Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
siis palub ta oma reisijaid sellele ümber istuda. Kahjuks püsis aga Pilgrim liiga suurel laiuskraadil, et kohata mõnd Panamasse suunduvat aurikut. Pealegi ei olnud siis veel ühendus Austraalia ja Uue Maailma vahel nii tihe nagu hiljem.
Siiski tuli loota, et kõik läheb kõige paremini, ja peaaegu juba näiski, et miski ei häiri seda nii ühetoonilist ülesõitu. Ent 2. veebruaril, selle jutustuse alguses märgitud pikkusel ja laiusel leidis aset ootamatu sündmus.
Oli haruldaselt kirgas hommik. Kell võis olla umbes üheksa; Dick Sand ja Jack olid seadnud end fokkpraamtengi saalingutele istuma. Sealt võisid nad näha kogu laeva ja kaugele ookeanile. Nende selja taga kattis horisonti ainult grootmast16 brigantiinpurje ja topsliga, varjates osa merd ja taevast. Enda ees voogude kohal nägid nad pukspriiti17 ja selle kolme kliivrit, mis olid tihedasti tuult täis ja sarnanesid kolme eri suuruses tiivaga. Nende jalge ees paisus fokkpuri ja nende kohal ülal kõrgusid väike marsspuri ja väike praampuri, mille trossi tuulehood siiasinna kõigutasid. Pööranud rohkem tuulde, sõitis prikk vasakul halsil18.
Dick Sand selgitas parajasti Jackile, et Pilgrim ei lähe isegi siis ümber, kui ta tublisti paremale küljele kaldub, sest laeva last on õigesti paigutatud ja kõik osad tasakaalus.
Korraga katkestas teda väikemees:
“Mis see seal on?”
“Näed sa midagi, Jack?” küsis Dick Sand ja tõusis saalingutele püsti.
“Jaa, seal!” vastas väike Jack, näidates väliskliivri ja kliivri trosside vahele, kust paistis tükike merd. Dick Sand vaatas teraselt näidatud suunas ja hüüdis siis kõlaval häälel:
“Laev ees, allatuule, paremas poordis19!”
III
PEREMEHETA LAEV
Dick Sandi hüüde peale oli kogu meeskond jalul. Vahivabad madrused ruttasid tekile.
Kapten Hull väljus oma kajutist ja suundus vööri. Tulid proua Weldon, Nan ja isegi ükskõikse ilmega nõbu Benedikt. Nad nõjatusid reelingule, et Dicki nähtud laeva paremini silmitseda.
Ainult Negoro jäi oma pugerikku, mis täitis kambüüsi aset. Tervest meeskonnast oli tema ainuke, keda ootamatu sündmus ei paistnud huvitavat. Kõik teised jälgisid tähelepanelikult kogu, mis hõljus lainetel umbes kolme miili kaugusel Pilgrimist.
“Mis see küll võiks olla?” küsis üks madrustest.
“Küllap mõni mahajäetud parv,” vastas teine.
“Võib-olla on sellel parvel õnnetuid merehädalisi?” lausus proua Weldon.
“See selgub peagi,” vastas kapten Hull. “Aga see ei olegi parv, vaid hoopis küljeli kaldunud laevakere …”
“Aga kas ta pole pigem mõni mereelukas, mõni suurekasvuline imetaja,” tähendas nõbu Benedikt.
“Ei usu,” vastas noor madrus.
“Mis see sinu arvates võiks olla, Dick?” küsis proua Weldon.
“Arvan samuti nagu kapten Hull, et küljeli kaldunud laevakere, proua Weldon. Selle vaskne kaitsepruss nagu säraks päikesekiirtes.”
“Jah… tõepoolest…” vastas kapten Hull ja lisas, pöördudes tüürimehe poole: “Rool poordi, Bolton, kurss ühe rumbi20 võrra paremale, et jõuaksime talle lähedale.”
“Kuulen!” vastas tüürimees.
“Mina jään oma arvamuse juurde,” sõnas nõbu Benedikt. “See on kindlasti mõni loom.”
“Aga siis peab see loom olema vasest,” vastas kapten Hull, “sest pole kahtlust, ta särab päikese käes.”
“Teil tuleb igatahes nõustuda, nõbu Benedikt, et teie loom on surnud, ta ei liiguta end ju põrmugi,” tähendas proua Weldon.
“Oh, nõbu Weldon, kas on vähe esinenud juhtumeid, kus laevad kohtavad laineharjal magavaid vaalu!” vastas nõbu Benedikt, kes hakkas juba põikpäisust ilmutama.
