Pildid isamaa sündinud asjust. Jakob Hurt
n>
Esimene pilt.
Wanad Eestlased ja nende elu
Inimeste sugu kätki on Aasia maal ja säält on ka Eestirahwas Europasse ükskord tulnud. Millal see sündinud, on senni ajani teadmata; niipalju aga on selge, et Eestlased juba nelisada aastat enne Sakslaste tulemist meie maale, see on ju siis, kui aasta arw 800 p. Kr. kirjutati, Lääne mere kaldail elasiwad, kus nüüdki nende kodu on.
Wanad Eestlased oliwad paganad, aga üks waba rahwas. Nad ei olnud kellegi alamad, waid ise omad peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nende maa. – õhtupoolsed rahwad nimetasiwad teda Eestimaaks, Wenelased Tshuudimaaks, meie esiwanemad ise meie omaksmaaks – , oli ju wara mitmesse suuremasse ja wähemasse maakonda jagatud, muist loomuliste rajade, muist rahwa suurema suguharude ehk hõimkondade järele. Mõned wanad pagana aja maakondade nimed elawad weel tänapäewani, nii Alutaga, Wirumaa, Harjumaa, Järwamaa,Läänemaa ja Saaremaa. Tõised suuremad maakonnad, kelle wanad nimed kadunud, oliwad Sakala, nüüd Wiljandi maakond, ja Ugaunia, nüüd Wõru ja Tartu maakond kokku. Ugaunia nimetus elab weel rahwa juttudes Oandimaa nime all ja Lätlased kutsuwad tänase päewani Eestlasi Igauni rahwaks, Ugaunia Eeslaste järele, kellega nemad kõige waremine tuttawaks ja piirimeheks saiwad.
Igal maakonnal oliwad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasiwad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid. Rahwas elas enamiste külades, mis paiguti kaunis suured ja perekad oliwad. Pääle see oli igal kihelkonnal oma linn. Need wanad Eesti linnad oliwad üksi nime poolest nüüdiste linnade sugulased, muidu ehitati ja tawiitati neid koguni tõisiti. Nad oliwad pisukesed kindlused, mõned loomuliste mägede ehk inimeste tehtud küngaste otsa, mõned jälle soo saarte ehk kärkade pääle ehitatud. Linna kohtade kõrgus ja suurus oli mitmesugune. Nõnda kui Looja neile alukse oli walmistanud ehk nõnda kui inimeste jõud kandis põhja panna ja kõrgendada, oliwad mõned 20 – 30 jalga kõrged ja 50 – 100 sammu päält läbimõõtes laiad ja pitkad, tõised jälle 100 jalga ja enamgi kõrged ja 200 – 300 sammu päält laiad ja pitkad. Pitkus oli laiusest suurem. Mäe ehk künka küljed oliwad äkilised, otsas seisis kindlus ehk linnake ise, mullast ehk kiwidest, aga enamike kalgita tehtud wall ehk müür ümber, mis läbistikku 20 – 30 jalga kõrge ja 10 jalga ehk enamgi paks oli. Walli ääre pääl oli weel kõwa aid puutulpadest ja plankidest ehk ka iseäraline madalam kiwimüür ümberringi. Mõnel linnal oliwad nimetatud päälmised ehitused kahekordsed, nii nimelt Wiljandi linnal, kus kõwa puuaia taga seespool weel kõwem, arwata kiwine aid walli pääl ümberringi jooksis. Linnas sees walli taga seisiwad pisukesed majakesed ja warjupaigad, linna keskes suur ja sügaw kaew. Ühe ehk kahe suure wärawa läbi mindi linna sisse ja wärawate kaitsmiseks oliwad iseäralised wärgid ehitatud. Ümber linna jooksis suur ja sügaw kraaw, mis weega täidetud oli. Linn oli sõa ajal warjupaigaks kõigele kihelkonnale. Naesed, lapsed ja kõige kallim wara wiidi senna, kui waenlane kihelkonda tungis. Kui lagedal wäljal vaenlasele täieste wasta ei jõutud panna, põgenesiwad ka mehed linna, keda nad walli päält wapraste kaitsesiwad. Kaitsmine sündis sõariistadega ehk ka sedawiisi, et pääle ja sisse tungijatele kiwa pähä loobiti ja palkisid pääle weeretati. Wana Eestirahwa linnadest on weel mitmes paigas asemed ja waremed järele jäänud ja nimetab rahwas neid Jaanilinnadeks ehk linnamägedeks. Mõne asemele on Sakslased pärast omad lossid ehitanud.
Sõda oli Eestlastel sagedaste ja wana aja mälestused kiidawad meie esiwanemate mehist wahwust ja waprust. Tuli sõdimist ka eneste keskes ette, aga enamiste tapeldi naabritega, olgu et need waenlase wiisi Eestimaale tungisiwad ehk et Eestlased sellsamal kombel neid omal maal üles otsisiwad.
Naabrid oliwad hommiku pool Wenelased, lõuna pool muist Lätlased, muist Liiwlased, üle mere õhtu pool Rootslased. Põhja pool üle Soomelahe elasiwad Soomlased, aga sõdadest Soome naabritega ei kuuluta wana aja sõnumed meile midagi. Selle wasta oli meie esiwanematel küll mitukord mõne kaugema rahwaga werist tegemist, nii nimelt Leedurahwaga, kes Lätlaste taga elasiwad, ja Taanlastega, kelle eluasemed säälsamas oliwad, kus nad nüüdki on.
