Pildid isamaa sündinud asjust. Jakob Hurt
Klaasi ei tuntud. Aknate asemel oliwad tubadel „pajad”, kellele õhtu ehk kui tarwis seestpoolt lauakene ette lükati, nii kui seda ka nüüdki weel mitmes paigas näha wõime.
Majariistad oliwad lihtkorralised ja walmistati nii pitkalt kui wõimalik puust, ehk küll rauda, waske, hõbedat ja muid metallisid tunti ja ka pruugiti. Metallisid omal maal ei olnud, niisamati kui nüüdki, ja saiwad need kallid asjad wõõralt maalt ostetud, nõnda kui ka sool, mis enamiste Wisbi linnast Gootlandi saarelt toodi. Nimetatud Lääne mere saart meie naabruses kutsusiwad Eestlased Ojamaaks, kuis nüüdki paiguti weel sünnib. Sõariistad tehti kodu, aga kuulsad ja otsitawad oliwad Soome mõõgad. Kas kallid ehted, mis iseäranis naesterahwas kandsiwad, nagu sõrmuksed, kudruksed, helmed, preesid ja sõled ka oma tehtud oliwad wõi ei, on raske selgeks teha. Arwata on, et meie esiwanemad need asjad enamiste kas Rootsimaalt ehk muialt kauplemise wiisi ehk sõa ajal saagi kaupa enesele saiwad; osast oliwad nemad wistist oma töö. Riided walmistati kodu. Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on wana mood weel meie päewini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas saapad kannetawaks ja peetawaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja wakkades, mis neiud ennewanast oma näpu tööga täitsiwad, pole meie päewil poolt oma tööd. Siiski sai ka ju pagana ajal riiet, nimelt musta kuue riiet, Wisbi linnast ostetud, niisamati ka peenemat naesterahwale ehteks. Päälmised riided oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanneti lamba naha kasukaid.
Karja peeti palju, mis meie selgeste sest ära tunneme, et Eestlased nahkadega ja raswaga kangeste kauplesiwad ja et meie maa kõige wanema ajaraamatu järele sell ajal, kui Sakslased seie tuliwad, need mitukord sõa ajal tuhande kaupa lojuksid ühest ainsast maakonnast ära ajasiwad ja oma tarwituseks pruulisiwad. Läti Hindrik – see on nimetatud ajaraamatu kirjutaja nimi – jutustab meile kord, kuida Sakslased Liiwlaste ja Lätlastega üheskoos aastal 1210 Soontaga maakonda tungisiwad, see on: tänase Pernumaale, ja lisab siis juure: „Sõawägi läks kõigipidi laiale teede pääle ja küladesse ja nemad surmasiwad kõigis paigus, palju rahwast ja kihutasiwad neile järele ligimeste maakondadesse ja wõtsiwad wangi nende naesed ja lapsed ja tuliwad siis kokku linna juure. Tõisel ja kolmandal päewal käisiwad nemad maakonna läbi, häwitasiwad ja põletasiwad kõik ära, mis nad leidsiwad ja wõtsiwad hobused ja ütlemata palju karja-elajaid enesele. Sest härgi ja lehmi oli nelituhat, arwamata hobused ja muud lojuksed ja wangid, sest neid oli otsata.” Sedasama wiisi riisusiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased aastal 1217 Sakala maakonnast korraga kaks tuhat hobust.
Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkeste. Nii leidsiwad Lätlased aastal 1214 Eestimaal ühe sõakäigi pääl kolm leisikat hõbedat, ka seekord „riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.” Mitukord lunastasiwad Eestlased, kui omas linnas sisse oliwad piiratud ja nälg ehk wee puudus suureks läksiwad, suurte rahasummadega linna waenlase hädast lahti. Nii maksiwad Ugaunia rahwas Otepää linnas aastal 1210 Wenelastele nelisada marka nahkraha lunastamise hinda, see on meie raha järele arwata tuhatwiissada rubla. Sedasama wiisi piirasiwad Wenelased aastal 1211 Warbula linna Harjumaal ja pöörasiwad omale maale tagasi, kui linna rahwa käest seitsesada marka nahkraha ehk arwata kakstuhat kuussada kakskümmendwiis rubla lunastust oliwad saanud.
Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri tammemetsi kaswis, mis weel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistawad, siis oli siin ka enam kõiksugu metselajaid, mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidiwad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks häwinud, nimetawad wanad kirjad selle aja kohta ka kobrasid, metssigu ja metshärgi. Wiimsid leitakse tänapäew üksnes weel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures metsas hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksiwad. Metselajaid ajasiwad Eestlased iseäranis nende kalli nahkade pärast, mis neil kaunis kauba asi oli, ja siis raha pärast, see on: pisemaid kallid nahku pruugiti, nagu ka Wenemaal sell ajal ja Siberimaal paiguti weel nüüdki, raha asemel ja neid nimetati nahkrahadeks. Läti Hindriku ajaraamatus on neil nagatae nimi, see on: nahad.
