Siia teid jätan. Jonathan Tropper
ei näe ma beebimonitoril erilist mõtet, kuid see on üks küsimustest, mida ma olen õppinud mitte esitama, sest vastuseks on vaid üleolev pilk, mida kõik lapsevanemad hoiavad lastetutele meenutamaks, et sa ei ole inimesena täielik.
Ja röökiv titt on veel kõige väiksem häda. Ryan, Wendy kuueaastane, on avastanud elutoa klaveri, mida pole aastakümneid häälestatud, ning korraldab seda mõlema rusikaga tagudes kõrvulukustava kakofoonia. Barry, kes on otsustanud, et praegu on õige aeg vastata paarile ärikõnele, sammub söögitoa ja elutoa vahelises hallis ringi ning vaidleb valjuhäälselt mingi lepingu peensuste üle, mis toob tema juba niigi röögatule varandusele kahtlemata lisa. Kuna ta kasutab peakomplekti, näeb ta välja nagu iseendaga latrav kuutõbine. „Jaapanlased pole sellega ilma peal nõus,” ütleb ta pead raputades. „Me oleme valmis osalema, kuid paberi hind on vastuvõetamatu.”
Finantsalal töötavate inimestega on see häda, et nad peavad oma tööd mõõtmatult tähtsamaks kõigi teiste omast ning seepärast on täiesti õigustatud kõik teised perse saata, kuna neil on käsil konverentskõne Dubaiga. Asi puudutab miljardeid dollareid, seepärast pole sellised asjad nagu lapse sünnipäev või abikaasa surnud isa lihtsalt püramiidi tipus. Barryt pole peaaegu kunagi kodus ja kui ongi, ripub ta telefoni otsas või uurib oma BlackBerryt kulm kortsus nagu inimesel, kes tegeleb sitaga, mille kõrval sinu sitt kahvatub olematuks. Kui Barry istuks tuumarünnaku ajal Ühendriikide presidendi kõrval, tuiutaks ta ikkagi oma BlackBerryt tüüpilmel, mis ütleb: Ja sina arvad, et sul on probleeme? Niipalju kui mina olen aru saanud, ei ole ta Wendy vastu kuigi hea, vaevalt märkab tema olemasolu ning jätab kogu raske lastekasvatamise töö naise kaela. Kuid Wendy on pärinud meie ema geneetilise imperatiivi välise mulje jätmiseks. Kõik on imeline. Punkt.
„Lõpeta, Ryan!” sisistab Barry klaveri suunas, kattes kõrvaklapi peopesaga. Mitte sellepärast, et see on ärritav, mitte sellepärast, et leinajad võiksid soovida pisut rahu ja vaikust, vaid sellepärast, et „issi räägib telefoniga”. Ryan peatub sekundiks ja paistab isa nõudmist siiralt kaaluvat, kuid ei näe selles enda jaoks ühtki plussi ja kaherusikasonaat jätkub.
„Wendy!” hüüab Barry ja see, kuidas see sõna tema keelelt veereb, kiiresti ja kaeblikult, ei ole niivõrd tema naise nimi kui tõmblus, mida tuleks seltskonnas viisakalt eirata, mida Wendy teebki.
Linda toob lauale eine pošeeritud lõhest ja kartulipudrust. Ta käib ümber laua ringi ja jagab ohtraid portse välja iga kord, kui näeb taldrikul valget kohta, põigates mööda Barryst, kes tammub endiselt ringi ja vannub valjusti oma peakomplekti. Alice aitab Lindat, sest Alice on minia ja põhimõtteliselt leinajate hulka ei kuulu. Barry ei aita, sest Barry on põhimõtteliselt sitapea.
Alice ja Paul on püüdnud nüüd juba mõnda aega last saada, suurema eduta. Alice võtab viljatusravimeid, mis põhjustavad kaalutõusu, ning hormoontablette, mis panevad ta nutma sellepärast, kui paks ta on. See on Wendy jutt, kes informeeris mind ka sellest, et kui Alice’ile tundub, et tal on ovulatsioon, siis jääb ta voodisse ja sunnib Pauli lõunatundidel koju tulema. „Kas sa kujutad ette?” küsis Wendy. „Vaene Paul peab selle kaks korda päevas püsti saama…”
Praegu krimpsutab Alice klaveri taga istuva Ryani poole vaadates nägu. See on sunnitud naeratus, mis ütleb: Ma võin vabalt tunda rõõmu, et kellegi teise laps on nii nunnu, kuigi tundub, et ma ei saa hakkama enda oma eostamisega. Ta heidab Paulile tähendusrikka pilgu, mida mees ei märka, nii keskendunud on ta kartulipudru suhu kühveldamisele ning silmside vältimisele õe ja vendadega.
Ryan on nähtavasti leidnud midagi muud, mille kallal jõudu proovida ja klaver vaikib täpselt samal hetkel kui beebimonitor, ning ootamatu vaikus tundub kohmetu, nagu oleksime kõik end lärmi taha peitnud.
