Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
jõudis ta praamtengi raale ja päästis lahti sõlmed, mis purje koos hoidsid. Seejärel astus ta saalingutele, ronis ülapraampurje raale ning õiendas ka seal kiiresti purje.
Oma töö teinud, haaras ta ühe parema parda fallidest ja libistas end tekile tagasi.
Seal pingutati ja seoti tema juhatamisel mõlemad purjed kinni ning mõlemad raad tõsteti üles. Staagpurjed kinnitati grootmasti ja fokkmasti külge ja manööver oligi tehtud.
Seekord Herkules enam midagi puruks ei rebinud.
Nüüd purjetas Pilgrim täispurjede all. Dick Sand oleks muidugi võinud ka heisata lisapurjed, kuid üksinda oleks tal olnud seda raske teha ning teiseks poleks neid tormi korral jõutud küllalt kiiresti maha võtta. Seepärast otsustas noor kapten piirduda juba heisatud purjedega.
Tomil lubati nüüd rooli juurest lahkuda ja Dick Sand asus uuesti oma kohale.
Tuul tugevnes ja Pilgrim, kaldunud veidi paremale küljele, libises kiiresti mööda veepinda. Lame vagu tema taga kõneles laeva heast sõiduvõimest.
“Nii, purjetamegi nagu kord ja kohus, proua Weldon,” sõnas Dick Sand, “peaks ainult tuul sellisena püsima!”
Proua Weldon surus noore madruse kätt. Väsinud viimastel tundidel üleelatust, siirdus ta seejärel oma kajutisse ja langes mingisse painajalikku poolunne.
Pilgrimi uus meeskond jäi tekile. Käilas valves olles ootasid nad Dick Sandi korraldusi, et tuule muutustele vastavalt purjesid ümber seada. Niikaua kui tuul oma suunda ja tugevust ei muutnud, polnud neil vähimatki tööd.
Aga mis oli vahepeal saanud nõbu Benediktist?
Nõbu Benedikt oli kogu aeg kibedasti ametis. Leidnud lõpuks ometi pardalt ühe putuka, uuris ta seda nüüd läbi suurendusklaasi. See oli üsna tavaline ritsikaline – pea täiesti rinnakilbi varjus, kattetiivad lamedad, kõhualune kumer ja tiivad võrdlemisi pikad. Päritolult oli see üks ameerika prussakaist.
Selle väärtusliku leiu tegi nõbu Benedikt Negoro juures köögis. Ta tuhnis seal just parajasti, kui kokk tahtis putukat surnuks litsuda. See pahandas õpetlast, kuid Negoro oma meelerahu häirida ei lasknud.
Kas nõbu Benedikt teadis, milline muutus toimus pardal pärast seda, kui kapten Hull ja tema kaaslased õnnetule vaalapüügile läksid? Muidugi teadis. Ta viibis koguni tekil, kui Pilgrim paadi rusude juurde jõudis. Priki meeskond hukkus peaaegu tema silma all.
Väita, et see õnnetus teda ei liigutanud, tähendaks süüdistada teda südametuses. Ta oli kahtlemata sama kurb nagu iga teinegi, kui ligimesega juhtub midagi halba. Ta tundis siiralt kaasa ka oma nõbule. Seepärast ta tuli ja surus proua Weldoni kätt, nagu tahtes öelda: “Ärge kartke! Mina olen siin! Mina olen teil ju veel alles!” Seejärel suundus ta oma kajutisse, et mõtiskleda kohutava katastroofi tagajärgede üle ja koostada plaan energiliseks tegutsemiseks.
Ent teel kohtas ta oma prussakat ja kuna ta tahtis – vastupidi mõningaile teistele entomoloogidele – tõestada, et see liik ritsikalisi, mis muide väärib tähelepanu oma värvuse poolest, omab tavalistest prussakatest sootuks erinevaid kombeid, siis asus ta oma putukat uurima, unustades hoopiski, et kunagi oli olemas kapten Hull, kes Pilgrimit juhtis ja et see õnnetu oli koos meeskonnaga hukkunud! Prussakas valdas täiesti nõbu Benedikti meeli ja mõtteid. Ta imetles ja hindas prussakat, nagu oleks see kole sitikas olnud mõni kullakarvaline haruldus.
Elu pardal kulges taas endist rada, kuigi kõik jäid veel kauaks ajaks selle rusuva ja nii ootamatult juhtunud katastroofi mõju alla.
Õnnetuspäeval pingutas Dick Sand end äärmuseni, et laeval kõik korras oleks, et miski neid ebameeldivalt ei üllataks. Neegrid täitsid innuga tema käske. Pilgrimil valitses eeskujulik kord. Võis loota, et kõik läheb ladusasti.
Negoro ei teinud enam vähimatki katset Dick Sandi autoriteeti õõnestada. Ta näis Dickile vaikides alluvat. Kuna tal oli oma kitsas köögis palju tegemist, näitas ta end sama harva nagu varemgi. Dick Sand otsustas Negoro vähimagi mittealistumise korral otsekohe kogu reisi ajaks kiiluruumi sulgeda. Dickil tarvitseks ainult märku anda ja Herkules haaraks kokal kraest. Hiiglase käes oleks see lapsemäng. Nan oskas keeta ja võiks sel juhul kokka asendada.
