Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
leiduda mõni…”
“Nõbu Benedikt,” sõnas proua Weldon, “kurjustage kapten Hulliga! Ta peab oma laeva nii puhta, et teie otsingud paratamatult tagajärjetuks jäävad.”
Kapten hakkas naerma.
“Proua Weldon naljatab,” sõnas ta. “Ent ka mina arvan, et kabiinides otsimisega te raiskate küll asjatult oma aega.”
“Tean,” hüüatas nõbu Benedikt õlgu kehitades, “sealt ma juba otsisin…”
“Pilgrimi kiiluruumist võib-olla mõne prussaka leiate, ent need vaevalt teile mingit huvi pakuvad,” lisas kapten Hull.
“Miks ei paku! Kas need öised ritsikalised, kes Vergiliuse ja Horatiuse needmise välja kutsusid, ei paku huvi!” sähvas nõbu Benedikt end kogu pikkuses sirgu ajades. Need Periplaneta orientalise ja Ameerika tarakani lähedased sugulased, kes paiknevad…”
“Kes haigusi levitavad,” sõnas kapten Hull.
“Kes võimutsevad laevadel…” lõpetas nõbu Benedikt uhkelt oma lause.
“Meeldiv ülemvalitsus!”
“Teie, härra, nähtavasti entomoloogiat ei harrasta?”
“Enda teada mitte.”
“Oh teid küll, nõbu Benedikt,” lausus proua Weldon muigamisi, “ega te ometi ei soovi, et meid teaduse nimel nahka pannakse?”
“Ma soovin ainult rikastada oma kollektsiooni mõne haruldase eksemplariga, mis tõesti midagi väärt on, ja see on kõik!” vastas kergesti ärrituv entomoloog.
“Kas teie saavutused Uus-Meremaal teid ei rahulda?”
“Siiski, siiski, nõbu Weldon. Olen üpris õnnelik, et püüdsin seal kinni ühe neist uutest kõvakoorelistest, keda siiani on leitud ainult Uus-Kaledoonias, mõnisada miili Uus-Meremaalt kaugemal.”
Sel hetkel tormas nõbu Benedikti juurde Dingo, kes oli mänginud Jackiga.
“Mine ära, mine ära!” tõrjus nõbu Benedikt looma eemale.
“Oo, nõbu Benedikt, kuidas siis nõnda! Te armastate prussakaid ja vihkate koeri!” hüüdis kapten Hull.
“Ja veel sellist tublit koera!” sõnas väike Jack, võttes koera suure pea oma tillukeste käte vahele.
“Teil on õigus… ma ei vaidle vastu!..” ütles nõbu Benedikt. “Aga saage minust aru! See pagana koer ei täitnud neid lootusi, mis ma talle panin.”
“Püha taevas!” hüüatas proua Weldon. “Kas te lootsite teda paigutada oma kärbeste ja kiletiivaliste hulka?”
“Ei, seda mitte,” vastas nõbu Benedikt tõsisel ilmel. “Aga eks Dingo leiti ju Aafrika läänerannikult, olgugi et ta pärineb Uus-Hollandist?”
“Täiesti õige,” vastas proua Weldon. “Tom juhtus mitu korda kuulma, kui Waldecki kapten sellest rääkis.”
“Nojah, ja mina mõtlesin… mina lootsin… et see koer tõi endaga kaasa mõned Aafrika faunale iseloomulikud pooltiivalised…”
“Oh teid!” hüüatas proua Weldon.
“Võib-olla mõne nõelava või torkava kirbu… mõne sootuks uue liigi,” lisas nõbu Benedikt.
“Kas sa kuuled, Dingo?” lausus kapten Hull. “Kas sa kuuled, mu koer? Sa ei täitnud lootusi!”
“Koerakarvades otsimine ei andnud vähimaidki tulemusi…” sõnas entomoloog sügava kahetsusega hääles, “ma ei leidnud ainsatki putukat…”
“Ja selle putuka oleksite te otsekohe ja halastamatult surma saatnud!”
“Mu härra,” vastas nõbu Benedikt kuivalt, “võtke teatavaks, sir John Franklin30 luges suureks patuks tappa ka kõige armetumat putukat, isegi kui see oleks olnud kas või laulusääsk, kelle hammustus on hoopis midagi muud kui kirbu oma, ja te ometi nõustute, et söör John Franklin oli meremees, kelle sarnast teist on raske leida!”
“Kahtlemata!” sõnas kapten Hull lugupidavalt kummardades.
“Ja kord, kui üks mürgine kärbes teda kohutavalt oli purenud, puhus ta ainult talle takka ja saatis ta lendu järgmiste sõnadega, teda sealjuures isegi teietades: “Minge! Maailmas jätkub ruumi nii mulle kui ka teile!””