„Bitches ain’t shit but hos and trix!”Räpilugu üürgab valjusti üle laua, Phillip torkab kiiresti käe taskusse ja võtab välja oma vilkuva telefoni. „Ma tahan kogu aeg seda helinat ära vahetada,” ütleb ta telefoni avades. „Tere… Mis? Ei, suurepärane! Täiuslik ajastus!” Ta lööb telefoni kinni ja vaatab meile kõigile tähendusrikkalt otsa. „Ta on siin,” teatab ta, nagu oleksime kõik ootel. Nagu meil oleks õrna aimugi, kellest ta räägib. Siis sammub ta söögitoast välja ja jookseb välisukse juurde. Me kõik tormame kööki, et piiluda aknast tänavale, kus tumedast Lincolni limusiinist astub parajasti välja üks naine. Saladuslikul naisel ei ole silmale nähtavaid tätoveeringuid, ilmseid rinnaimplantaate, tikk-kontsi ega „mulliperset” – nagu Phillip tavaliselt oma meelistagumikutüüpi nimetab – pinguldumas lühikese seeliku vastu, mille all pesu ei kanta. Isegi kaugelt on selge, et see naine healõikelises pükskostüümis ja gracekellylikku sõlme kammitud heledate juustega on isik, kes kannab aluspesu. Hinnalist aluspesu, tekib tunne, võib-olla isegi seksikat aluspesu, Victoria Secreti või La Perla oma. Ta on päris kindlasti veetlev, kuid peen ja lihvitud nagu läikima löödud kroom. Teisisõnu, täpselt sedasorti naine, kellel ei tohiks sinu meelest olla Phillipiga mingit pistmist. Elegantne, rafineeritud ja eemalt vaadates päris kindlasti Phillipist vanem.
„Kes see on?” küsib ema.
„Võib-olla tema advokaat,” oletab Wendy.
„Kas Phillipil on advokaat?” küsib Alice.
„Ainult siis, kui ta on jamas.”
„Kas ta on jamas?”
„Tõenäoliselt.”
Nüüd on Phillip naise juurde jõudnud. Nad ei suru kätt ega vaheta karskeid põsemusisid, vaid ründavad teineteist näljaste suude ja ahnete keeltega.
„Ta vist ikka ei ole Phillipi advokaat,” tähendab Alice, võibolla õige pisut õelalt. Alice’i puhul ei saa kunagi aru. Wendy ei meeldi talle. Ta pole meist kellegi pärast arust ära. Alice on pärit kenast perest, kus õed-vennad ja nende kaasad üksteist tervitades ja hüvasti jättes suudlevad, mäletavad üksteise sünnipäevi ja aastapäevi ning helistavad vanematele vaid selleks, et tere öelda. Nende kõned lõpevad lõbusa ma-armastan-sind kinnitusega, mida öeldakse pingutuseta ja mis vastab tõele. Alice’i jaoks on Foxmanid metsik hõim, tsiviliseerimata tulnukad, kes ei oska väljendada armastust ning vaatavad köögiaknast häbitult pealt, kuidas nende väikevend võõra naise tagumikku krabab.
„Ma meilin sulle numbrid,” ütleb Barry meie selja taga. „Me oleme neid juba kaks korda muutnud.”
Vahetanud hakatuseks piisavalt sülge, tulevad Phillip ja tema salapärane külaline nüüd mööda jalgteed maja poole ning me tõmbume aknast eemale. Nagu alati, jääb viimane sõna Wendyle: „Oleks nii Phillipi moodi oma advokaati põrutada.”
14.30
„See on Tracy,” teatab Phillip uhkelt, seistes laua otsas, mille ümber me oleme kõik jälle istet võtnud, tõtanud tagasi oma kohtadele, kui ta lõpetas külalise käperdamise ja talle keele kõrva ajamise ning juhtis ta mööda kiviteed maja poole. „Me oleme kihlatud.” Ilmselt ei istu me kõik, lõug taldrikus, kuid tunne on igatahes selline. Lähemalt vaadates on selge, et naine on tubli viisteist aastat Phillipist vanem, küll väga hästi säilinud, kuid kusagil neljakümnendate keskel.
„Meil on plaanis kihluda,” parandab Tracy teda leebelt ja viisil, mis viitab pikaajalisele kogemusele Phillipi parandamisel. Naised, kellega Phillip tavaliselt käib, ei ole sedasorti, kes teda parandavad. Nad on stripparid, näitlejatarid, ettekandjad, juuksestilistid, pruutneitsid, kes kergitavad talle pulmapeo ajal parklas oma krinoliini, ning ühel mälestusväärsel korral ka pruut ise. „Ma ei saanud sinna midagi parata,” ütles Phillip mulle paistes huulte vahelt haiglavoodist, kus ta oli maandunud, kui peiupoisid ta kätte said. „See lihtsalt läks nii.” „See lihtsalt läks nii” oli Phillipi käepärane selgitus praktiliselt kõigele, täiuslik epitaaf mehele, kes tundub alati olevat oma elus süütu kõrvalseisja.
„Tere kõigile,” ütleb Tracy rahulikult ja enesekindlalt. „Mul on kahju, et me kohtume säärases olukorras.” Ta ei kihista ega näri nätsu. Phillip põimib talle käed ümber ja ta näol on lai naeratus, nagu oleks ta saanud äsja hakkama hiilgava vembuga. Keegi ei ütle tükk aega midagi ja Phillip alustab loendust.
„See on minu õde Wendy,” ütleb ta