Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
külje all.”
Ta pöördus Tomi poole ja jätkas:
“Tom, ma arvestan, et teie koos oma kaaslastega aitate meil vaala tükeldada, kui me ta pärast laeva külge seome.”
“Oleme teie käsutuses, härra,” vastas vana neeger.
“Hüva,” sõnas kapten Hull. “Dick, need tublid poisid aitavad sul tühjad õlivaadid valmis seada. Las nad toimetavad need meie äraolekul pardale, siis läheb kõik nobedasti, kui me tagasi jõuame.”
“Saab tehtud, kapten.”
Neile, kes seda veel ei tea, tähendame, et vaal pukseeritakse pärast surmamist laeva juurde ja seotakse parema poordi külge tugevasti kinni. Seejärel asuvad madrused, kelle saabastel on metallklambrid, vaala turjale ja tükeldavad ta pea ja saba suunas oskuslikult paralleelseteks lõikudeks. Need lõigud tükeldatakse omakorda poolteise jala pikkusteks osadeks, mis järgnevalt jagatakse tükkideks, laotakse kihtidena tünnidesse ja paigutatakse kiiluruumi põhja.
Tavaliselt püüab vaalapüügilaev, niipea kui saak käes, võimalikult kiiresti randuda, et oma töö lõpetada kaldal. Meeskond läheb maale ja asub sulatama pekki, millest kuumuse mõjul kogu vajalik osa – õli – välja valgub.
Käesoleval juhul ei võinud kapten Hull mõeldagi randa pääsemisele, et seal need toimingud lõpetada. Ta arvestas, et sulatab peki alles Valparaisos. Tuul pidi peatselt pöörduma läände ja ta lootis jõuda Ameerika rannikule vähem kui kahekümne päeva pärast. Selle lühikese aja jooksul polnud saagi riknemist karta.
Oli aeg teele asuda. Enne kui Pilgrim triivpakki jäeti, sõitis ta veidi lähemale kohale, kus vaal endast auru- ja veejugade õhkupaiskamisega märku andis.
Vaal ujus endiselt keset koorikloomade punast avarat vetevälja, avas oma tohutu suu ja neelas iga suutäiega kümneid tuhandeid pisiloomi.
Pardal viibivate asjatundjate arvamust mööda ei tarvitsenud karta, et ta mõtleks põgeneda. Polnud kahtlust, see oli vaal, keda kalurid kutsuvad “võitlejaks”.
Kapten Hull astus üle reelingu, laskus mööda nöörredelit alla ja jõudis paadi ninasse.
Proua Weldon, Jack, nõbu Benedikt, Tom ja tema kaaslased soovisid kaptenile veel kord edu.
Isegi Dingo tõusis tagajalgadele, vaatas üle reelingu ja näis tahtvat meeskonnaga hüvasti jätta.
Siis läksid kõik tagasi vööri, et ootamatust vaheldusest – huvitavast jahist – midagi kaotsi ei läheks.
Paat lükati laevast eemale ja nelja aerupaari jõulisel tõmbel kaugenes see Pilgrimist.
“Ole valvas, Dick, ole valvas!” hüüdis kapten noorele madrusele viimast korda.
“Võite minu peale kindel olla, härra!”
“Pea meeles, mu poiss, hoia üks silm laeval ja teine meie paadil!”
“Teen nii, kapten,” vastas Dick Sand rooli juurde asudes.
Kerge paat liugles juba mitusada jalga laevast eemal. Kapten Hull seisis püsti paadininas ja kuna teda enam kuulda ei võidud, jätkas ta korralduste andmist väljendusrikaste liigutuste abil.
Dingo toetus ikka veel käppadega reelingule. Korraga laskis ta kuuldavale nii kaebliku haugatuse, et iga ebausklik inimene oleks kindlasti kohkunud.
Proua Weldon võpatas.
“Dingo,” sõnas ta. “Dingo! Sa ju võtad oma sõpradelt julguse! Haugu nüüd hästi selgesti ja rõõmsalt!”
Ent koer enam ei haukunud. Ta laskus uuesti käppadele, tuli aeglasel sammul proua Weldoni juurde ja lakkus lugupidavalt tema kätt.
“Ta ei liputa saba!..” sõnas Tom endamisi. “Halb märk! Halb märk!”
Peaaegu samal hetkel ajas Dingo end taas püsti ja hakkas vihaselt lõrisema.