Oma tehtud metallist raha tänist moodi Eestlastel küll ei olnud, aga siiski makseti kaubahinda paljugi hõbedaga, see on: hõbetükkidega kaalu järele, ehk ka naesterahwa rinna ehetega, mis sagedaste pool naela ehk, mis niisama palju on, terwe marga kaalusiwad ja arwati siis niisugust ehet marga hõbedaga ühewääriliseks. Oliwad rinna ehted pisemad ja kergemad, siis oliwad nemad ka hinnale odawamad ja sest siis ka tuleb, et Läti Hindrik korra ütleb: sada „ooseringi” ehk rinna ehet oli niisama palju kui wiiskümmend marka hõbedat1.
Pääle nahkade andis mets Eestlastele ka rohkeste met ja waha, sest mesilastepidamine oli meie esiwanematel wäga selge. Met söödi ja tehti temast mõdu, waha ei pruugitud waid müüdi ära. Wilja külwati ja leigati oma tarbeks, aga linu ja kanepit tehti nii palju, et ka müüa sai.
Kauplemist toimetasiwad ehk wõõra maa kaupmehed, kes ajuti Eestimaa laatadele tuliwad, ehk Eestlased wiisiwad iseomad linad, kanepid, waha, nahad, kallid kasukad ja raswa wõõra maa turule, enamiste Wisbi linna, aga ka Preisimaa rannale ja Rootsi. Et ka sõawangidega kaubeldi, oleme ju nimetanud. Kauplemist mere pääl toimetasiwad iseäranis Saarlased, kellel pääle mitme saja sõalaewa Läti Hindriku tunnistuse järele ka hulk tõisi laewu oli. Asja ajamise kergitamiseks kuiwal maal oliwad ju sell ajal suured maanteed aetud ja seatud. Sõa ajal saadeti niisuguste teede pääle teewahid wälja, kes waenlase tulemist ja liikumist pidiwad tähele panema ja koju omastele ehk malewale kuulutama. Aga mõnikord waritseti nende teede ääres ka rahuliste kaupmeeste ja kaubawooride pääle. Nii riisusiwad kord Ugaunia rahwas mõni aasta enne Riia ehitamist Sakslaste kaubawoori, mis Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läks, purupaljaks ja arwati wooris kaupa enam kui tuhande marga ehk enam kui 15,000 rubla eest olewat.
Wana Eestlaste elukombed pagana ajal oliwad mitmelt poolt weel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esiwanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral wõidetud ja kätte saadud waenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid walusaste surmanud. Aga see oli sell ajal waenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisiwad, tallitasiwad nemad, nii pitkalt kui wõimalik oli, nõndasamati. Saksamaal walitses weel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsiwad oma pääd tee ääres waritsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid oliwad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende weresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab. Ewangeliumi walgusest weel pehmendamata süda ja meel tasub kurja kurjaga ja werine kättemaksmine on nende arwust õigus. Pääle selle arwati wägiwalda waenlast wasta wanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine wõõraste wäljal wahwuseks, mis meest auustas.
Kes wanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägiwad, nõnda kui mõned meie ajal seda teewad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnewad selle aja kombid ja inimeste waimu ja südame harimise korda wähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja teraw waim ja kui need mingisugusel wiisil inimeseliku raja päält ära eksiwad, siis wõiwad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma werega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esiwanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsiwad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline põllu harimine ja lojuste kaswatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei wõinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasiwad. Kus ülemääraline toorus ja alaline waen walitsewad, sääl ei tõuse rahu ja rikkuse tähed iseenesest maapinnast.
Seda oleme tarwiliseks arwanud neile ütelda, kes usuwad, et meie esiwanemad enne Sakslaste seie tulemist pool metsalised olnud. Kuulus wana aja ja rahwa kombete tundja Jakob Grimm kirjutab ennemuinastest rahwa põlwedest nõnda: „Mulle on see kõrk arwamine wasta meelt, terwe aastasadade elu olewat täidetud olnud umbse ja rõõmutegemata waimu toorusega. Ju Jumala armurikka heldusele oleks see wasta, kes igale ajale oma päewa paista laskis ja inimestele, nõnda kui tema neid oli ehitanud ihu ja hinge annetega, tundmist ühest kõrgemast juhatamisest sisse walas. Kõigile, ka kõige enam ära teutatud põlwedele on õnnelise ja korralise elu õnnistust osaks saanud, mis kaunist sugu rahwastele nende kombid ja õigust hoidis.“
Missugune
Et wanal ajal naesterahwa ehted osast ühtlasi rahad oliwad, tunnistawad weel meie wanaemade sangrublad ja tõised kaelarahad, et need kül wistist kõik nooremad on, kui Eestlaste pagana aeg, kellest siin räägime.