“Oh!” imestas kapten Hull.
“Jah, näete, härra!”
“Aga, härra Benedikt,” ei jäänud kapten Hull vastust võlgu, “keegi teine ütles täpselt sedasama ammu enne John Franklinit.”
“Keegi teine!”
“Jah, ja see keegi teine oli onu Tobie31.”
“Kas entomoloog?” küsis nõbu Benedikt väga huvitatult.
“Ei! Onu Tobie Sterne’i romaanist. Ja see väärikas onu ütles täpselt needsamad sõnad, lastes lendu teda hammustanud moskiito, ent siiski julges ta teda sinatada: “Mine, vaene kurat, maailmas on küllalt ruumi meile mõlemale!””
“Tubli mees, see onu Tobie!” sõnas nõbu Benedikt. “Kas ta veel elab?”
“Ma ei usu,” ruttas kapten Hull tõsist nägu tehes vastama, “sest ta pole kunagi elanudki.”
Kõik pahvatasid nõbu Benedikti vaadates naerma.
Selletaolistes ja ka teist laadi vestlustes, mis alati entomoloogiasse kaldusid, kui nõbu Benedikt neist osa võttis, möödusid selle takistustega mereretke pikad tunnid. Meri oli endiselt rahulik ja Pilgrim pidi loovima tihedalt vastu tuult. Tuul oli aga niivõrd nõrk, et prikk liikus edasi väga vaevaliselt. Oodati kärsitusega, millal jõutakse soodsamate tuulte piirkonda.
Peab tunnistama, et nõbu Benedikt tegi katset Dick Sandi entomoloogia salapärasustesse pühendada, kuid nooruk osutas selle teadusharu vastu vähe huvi. Parema kuulajaskonna puudumisel tegi teadlane neegritest endale uued ohvrid, ent need ei taibanud tema jutust vähimatki. Lugu lõppes sellega, et Tom, Akteon, Bat ja Austin põgenesid kooliruumist ja õpetaja juurde jäi ainult Herkules, kellel näis olevat mõningaid loomupäraseid eeldusi parasiitide eraldamiseks tiivututest putukatest.
Nii juhtuski, et hiiglaslik neeger sattus kõvakooreliste, termiitide, naksurite, raisamardikate, liiviklaste, kirpude, põrnikaliste, kooreüraskite, maipõrnikate, põderpõrnikate, jahumardikate, kärsaklaste ja lepatriinude maailma, töötades läbi nõbu Benedikti terve kollektsiooni. Teadlasel jooksid hirmujudinad üle selja, kui Herkules tema hapraid putukaid oma kruustangidena tugevate sõrmede vahele võttis. Ent hiiglasuur õpilane jälgis oma õpetaja seletusi niivõrd andunult, et juba sellepärast tasus riskida.
Sel ajal kui nõbu Benedikt neegriga töötas, ei jätnud proua Weldon ka väikest Jacki tegevuseta. Ta õpetas pojale lugemist ja kirjutamist. Mis matemaatikasse puutub, siis selles aines andis Jackile algteadmisi tema sõber Dick Sand.
Kuna viieaastane laps on veel päris väike, omandab ta teadmisi palju hõlpsamini mängides kui teoreetilistes tundides, mis teda kahtlemata väsitavad.
Jack ei õppinud lugemist mitte aabitsa järgi, vaid puuklotsidele maalitud suurte punaste tähtede abil. Talle meeldis neid sõnadesse ritta seada. Mõnikord koostas ka proua Weldon ise mõne sõna, ajas seejärel klotsid segamini ning Jack seadis need siis uuesti soovitud järjekorda.
Selline lugemaõppimisviis meeldis Jackile väga. Ta tegeles iga päev mitu tundi, kas kajutis või laevalael, oma tähtede rittaseadmise ja segaminiajamisega.
Ühel päeval tõi see tegevus endaga kaasa niivõrd ebahariliku ja ootamatu seiga, et sellest tuleb jutustada päris üksikasjalikult.
See juhtus 9. veebruari hommikupoolikul. Jack kükitas laevalael ja reastas parajasti sõna, mille vana Tom pidi uuesti moodustama, kui tähed olid jälle segamini aetud. Tom, käsi silmadel, et ta ei saaks “sohki teha”, ei tohtinud vaadata,
John Franklin (1786 – 1847) – ameerika meremees, polaarmaade uurija.
Onu Tobie – üks tegelasi inglise kirjaniku Laurence Sterne’i (1713 – 1768) romaanist “Tristan Shandy”.