Proua Weldon pöördus ümber. Ruhvist oli väljunud Negoro. Ta suundus käila, kavatsedes muidugi nagu teisedki paadi liikumist vaadata.
Dingo sööstis tema juurde, meeletu kohutavast ja seletamatust raevust.
Negoro haaras kangi ja seadis end kaitsevalmis.
Koer oli talle kõrri kargamas.
“Siia, Dingo, siia!” hüüdis Dick Sand, lahkudes hetkeks vaatepostilt ja joostes vööri.
Proua Weldon püüdis omakorda koera rahustada.
Dingo kuulas sõna ja tuli Dick Sandi juurde, kuigi vastumeelselt ja tasa urisedes.
Negoro polnud lausunud ainsatki sõna, ent hetkeks ta kahvatas. Ta viskas kangi käest ja läks oma kajutisse tagasi.
“Herkules,” sõnas Dick Sand, “teen teile ülesandeks seda meest eriliselt silmas pidada!”
“Saab tehtud,” vastas Herkules lihtsalt.
Nõusoleku märgiks pigistas ta oma hiiglaslikud käed rusikasse.
Proua Weldon ja Dick Sand suunasid uuesti pilgu paadile, mida neli aerupaari kiiresti edasi kandsid.
Nüüd paistis paat vaid väikse täpina avamerel.
VIII
VAGUVAAL
Kapten Hull kui kogenud vaalapüüdja ei lootnud ainult õnnelikule juhusele. Vaala jälitamine on raske töö, mis nõuab iga väiksemagi ettevaatusabinõu rakendamist. Ja kapten Hull ei jätnud midagi kahe silma vahele.
Kõigepealt asus kapten viima paati vaalast allatuule, et miski nende lähenemist ei reedaks.
Howik sõitis piki võrdlemisi kaugele ulatuvat kõverjoont, mis äärestas punakat välja, mille keskel vaal ujus. Nii läheneti talle kaarega.
Pootsman Howik, kes paati juhtis, oli väga külmavereline meremees, ja kapten usaldas teda täielikult. Temast ei olnud karta, et ta ei suudaks kiiresti otsustada või et ta hajameelsuse tõttu midagi tegemata jätaks.
“Olge mõlaga ettevaatlik, Howik,” sõnas kapten Hull. “Katsume vaala üllatada. Anname endast märku alles siis, kui oleme harpuuni viskekauguses.”
“Kuulen, härra,” vastas pootsman. “Sõidan mööda selle punaka veevälja äärt, et tuul oleks meile kogu aeg vastu.”
“Hüva,” sõnas kapten. “Poisid, katsuge sõudes võimalikult vähe müra teha!”
Aerude ümber oli hoolikalt mässitud õlgi ja nad langesid vette peaaegu hääletult.
Pootsmani oskuslikul juhtimisel oli paat juba jõudnud koorikloomade välja laiema osani. Parempoolsed aerud tungisid veel rohelisse ja läbipaistvasse vette, ent vasakpoolsed tõstsid juba üles punakat vedelikku ning paistis, nagu langeks neilt verepiisku.
“Täpselt nagu vein ja vesi!” sõnas üks madrustest.
“Jah,” lausus kapten, “kuid vesi, mis ei kõlba juua, ja vein, mis pole rüüpamiseks! Aga nüüd, poisid, ei maksa enam rääkida ja andke aerudele valu!”
Paat libises käratult mööda rasvasevõitu veepinda. Tundus, nagu oleks see libisenud õlikihil.
Vaal ei liigutanud ega märganud vist veel temale kaarega lähenevat paati.
Tehtud ringi tõttu kaugenesid mehed tublisti Pilgrimist, mis muutus üha väiksemaks.
Imelik, kui kiiresti merel kõik esemed oma mõõtmetelt vähenevad, justkui vaataksid läbi ümberpööratud pikksilma. See optiline illusioon on seletatav tõenäoliselt sellega, et merel pole teisi esemeid, millega saaks võrrelda. Pilgrimiga oli nii – ta muutus silmanähtavalt väiksemaks ja näis asuvat palju kaugemal, kui ta tegelikult asus.
Pool tundi pärast laevalt lahkumist jõudis kapten Hull oma kaaslastega vaala suhtes täpselt alltuulekülge; nüüd asus vaal paadist ja laevast võrdsel kaugusel.
Nüüd oli paras aeg lähemale sõuda. Seda tuli aga teha hästi vaikselt. Väga võimalik, et neil õnnestub läheneda vaalale