Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
vaimustusse viis. Punasel veepinnal ujuv vaal näis tohutu suur. Püüda ta kinni ja täiendada sel kombel Pilgrimi laadungit – see oli küllaltki ahvatlev. Kas võisid kalurid sellise juhuse kasutamata jätta?
Proua Weldon pidas siiski oma kohuseks küsida, kas vaala ründamine nii väheste meestega mitte meeskonnale ja kaptenile endale ohtlik ei ole.
“Mitte sugugi, proua Weldon,” vastas kapten Hull. “Enam kui kord on tulnud mul vaala ainult ühe paadiga küttida ja alati on õnneks läinud. Ma kordan, meile see ohtlik ei ole, ja teile muidugi ka mitte.”
Proua Weldon jäi kapteni vastusega rahule ega pärinud rohkem.
Kapten Hull asus vaala tabamiseks vajalikke ettevalmistusi tegema. Teades kogemuste põhjal, et vaguvaala ei ole sugugi kerge püüda, tahtis ta vältida liigseid raskusi.
Vaala jälitamine muutus raskeks just seetõttu, et priki meeskond sai tegutseda ainult ühe paadiga, kuigi neil oli veel luup, mis asus grootmasti ja fokkmasti vahel oma alusel, ja kolm vaalapüügipaati, millest kaks olid kinnitatud parema ja vasaku parda taavetite34 külge, kolmas ahtrisse.
Tavaliselt kasutasid nad vaalapüügil kõiki kolme paati, kuid nagu teame, oli Pilgrimi madrustel hooajal abiks Uus-Meremaa sadamaist palgatud abimeeskond.
Praeguses olukorras võis Pilgrim välja panna ainult viis tekimadrust, seega ainult ühe paadi jaoks vajaliku arvu mehi. Tomi ja tema kaaslaste abi ei olnud võimalik kasutada, kuigi nad end appi pakkusid. Püügipaadi käsitsemine nõuab suure vilumusega meremehi. Piisab ainult ühest ebaõigest liigutusest rooliga või kohmakast aerulöögist – ja kogu rünnak võib nurjuda.
Pealegi ei tahtnud kapten Hull lahkuda laevalt, jätmata sinna vähemalt üht ustavat meest, sest iialgi pole võimalik ette näha, mis võib juhtuda.
Et paati tuli valida kõige toekamad meremehed, pidi kapten Hull jätma Pilgrimi Dick Sandi hooleks.
“Dick,” sõnas kapten, “minu äraoleku ajal oled sina minu asemik. Ma loodan, et ma kauaks ära ei jää.”
“Nõus, kapten,” vastas noor madrus. Dick Sand oleks meelsasti püügist osa võtnud, sest see vaimustas teda väga, kuid ta nägi, et täiskasvanu käeramm toob paadis hulga rohkem kasu ja et ainult tema üksinda suudab asendada kapten Hulli. Niisiis ta nõustus.
Paadi meeskond koosnes viiest mehest, pootsman Howik kaasa arvatud. Seega siirdusid retkele kõik Pilgrimi meeskonna liikmed. Madrused pidid asuma aerudele ja Howikul tuli võtta enda hooleks päramõla, millega seda laadi paate juhitakse. Tüüri abil ei saa kuigi kähku pöörata ja juhul kui aerud pole enam kasutamiskõlblikud, saab ka mõlaga, kui sellega oskuslikult tegutseda, paati eluka löögiulatusest eemale juhtida.
Enda jaoks varus kapten Hull harpuunija-ameti ja nagu ta juba mainis, ei teinud ta seda tööd esmakordselt. Tema ülesandeks jäi harpuuni heitmine, harpuuni külge kinnitatud köie lahtirullumise jälgimine ja lõpuks, kui vaal pinnale ilmub, tema surmamine odaga.
Mõnikord kasutavad vaalapüüdjad ka tulirelvi. Kesktekil või vööris asub sel juhul spetsiaalne laskeriist, mis meenutab oma konstruktsioonilt väikest kahurit; sellest tulistatakse kas harpuuniga, mille külge on kinnitatud köis, või kuulidega, mis teevad aga looma kehas tohutut hävitustööd.
Pilgrimil seda liiki relvad puudusid. Pealegi on need väga hinnalised ja raskesti käsitsetavad. Vaalapüüdjad, kes muide uuendusi ei poolda, eelistavad primitiivseid püügivahendeid – harpuuni ja oda, mida nad väga oskuslikult käsitsevad.
Niisiis kavatses kapten tabada vaala, kes oli tema laevast umbes viie miili kaugusel, üsna tavaliste püügivahenditega, rünnates teda ainult külmrelvaga.
Ilm näis püsivat retkeks soodne. Meri oli väga vaikne ja täiesti sobiv püügipaadiga manööverdamiseks. Tuul jäi üha tasasemaks, mistõttu polnud karta, et Pilgrim meeste avamerel tegutsemise ajal märgatavalt edasi liiguks.