“Seda küll,” tähendas kapten Hull, “kuid seekord ei ole meil siiski tegemist vaalaga, vaid laevaga.”
“Eks saame näha,” vastas nõbu Benedikt, kes muide oleks olnud valmis loovutama kas või kõik arktilised ja antarktilised mereelukad üheainsa haruldase putuka vastu.
”Rooli, Bolton, rooli!” hüüdis kapten uuesti, “aga vaata, et sa laeva vastu ei puutu. Möödu umbes kaabeltau21 kauguselt. Seda logu me küll enam palju ei rikuks, aga meile võib ta viga teha, ja ma ei tahaks sugugi, et Pilgrim vastu külge obaduse saaks. Luhva22 pisut, Bolton, luhva veel!”
Kerge liigutus rooliga, ja Pilgrimi kurss, mis oli võetud otse laevale, kaldus viimasest veidi kõrvale.
Nüüd oli prikk kummulivajunud laevast umbes miili kaugusel. Madrused uurisid seda õhinal. Võib-olla on seal hinnaline laadung, mille saaks Pilgrimile üle tuua? On ju üldiselt teada, et päästetöödel kuulub üks kolmandik päästetud varanduse koguväärtusest päästjale, ja juhul kui laadung pole rikutud, on Pilgrimi meeskond teinud, nagu öeldakse, hea püügi. See oleks kahjutasu nende nurjunud retke eest.
Veerand tunni pärast oli prikk ujuvast kogust vähem kui poole miili kaugusel. See oli tõepoolest laev. Esmalt tuli nähtavale parem parras. Laev lamas niivõrd küljeli, et reeling ulatus peaaegu vette ja tekil liikumine näis võimatuna. Mastid olid minema pühitud. Vandiraudade küljes rippusid ainult mõned köiejupid ja katkised raaketid. Muljuda saanud kaarte ja plangutuse vahel haigutas suur auk.
“Sellele laevale on otsa sõidetud!” hüüatas Dick Sand.
“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja lausa ime, et ta silmapilkselt põhja ei läinud.”
“Kui siin on tegemist kokkupõrkega,” tähendas proua Weldon, “siis võib loota, et teine laev meeskonna päästis.”
“Tuleb loota, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “kui mehed mitte ise pärast kokkupõrget paatides varju ei otsinud, juhul kui teine laev oma teed läks, mida mõnikord kahjuks juhtub!”
“Kas tõesti, kapten! See oleks ju äärmiselt ebainimlik!”
“Muidugi, proua Weldon… muidugi! … Kuid sääraseid juhtumeid siiski esineb. Selle laeva meeskond näib aga ise lahkunud olevat, sest pole näha ühtegi paati, mistõttu ma pigem arvan, et nad püüdsid ise ilma päästjate abita kaldale jõuda. Aga nii kaugel Ameerika rannikust ja Okeaania saartest see neil küll vaevalt õnnestus!”
“Selle katastroofi saladus ei tule vahest iialgi päevavalgele!” sõnas proua Weldon. “Aga ehk on mõni meeskonnaliige veel praegugi pardal?”
“Vaevalt küll, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “nad oleksid meid juba märganud ja signaliseerinud. Aga selgitame kohe. Luhva pisut, Bolton, luhva pisut!” hüüdis kapten Hull, näidates käega suunda.
Pilgrim asus nüüd laevast veel ainult kolme kaabeltau kaugusel; ei jäänud enam vähimatki kahtlust, et meeskond oli sealt lahkunud.
Kuid siis tegi Dick Sand vaikust nõudva liigutuse:
“Kuulake, kuulake!”
Kõik kuulatasid pingsalt.
“Ma nagu kuuleksin haukumist,” sõnas Dick Sand. Tõepoolest, laeva siseruumidest kostis kume haukumine. Seal pidi olema koer, ja väga võimalik, et ta ei pääsenud välja, sest luugid võisid olla suletud. Näha teda igatahes ei võinud, sest hukkunud laeva tekk veel ei paistnud.
“Olgu seal kas või ainult koer, me päästame ta, härra Hull!” sõnas
Grootmast – purjeka teine mast vöörist arvates.
Pukspriit – laeva ninast esileulatuv palk.
Halss – tuule suund purjede suhtes.
Poort – laeva väliskülg.
Rumb – merel kasutatav nurgamõõduühik: 11°15’.
Kaabeltau – mere pikkusmõõt, umbes 180 m.
Luhvama – purjelaeva rohkem vastu tuult pöörama.