Negoro paistis mõistvat, et ka ilma temata saadakse läbi, ja kuna iga tema sammu jälgiti, siis ei tahtnud ta anda põhjust endaga rahulolematuseks.
Õhtuks oli tuul muutunud juba üsna tugevaks, kuid purjed veel seadmist ei vajanud. Laeva võimsad mastid ja taglase raudosad olid küllalt tugevad, et pidada vastu ka hulga tugevamale tuulele.
Paljudes laevades on kombeks öö tulekul purje pinda vähendada, rehvida peamiselt ülemised purjed, nagu topsel, praampuri, ülapraampuri jne. Seda tehakse ettevaatuse mõttes, juhuks kui laeva peaks tabama mõni ootamatu tuulepuhang. Kuid Dick Sand arvas, et neil seda ettevaatusabinõu vaja ei lähe. Õhus ei paistnud midagi kurjakuulutavat ja pealegi oli noor kapten otsustanud veeta selle esimese öö tekil, et ise teraselt kõike silmas pidada. Purjesid rehvimata sõidavad nad kiiremini, ja ta igatses jõuda võimalikult rutem elavama liiklusega vetesse.
Nagu me juba mainisime, olid logi ja kompass ainukesed Dicki kasutada olevad instrumendid, mille abil ta võis ligikaudu välja arvutada läbitud tee pikkuse.
Esimesel päeval laskis noor kapten logi vette iga poole tunni tagant ja märkis saadud arvud üles.
Kompasse oli laeval kaks. Üks asetses kompassikastis, otse tüürilolija ees. Kompassikaardilt, mida öösiti valgustasid kaks külgmist lampi, võis igal ajal näha laeva sõidusuunda. Teine kompass, abikompass, oli kinnitatud kapten Hullile kuulunud kajuti ristpalgi külge. Kajutist lahkumata sai kapten alati jälgida, kas sõidusuunast peetakse täpselt kinni, kas tüürimees lohakuse või tähelepanematuse tõttu pole kursist kõrvale kaldunud.
Kõigil kaugesõidulaevadel on vähemalt kaks kompassi ja kaks kronomeetrit. Nii kompasse kui ka kronomeetreid tuleb aeg-ajalt võrrelda, et teha kindlaks, kas nad õigesti näitavad.
Navigatsiooniinstrumentide osas oli Pilgrim seega hästi varustatud. Dick Sand käskis oma meestel kompassidega väga hoolikalt ümber käia, sest ilma nendeta oleks tal olnud raske toime tulla.
Ent ööl vastu 13. veebruari, kui Dick Sand asus rooli juures vahipostis, juhtus õnnetus. Kompass, mis rippus vaskrõngaga kapteni kajuti ristpalgi küljes, kukkus maha. Seda märgati alles järgmisel hommikul.
Kuidas rõngas katki võis minna, ei mõistnud keegi. Jäi üle ainult oletada, et ta oli oksüdeerunud ja tuli seetõttu laeva kõikudes palgi küljest lahti. Öösel oligi meri olnud rahutum. Igatahes kompass oli purunenud ja parandada teda enam ei saanud.
Dick Sand oli üpris mures. Nüüd pidi ta ainult roolikompassiga läbi ajama. Abikompassi purunemises ei olnud muidugi keegi süüdi, kuid tagajärjed võisid olla väga halvad. Dick Sand võttis tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, et roolikompassiga midagi ei juhtuks.
Üldiselt läks Pilgrimi pardal siiski kõik hästi.
Nähes, kui rahulik on Dick Sand, hakkas ka proua Weldon taas lootma. Ta oli üldse inimene, kes kergesti lootust ei kaota.
Dick Sand korraldas nii, et öösiti roolis ta ise. Ta magas päeval neli või viis tundi ja sellest arvatavasti piisas, sest ta ei tundnud end kurnatuna. Kui ta puhkas, asendasid teda rooli juures Tom või viimase poeg Bat, kellest tänu Dicki juhtnööridele said peagi võrdlemisi osavad tüürimehed.
Proua Weldon ja noor kapten vestlesid sageli. Dick Sand kuulas meelsasti selle aruka ja vapra naise nõuandeid. Iga päev näitas ta proua Weldonile kaardilt läbitud teed, mille pikkuse ta välja arvutas ainult laeva keskmise kiiruse ja sõidusuuna abil.
“Vaadake, proua Weldon,” kordas ta sageli, “selle tuulega me ei saa kuidagi Ameerika lõunarannikust mööda sõita. Ma ei taha küll väga kindlalt öelda, aga ma arvan, et kui silmapiirile ilmub maa, siis pole see Valparaisost kuigi kaugel.”
Proua Weldon ei kahelnud, et kurss oli õige, kuna puhus soodne loodetuul. Ent Pilgrim tundus Ameerika rannikust veel nii kaugel olevat! Teel võis neid varitseda rida hädaohte lisaks neile, mida meri ja taevalaotus