Parema poordi püügipaat lasti alla ja madrused asusid kohtadele.
Howik viskas meestele kaks suurt süstoda, mida kasutatakse harpuunidena, ja kaks teravaotsalist oda. Terariistadele järgnes viis pundart nõtket ja vastupidavat köit, mida vaalapüüdjad “õngenööriks” kutsuvad ja mille pikkus on kuussada jalga. Lühematest köitest ei piisa, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et kuigi köied otsapidi kokku seotakse, jääb ikkagi veel pikkusest puudu – nii sügavale võib vaal sukelduda.
Püügivahendid asetati hoolikalt vööri. Howik ja madrused ootasid vaid käsklust kinnitusköie lõdvendamiseks. Nüüd oli paadis veel ainult üks vaba koht – kaptenile.
Mõistagi olid mehed enne Pilgrimilt lahkumist pannud laeva triivpakki, teisisõnu, nad seadsid raad nii, et ühed purjed viisid laeva edasi, teised aga hoidsid seda tagasi – ja prikk püsis seetõttu enam-vähem paigal.
Enne paati laskumist heitis kapten veel viimase pilgu enda ümber. Ta veendus, kas kõik on korras – kas fallid on hästi kinni ja purjed õigesti pingutatud. Kuna ta jättis Dick Sandi võib-olla mitmeks tunniks üksinda pardale, siis ta soovis, et noorel madrusel poleks vaja teha ühtegi manöövrit.
Minekuvalmis, andis ta Dick Sandile veel viimased juhtnöörid.
“Dick,” sõnas ta, “sa jääd nüüd üksinda. Valva kõige järele. Kui peaks olema vajalik sõitma hakata, juhul kui me vaala jälitades satume liiga kaugele, mida ma küll ei usu, siis saavad Tom ja tema kaaslased sind kindlasti tõhusalt abistada. Kui sa neile ette näitad, mis vaja teha, tulevad nad sellega kahtlemata toime.”
“Kindlasti, kapten Hull,” lausus vana Tom, “härra Dick võib meie abiga arvestada.”
“Te vaid käsutage!” hüüdis Bat. “Me tahaksime väga kasulikud olla!”
“Kust me peale hakkame?” küsis Herkules oma pluusi pikki varrukaid üles käärides.
“Praegu ei kuskilt,” vastas Dick Sand naeratades.
“Mina igatahes olen valmis,” vastas hiiglane.
“Dick,” jätkas kapten Hull, “ilm on ilus. Tuul on vaikinud. Miski ei ennusta selle peatset tugevnemist. Peaasi, ükskõik mis ka ei juhtuks, paati ära vette lase ja laevalt ära lahku!”
“Kuulen.”
“Kui peaks tarvis olema, et Pilgrim meile järgneks, siis ma annan sulle märku ja heiskan pootshaagi otsa mingi plagu.”
“Võite olla päris rahulik, kapten, paati ma silmist ei lase,” vastas Dick Sand.
“Tubli, mu poiss,” jätkas kapten Hull. “Julgust ja külma verd, sa oled ju nüüd kapteni abi! Näita end oma aukraadi väärilisena! Nii noorelt ei ole veel keegi sellist kõrget auastet saanud!”
Dick Sand ei vastanud, kuid naeratas ja kerge puna libises üle ta näo. Kapten Hull mõistis nii selle naeratuse kui ka punastamise tähendust.
“Milline tore poiss,” sõnas ta endamisi, “tagasihoidlikkus ja heatujulisus on tema peamised iseloomujooned.”
Kapteni tungivate korralduste järgi otsustades oli ilmne, et ta ei lahkunud oma laevalt kerge südamega, isegi mitte paariks tunniks – kuigi selles tegelikult ei olnud mingit ohtu. Ent vastupandamatu püügiiha ja põlev soov täiendada oma õlilaadungit, täita leping, mille ta sõlmis Valparaisos James W. Weldoniga – kõik see õhutas teda retke ette võtma. Pealegi oli sellise vaikse ilmaga lausa lust vaala jälitada. Ei keegi neist, ei tema ega ta meeskond poleks suutnud kiusatusele vastu panna. Lõpuks ometi võiksid nad oma püügiretke lugeda õnnestunuks ja see asjaolu omas kapten Hulli silmis kõige enam kaalu.
Kapten suundus redeli poole.
“Õnn kaasa,” lausus proua Weldon.
“Tänan, proua Weldon!”
“Olge nii kena, ärge tehke vaesele vaalale väga haiget!” hüüdis väike Jack.
“Ei, mu poiss!” lubas kapten Hull.
“Püüdke ta kinni õrnalt, härra.”
“Nõus…
Taavet – seadeldis, mille abil paate pardale tõstetakse ja vette lastakse.