Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
kardetav ja pole ime, et Negoro tema tervitusest just vaimustusse ei sattunud.
Tegelikult ei olnud Dingo aga sugugi kuri, kuigi ta inimestega raskesti seltsis. Pigem võis teda pidada kurvaloomuliseks. Waldecki pardal märkas vana Tom, et koer neegreid ei salli. Ta ei näidanud neile küll hambaid, kuid püüdis neid vältida. Võib-olla olid pärismaalased teda halvasti kohelnud, kui ta Aafrika rannikul ringi hulkus. Et Tom ja ta kaaslased olid tublid inimesed, siis neile Dingo kunagi kallale ei sööstnud. Kõik need kümme päeva, mis merehädalised Waldeckil veetsid, hoidus ta neist eemale, toitus kes teab millest ja kannatas samuti kohutavat janu.
Need siis olidki ellujäänud Waldeckilt, mille veevood peagi enda alla matsid. Laev oleks kindlasti endaga ookeani sügavustesse kaasa viinud ainult elutud kehad, kui mitte Pilgrim, mis tuuleta ilmade ja vastutuule tõttu aeglaselt edasi liikus, poleks ootamatult kohale ilmunud ja kapten Hull neid päästnud.
Et päästetöö oleks täielik, tuli aidata merehädalistel kodumaale jõuda, mida otsustati ka teha, sest laeva hukkudes olid neegrid kaotanud kõik oma kolme aasta säästud. Pärast laadungi Valparaisosse toimetamist pidi Pilgrim piki Ameerika rannikut Kaliforniasse sõitma. Seal oleks James W. Weldon Tomi ja ta kaaslased oma hoole alla võtnud – tema suuremeelne naine ei kahelnud selles – ja varustanud nad kõige vajalikuga sõiduks Pennsylvania osariiki.
Tublid neegrid ei tarvitsenud enam oma saatuse pärast muret tunda ja neil jäi vaid tänada proua Weldonit ja kapten Hulli. Kahtlemata võlgnesid nad neile palju, ja kuigi nad olid ainult vaesed neegrid, lootsid nad kord selle tänuvõla tasuda.
V
S. V
Pilgrim jätkas teekonda, püüdes võimalikult kiiresti ida poole jõuda. Tuulevaikus püsis ja kapten Hull hakkas juba üsna rahutuks muutuma. Et nad Valparaisosse nädala või teise hilinevad, see ei pannud teda veel muretsema, kuid ta kartis, et tavalisest pikem sõit kujuneb tema reisijaile liialt väsitavaks. Ent proua Weldon ei kurtnud, vaid suhtus neid tabanud ebaõnne üpris rahulikult.
Juba samal päeval, 2. veebruaril, kadus Waldeck silmist. Kapten Hull püüdis nüüd kõigepealt Tomi ja ta kaaslasi võimalikult mugavasti elama paigutada. Kuna Pilgrimi ruhvis27, väikeses tekil asuvas pealisehituses, nende jaoks ruumi ei olnud, siis paigutati nad käila28. Kui ilm püsib ilus ja kuiv, võivad nad seal elada kogu ülesõidu aja, sest need raskes töös karastunud tublid mehed ei esita kindlasti suuri nõudmisi.
Elu pardal, mille üksluisusesse kohtumine Waldeckiga veidi vaheldust oli toonud, hakkas jälle kulgema endist rada.
Tom, Austin, Bat, Akteon ja Herkules oleksid meelsasti tahtnud kasulikud olla. Ent kui tuul puhub kogu aeg ühest suunast ja purjed seisavad hästi, pole meremeestel mitte midagi teha. Aga kohe, kui oli vaja purjesid juurde võtta, asusid Tom ja ta kaaslased meeskonnale õhinal appi. Ja peab tunnistama, kui vägilane Herkules juba mõnest köiest kinni haaras, siis oli seda ka tõesti tunda! See ligi kümne jala pikkune hiiglane oleks võinud vabalt vintsi29 asendada.
Tillukesele Jackile valmistas palju rõõmu hiiglast vaadata. Jack ei kartnud teda põrmugi ja kui Herkules ta nagu korgist nuku õhku tõstis, polnud rõõmuhõisetel piiri.
Ta palus: “Tõsta mind hästi kõrgele!”
“Otsekohe!” vastas Herkules.
“Olen ma väga raske?”
“Mitte ei tunnegi.”
“Siis tõsta mind veel kõrgemale, nii kõrgele, kui ulatud.”
Herkules võttis Jacki tillukesed põlved oma tohutute kämmalde vahele ja jalutas temaga ringi nagu tsirkuseartist. Jack tundus endale pikana-pikana ja see lõbustas teda väga. Ta isegi püüdis ennast “hästi raskeks” teha, ent hiiglane ei märganudki seda.
