Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
V. Teisi ta nagu ei märganudki. Nähtavasti tundis ta huvi ainult nende vastu, aga mis põhjusel, seda me ei tea.”
“Oh, kapten Hull, kui Dingo vaid oskaks rääkida!.. Küllap ta siis jutustaks, mida need tähed tähendavad ja miks ta meie koka vastu hammast ihub,” sõnas Dick Sand.
“Ja veel kuidas hammast ihub!” lisas kapten Hull just hetkel, kui Dingo avas oma suu ja ta võimsad kihvad nähtavale tulid.
VI
VAAL SILMAPIIRIL
Täiesti arusaadav, et see kummaline juhtum andis proua Weldonile, kapten Hullile ja Dick Sandile rohkesti ainet mõttevahetuseks, mis tavaliselt toimusid Pilgrimi ahtris. Dick Sand tundis vaistlikult ja veelgi teravamalt kui teised, et Negorot ei või usaldada, kuigi talle ei olnud midagi ette heita.
Ka vööris, meeskonna eluruumis, arutati Dingo käitumist, kuid seal tuldi teistele järeldustele. Meestele oli Dingo lihtsalt koer, kes oskab lugeda, kes võib-olla isegi kirjutab paremini kui nii mõnigi madrus. Ja kui ta ei räägi, siis vahest seepärast, et tal on selleks omad põhjused.
“Aga ühel heal päeval,” sõnas tüürimees Bolton, “ühel heal päeval Dingo tuleb ja küsib, kuhu meil on kurss, kas tuul mitte ei puhu nord-nord-westist, ja meie peame talle vastama.”
“Rääkivaid loomi on olemas,” tähendas üks madrustest, “näiteks harakad ja papagoid! Miks siis koer samuti ei või rääkida, kui tal tahtmine tuleb? Pealegi on suuga kõnelemine palju kergem kui nokaga.”
“Kindlasti,” lausus pootsman Howik. “Ainult siiani pole seda veel juhtunud.”
Küllap need tublid mehed imestaksid, kui nad teaksid, et seda on siiski juhtunud, et ühel taani teadlasel oli koer, kes hääldas üsna selgesti umbes paarikümmet sõna. Aga sellest oli ta muidugi kaugel, et oma sõnu mõista. Tema häälepaelad nähtavasti võimaldasid tal häälikuid kuuldavale tuua, kuid aru sai ta neist niisama vähe kui papagoid, pasknäärid ja harakad oma sõnadest. Nende loomade laused on lihtsalt midagi laulu- või hüüete taolist, mille sõnad on laenatud võõrast, neile endilegi tundmatust keelest.
Olgu sellega kuidas tahes, ent Dingo muutus nüüd kõige tähtsamaks tegelaseks laeval. Uhkeks see teda ei muutnud. Kapten Hull tegi korduvalt katset: ta asetas tähtedega klotsid Dingo ette ja kummaline loom valis otsekohe ja eksimatult välja tähed S ja V, ilma et ta kordagi teistele klotsidele tähelepanu oleks pööranud.
Katset korrati sageli ka nõbu Benedikti juuresolekul, kuid teda see ei paistnud huvitavat.
“Ei maksa arvata, et ainult koerad on nii targad,” suvatses ta siiski ühel päeval tähendada. “Teised loomad ei jää neist põrmugi maha; nad tegutsevad samuti vaistu ajel. Rotid näiteks lahkuvad laevalt, mis on määratud vajuma voogudesse, koprad teavad ette, millal vesi tõuseb ja tõstavad oma tammisid vastavalt kõrgemale; eeslid omavad tähelepanuväärselt head mälu ja veel terve rida loomi on teinud au loomariigile. Kes poleks näinud oskuslikult õpetatud linde, kes kirjutavad oma õpetaja etteütlemise järgi täiesti vigadeta; papagoisid, kes loendavad toas viibivaid isikuid kiirusega, mis ärataks kadedust isegi astronoomia observatooriumi ametnikes. Eks elanud ju kord isegi papagoi, kelle väärtust hinnati sajale kuldeküüle ja kes jutustas oma kardinalist peremehele kõikide apostlite elulood, eksimata ainsagi sõnaga? Ja kas entomoloogil pole põhjust olla piiritult uhke, kui isegi kõige tavalisemad putukad ilmutavad kõrget intellekti – kui sipelgad on targemad kui kõige suuremate linnade linnaisad, kui vesiämblikud meisterdavad tuukrikelli, olgugi et nad pole mehaanikat õppinud, kui kirbud tirivad vankreid ehtsate veohobuste kombel, teevad rividrilli niisama hästi nagu vanad sõjamehed ja paugutavad kahurit paremini kui West Pointi32 kasvandikud? Ei, Dingo ei vääri sellist tähelepanu ja tähestikku tunneb ta kindlasti seepärast nii hästi, et ta kuulub ühte veel seniajani zooloogias arvele võtmata koeratõugu, Uus-Hollandi Canis alphabeticuse hulka.”
Kadeda entomoloogi sellised kõned ei vähendanud aga põrmugi üldist austust Dingo vastu ja käilas räägiti temast endiselt kui harukordsete võimetega koerast.
