamatult telekat. Käisin haruharva duši all ja kasvatasin endale habeme. Masturbeerisin rõõmutult. Ajasin habeme kitsehabemeks ja võtsin viisteist naela juurde. Kirjutasin Jenile pikki alandavaid e-kirju täis raevunud sõimu ja haledat anumist, klõbistades raevukalt oma BlackBerryl, kuni mu pöidlad tulitasid, vandudes, needes, paludes, anudes ja lõpuks kustutades. Lebasin öösiti diivanil ja põrnitsesin lage, samal ajal kui maja iidne torustik õhukese seina taga kolises ja rappus, kujutlesin Jeni ja Wade’i torudega ühes rütmis asja kallal nagu pornotähti. Kõmaki! Kõmaki! Kõmaki! Ja siis haripunkt läbi seinte kostva veekohina saatel iga kord, kui üks Leedest vett tõmbas, mida juhtus umbes iga viieteist minuti tagant. Jumal küll. Tundus, et need kaks kusesid lakkamatult. Kuulsin neid kogu öö korrapäraste vaheaegade järel enda kohal, proua Lee kiiret vudinat, härra Lee tuhvlite sahisevat lohinat, prill-laua raske plasti kolksatust ja siis veetõmbamist, mis kostis keldrikorruse õhukeste kipsseinte tagant nagu vahuse veega