Nüüd oli väikesel Jackil juba kaks sõpra: Dick Sand ja Herkules. Peagi sai ta veel kolmanda sõbra.
See oli Dingo.
Eespool kuulsime, et Dingo oli raskesti seltsiv. See tuli muidugi sellest, et Waldecki meeskond ja reisijad talle ei meeldinud. Pilgrimi pardal käitus ta sootuks teisiti. Jack ilmselt oskas ilusat looma võluda. Peagi hakkas koerale meeldima väikese poisiga mängida, mille üle Jack tundis suurt rõõmu. Kõik nägid varsti, et Dingo oli neid koeri, kes suhtuvad lastesse erilise poolehoiuga. Jack ei teinud talle ka kunagi liiga.
Kõige enam meeldis Jackile mängida, et Dingo on ratsahobune; seda laadi ratsu tundus talle hulga toredam isegi niisugusest papist hobusest, millel on kapjade all väikesed rattad. Jack sõitis kaksiratsa Dingo seljas ja koer nõustus sellega meeleldi, sest tema ratsamees polnud pooltki nii raske kui võidusõiduhobuse ratsanik. See-eest kahanes suhkrutagavara köögis iga päevaga.
Dingo muutus peagi kogu meeskonna lemmikuks. Ainult Negoro püüdis vältida temaga kohtumist ning ka looma seletamatu viha tema vastu ei vähenenud.
Dingo pärast ei jätnud väike Jack aga põrmugi unustusse oma kauaaegset sõpra Dick Sandi.
Noor madrus veetis kogu oma vaba aja väikese poisi seltsis. Proua Weldon oli nende sõprusega loomulikult väga rahul.
Ühel päeval, 6. veebruaril, rääkisid proua Weldon ja kapten Hull Dick Sandist, kusjuures kapten ei jõudnud noorukit küllalt kiita.
“Olen päris kindel, et sellest poisist saab kord suurepärane meremees,” sõnas kapten. “Meri on tema hing ja see kaalub üles kõik, mis tal teoreetilistest teadmistest vajaka jääb. Kuid ta oskab juba praegu üllatavalt palju, arvestades tema lühikest õppimisaega.”
“Lisaks on ta veel tore inimene, usaldusväärne poiss ja omaealistest palju arenenum. Niikaua kui meie teda tunneme, pole ta veel kordagi väärinud laitust.”
“Jah, Dick on väärt noormees,” jätkas kapten Hull, “kõik armastavad ja hindavad teda.”
”Kui me pärale jõuame,” sõnas proua Weldon, “siis paneb mu mees ta merekooli, et temast hiljem kapten saaks.”
“Seda teeb härra Weldon õigesti,” kinnitas kapten Hull. “Dickist saab kord Ameerika laevastiku uhkus!”
“Vaese orvu elu oli alguses väga raske,” jätkas proua Weldon. “Ta on läbi teinud vaevarikka elukooli.”
“Kahtlemata, ent need õppetunnid on teda ainult karastanud. Ta teab, et elu on võitlus, ja ta on õigel teel.”
“Ja ta täidab alati oma kohust.”
“Vaadake, proua. Weldon!” jätkas kapten. “Dick roolib, ja ta ei lase pukspriidi nokka silmist; ta töötab väga tähelepanelikult ning laev püsib hästi kursil. Dickil on juba praegu vilunud tüürimehe kindel käsi! Suurepärane algus! Meie elukutset, proua Weldon, tuleb õppida juba lapsena. Kes ei ole olnud laevapoiss, sellest ei saa kunagi tõelist meremeest, vähemalt mitte kaubalaevastikus. Meremees peab õppima igast pisiasjast ja iga manöövri sooritamisel või mõne otsuse tegemisel peab ta alati olema kärme ja enesekindel.”
“Ka sõjalaevastikus on tublisid ohvitsere,” tähendas proua Weldon.
“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja niipalju kui mina tean, alustasid nad kõik üsna noorelt. Laevapoisiametit pidanud meremehed pole sugugi need kõige viletsamad. Meenutame kas või Nelsonit ja veel mõnda teist.”
Sel hetkel kerkis luugist laevalaele nõbu Benedikt, sügavais mõtteis ja niisama ebamaine nagu prohvet Elias, kui see juhtuks maa peale tulema.
Nõbu Benedikt hakkas laevalael edasi-tagasi kõndima, nagu vaevaks teda miski, uuris reelingu iga pilu, kompas kanakuutide aluseid ja pistis käe voodrilaudade vahele, kust pigi oli ära kukkunud.
“Kas teie tervis on endiselt korras?” küsis proua Weldon.
“Tänan… nõbu Weldon… mu tervis on hea, muidugi… aga mul on tarvis kiiresti maale jõuda.”
“Mida
Ruhv – laeva meeskonnaruum.
Käil – vöör, laeva nina.
Vints – tõstemehhanism.