Negoro siiski ei paistnud jagavat kogu laeva vaimustatud suhtumist Dingosse. Võib-olla pidas ta teda liiga targaks. Ükspuha, ent koer ilmutas koka vastu endist vaenulikkust. See oleks talle kindlasti kalliks maksma läinud, kui ta poleks olnud koer, “kes ise enda eest seisab”, ja kui teda poleks kaitsnud kogu meeskonna poolehoid.
Negoro vältis Dingo lähedust veelgi enam kui varem. Ent Dick Sand märkas, et pärast juhtumit tähtedega koka ja koera vastastikune antipaatia süvenes. See oli täiesti seletamatu.
10. veebruaril muutus kirdetuul, mis seni alati oli järgnenud pikkadele ja tüütutele vaikuseperioodidele, mille ajal Pilgrim paigal seisis, märksa vaiksemaks. Kapten Hull lootis, et õhuvoolude suund muutub ja Pilgrim saab lõpuks ometi sõita täispurjedes. Aucklandist väljumisest oli tegelikult möödunud ainult üheksateist päeva. Nad polnud veel kuigi palju hilinenud ja soodsa tuulega, purjed pingul, teeks Pilgrim kaotatud aja kergesti tasa. Mõni päev tuli muidugi veel oodata, et tuul täiesti läände pöörduks.
See osa Vaiksest ookeanist jäi endiselt tühjaks. Siin polnud näha ühtegi laeva. Meremehed olid selle laiuskraadi täiesti maha jätnud. Lõunamerede vaalapüüdjad ei olnud veel asunud pöörijoont ületama. Pilgrimil, mida erilised asjaolud olid sundinud püügipaikadelt lahkuma enne hooaja lõppu, polnud lootust kohata sama sihtsadamaga laeva.
Mis puutub üle ookeani sõitvatesse reisilaevadesse, siis need, nagu juba öeldud, ei kurseerinud oma retkel Austraaliast Ameerika rannikule nii suurel paralleelil.
Aga isegi siis, kui meri on lage, ei maksa teda jätta silmitsemata kuni kauge horisondini. Nii ühetooniline kui ta ka pealiskaudsele vaatlejale ei paista, on ta ometi lõpmatult mitmekesine sellele, kes oskab teda jälgida. Kes mõistab kaasa elada ookeani võlule, selle kujutlusvõimet paelub tema hämmastav küllus. Piisab tasa õõtsuvast mererohust, üksikust sargassist33, mis veab laineharjale peenikese vao, tillukesest taimest, mille elulugu nii huvitav oleks teada – ja meie ees avanebki omaette maailm, kus miski ei tõkesta mõttelendu. Kujutlusvõime ei tunnista enam tõkkeid. Igas veekübemekeses, mis merest auruna õhku tõuseb, võib peituda mingi laevahuku saladus! Tahtmatult kadestame neid, kelle salajaseimad mõtted suudavad tungida ookeani võluriiki ja tõusta tema voogavalt pinnalt mõõtmatuisse avarustesse.
Kõikjal on elu, nii vee all kui ka vee peal. Pilgrimi reisijad nägid terveid linnuparvi, kes olid talve tulekul põhjamaa karmi kliima eest põgenenud, innukalt pisikesi kalu taga ajamas. Dick Sand, kes ka laskmises oli James W. Weldoni õpilane nagu kõiges muus, näitas enam kui kord oma osavust püssi ja revolvri käsitsemises, tuues alla mõne neist kiireist tiivulistest.
Siin lendlesid valged tormilinnud, seal jälle sellised, kelle tiibu äärestas pruun vööt. Vahel möödusid ka tuviparved ja mõned pingviinid, kelle kõnnak on nii kohmakas ja ühtlasi veider. Oma tiivajuppe kasutavad pingviinid uimedena, ja nagu tähendas kapten Hull, võivad nad ujumises võistelda kõige vilkamate kaladega ja isegi nii edukalt, et meremehed on neid mõnikord tuunikaladega ära vahetanud.
Kõrgemal tiirlesid hiiglaslikud albatrossid, lõhestades õhku võimsate tiivalöökidega, mille ulatus on üle kümne jala. Aegajalt laskusid nad veepinnale ja sorisid nokaga voogudes, otsides sööki.
Kõik need pildikesed moodustavad vaheldusrikka vaatemängu, mis tundub igav ainult neile, keda looduse võlu ükskõikseks jätab.
10. veebruaril, kui proua Weldon ahtris jalutas, köitis tema tähelepanu imelik nähtus. Viivu jooksul oli meri tõmbunud punakaks. Tundus, nagu oleks vesi verega segunenud. Kummaline värvus ulatus nii kaugele, kui silm seletas.
Dick Sand ja väike Jack viibisid samuti parajasti ahtris.
“Vaata, Dick, kui imelikku värvi on vesi! Kas see tuleb mõnest meretaimest?” küsis proua Weldon.
“Ei, proua Weldon,” vastas Dick Sand, “see värvus on tingitud miljoneist väikestest koorikloomadest, keda suured imetajad harilikult söögiks tarvitavad. Kalurid kutsuvad neid päris
West Point – New Yorgi osariigi sõjakool.
Sargass – meriadru (teatav pruunvetikas).