Saarlased oliwad tublid laewadega purjutama ja oli neil Lääne meri tuttaw küll pitkiti ja põigiti. Wahwuses ja osawuses meresõal ei annud Saarlased mingisugusele wõõrale rahwale järele ja Rootsi rannad ja mereäärsed linnad on nad mitukord puhtaks ja paljaks teinud ja mõne linna suutumaks ära häwitanud. Kaubalaewadele oliwad nad kardetawad mereriisujad, sest riisumine wõitlemise kombel ei teinud sell ajal nimesi auutumaks.
Tuli Eestlastel kuiwal maal werist waenu teed käia, siis mindi ju wara kewade, kui maapind weel külmetanud oli, sõa teele. Wanemate käsud ja sõasõnumed saadeti saadikute läbi iga külasse. Sõawägi ehk, nõnda kui meie esiwanemad ütlesiwad, malewa oli osast jalawägi osast ratsawägi. Enne kui malewa minema hakkas, ohwerdati Jumalatele, et nad ettewõtmist õnnistaksiwad. Mõnikord heideti liisku, et teada saada, kas peetud sõanõu ka Jumalate meele pärast. Oli kõik ette walmistatud ja ära tallitatud, siis mindi kokkutulemise paigast, kell maja nimi oli, hulgana minema.
Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõawäge neile wasta ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jagusse. Üks jagu tungis ühele, tõine tõisele poole inimeste elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamiste surma, naesed ja lapsed wõeti ja wiidi wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ja karjaelajad aeti omale maale; mis kaasa ei kõlwanud wõtta ehk liikumata paigale pidi jääma, sai ära rikutud, nii nimelt nurmed; majad ja hooned pisteti põlema. Sedawiisi tallitati ja rüüstati iseäranis siis, kui Eestlased etteteadmata naabri maale tungisiwad, et wana kurja ja kahju naabrile kätte maksta. Mõnikord sündis see kõik nii äkiste ja ruttu, et inimesed mõteldagi ei wõinud, metsadesse eest ära põgeneda. Oli werine kättemaksmise töö tehtud, siis kiputi niisama ruttu omale maale tagasi, kui säält tuldud oli.
Tõistwiisi oli sõakord, kui kogutud waenlase wäele wasta mindi. Siis jäi ka Eestlaste malewa ühtekokku. Mõnikord jagati wägi küll ka kolme jagusse, aga mitte, et ühest lahkuda, waid et selle läbi kudagi wiisi jõudsamine sõdida ja üks tõisele abiks olla. Taplus alustati suure wiha ja wuhinaga, mis juures kõwaste kilpide pääle paugutati ja muidu suurt kärinat tehti.
Sõariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõanuiad, taperid ehk kirwed, ammud ja nooled. Odadega pisteti, kui ligi oldi, ehk wisati, kui kaugelt pääle hakati. Warjuks ja kaitsjaks ihule oli kilp. Et Eestlased suure julguse ja wahwusega taplesiwad, tunnistawad ka nende waenlased. Meresõas püüdsiwad nemad waenlaste laewu wisatud tule lontidega põlema panna ehk nad kiskusiwad raudhaakidega wõõrad laewad ligi, tungisiwad nende pääle ja wõitlesiwad sääl.
Taheti kuiwal maal waenlase linna ära wõtta, siis piirati linn sisse. Kui tormi wiisi temast jagu ei saadud, siis püüti, nõndasamati kui mere pääl, tule lontidega linna põlema panna ehk piirajad hakkasiwad linna müürisid alt õõnsaks kaewama, et nad wiimati kokku pidiwad langema. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad ennast linnast loobitud kiwide ja odade eest katustega, mis nad puust walmistasiwad ehk witstest ja okstest punusiwad. Kus see korda läks, sõdisiwad tõised ühtlasi linna rahwale walli ehk müüri pääl wasta. Oliwad piirajad linna sisse pääsnud, siis mõllasiwad mõõgad sääl weel oma jau. kunni waenlane täieste oli wõidetud ehk rahu tehtud. Et mõnikord piiramise töö ka asjata oli, wõib lugija isegi arwata. Rahu tegemisi kinnitati odade wahetamisega. Wastanikud andsiwad omad seks ära tähendatud odad tõine tõisele. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wasta wõetud, jälle tagasi ja waenu aeg algas jälle.
Oli werine sõda otsa saanud, siis tõttas igamees jälle oma külasse tagasi. Tuldi wõõralt maalt sõast ja oli saaki saadud, siis sai see nüüd ära jagatud. Saagiks arwati ka sõawangisid, kes orjadeks tehti ehk kalli lunastushinna eest tagasi ehk muile ära müüdi. Oli waenlane meie maal mõllanud ja wiimati ära läinud ehk wõidetud, siis ruttasiwad wanad raugad, naesed ja lapsed linnadest koju poole, ja kes metsa rägastikkudesse ehk koobastesse ja urkadesse oliwad pakku ja warjule põgenenud, neile wiidi sõnumed kartuseta wälja tulla, Siis hakati sõa kahju parandama ja eluasemid korrale seadma. Oliwad sõahaawad paranenud, kosutas jälle kallis rahu maad ja igaüks toimetas oma harjunud tööd ja ammetit.
Päätöö oli ju wanal ajal Eestlastel põlluharimine ja karjakaswatamine; pääle selle püüti ka tubliste kalu, aeti metselajaid ja kanti hoolt mesipuude eest. Põldu hariti niisama kui nüüdki meie weel seda teeme, olgu siis et mõni peremees meie ajal juba masinaid tarwitab, mis wanal ajal