Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
align="center">
IV
WALDECKILT PÄÄSTETUD
Orjadega kauplemine on Ekvatoriaal-Aafrikas veel praegugi laialt levinud. Inglise ja prantsuse ristlejaist hoolimata väljub igal aastal Angola ja Mosambiigi rannikult laevu orjadega, et viia neegreid mitmesugustesse teistesse maadesse, ja peab kahjuks ütlema, tsiviliseeritud maadesse.
Kapten Hull teadis seda.
Siinsetes vetes küll tavaliselt orjapidajaid ei liikunud, kuid kapten seisis siiski küsimuse ees, kas päästetud neegrid pole mitte järelejäänud osa elavast laadungist, mida Waldeck võib-olla mõnele Vaikse ookeani kolooniale müüma sõitis. Kui see tõepoolest nii on, siis saavad nad igatahes vabaks juba seetõttu, et nad olid tema laeval. Ta oleks meelsasti seda neile kohe teatanud.
Merehädaliste eest hoolitseti suure andumusega. Proua Weldonil õnnestus Nani ja Dicki kaasabil kallata neile suhu veidi head värsket vett, millest nad kahtlemata juba mitu päeva ilma olid olnud, ja pisut puljongit, ning sellest piisas, et neid teadvusele tuua.
Kõige vanem neegritest – ta võis olla umbes kuuekümne aastane – hakkas peagi jälle rääkima. Küsimustele vastas ta inglise keeles.
“Kas te põrkasite mõne teise laevaga kokku?” oli kapten Hulli esimeseks küsimuseks.
“Jah,” vastas vana neeger. “Kümne päeva eest, ühel väga pimedal ööl, sõideti meie laevale otsa. Meie magasime…”
“Aga mis Waldecki meeskonnast sai?”
“Kui meie tekile läksime, siis neid enam seal ei olnud, härra.”
“Võib-olla pääses meeskond selle teise laeva pardale?” küsis kapten Hull.
“Võib-olla, vähemalt tuleb loota, et pääses.”
“Ja see laev ei peatunud pärast kokkupõrget, et teid abistada?”
“Ei.”
“Või vajus ta ka ise põhja?”
“Ei, ta ei vajunud põhja,” raputas vana neeger pead, “sest me nägime, kuidas ta pimedusse kadus.”
See tundus küll võimatuna, kuid teised ellujäänud kinnitasid sedasama. On enam kui tõsi, et mõned kaptenid pärast kohutavat kokkupõrget, mis nende ettevaatamatuse tõttu juhtunud on, põgenevad, ilma et nad nende poolt õnnetusse saadetud inimestele appi läheksid, ilma et nad üldse katsetki teeksid neid päästa!
Et kutsarid nii toimivad ja tänaval põhjustatud õnnetuse teiste hoolde jätavad, juba see väärib tõsist hukkamõistu. Kuid nende ohvritele on vähemalt silmapilkne abi kindlustatud. Et aga inimene merel võib teise inimese hätta jätta, see tundub lausa uskumatuna, see on lihtsalt häbiväärne!
Kapten Hull võis tuua mitu näidet sellisest ebainimlikust käitumisest ja ta oli sunnitud rõhutama, et selliseid juhtumeid, nii kohutavad kui nad olidki, esineb kahjuks sageli.
Kapten Hull jätkas päästetu küsitlemist.
“Kust Waldeck oma teekonda alustas?”
“Melbourne’ist.”
“Niisiis, orjad te ei ole?”
“Ei, härra,” vastas vana neeger kiiresti, ajades end kogu pikkuses sirgu. “Me oleme Pennsylvania osariigi elanikud, vaba Ameerika kodanikud!”
“Mu sõbrad,” lausus seepeale kapten Hull, “võite mind usaldada: Ameerika priki Pilgrimi pardale tulekuga te oma vabadust ohtu ei seadnud.”
Waldeckil sõitnud viis neegrit pärinesid tõepoolest Pennsylvania osariigist. Kõige vanem neist müüdi Aafrikas kuueaastasena orjaks ja toodi Ameerikasse, kus ta juba hulk aastaid tagasi, pärast orjuse kaotamist, vabaks lasti. Mis puutub tema kaaslastesse, kes olid temast palju nooremad, siis nende isad olid saanud vabaks juba enne nende sündi ja nemad olid tulnud ilmale vabade kodanikena ning ühelgi valgel polnud kunagi olnud nende üle omandiõigust. Nad ei tundnud isegi neegrižargooni, kus ei kasutata artikleid ja pöördsõnu tarvitatakse ainult infinitiivis – žargooni, mis pärast orjusevastast sõda pikkamööda välja suri.
Neegrid olid Ameerikast vabatahtlikult lahkunud ja pöördusid ka sinna tagasi vabatahtlikult.
Nagu nad kaptenile jutustasid, teenisid nad töölistena ühe inglase juures, kellel olid Melbourne’is, Lõuna-Austraalias, tohutu suured istandused. Nad olid töötanud seal kolm aastat, saades head tasu; kui lepingu tähtaeg möödus, tahtsid nad Ameerikasse tagasi pöörduda. Nad läksid Waldeckile, makstes ülesõidu eest nagu tavaliselt reisijad. 5. jaanuaril sõitsid nad Melbourne’ist välja. Seitseteist päeva hiljem, ühel pimedal ööl, sõitis suur aurik Waldeckile otsa.
Nemad parajasti magasid. Mõni hetk pärast väga tugevat kokkupõrget tormasid nad tekile.
Mastid olid juba tekile langenud ja Waldeck küljeli vajunud, kuid põhja ta ei läinud, sest kiiluruumi polnud tunginud kuigi palju vett.
Waldecki kapten ja meeskond olid aga kadunud: nad kas kukkusid merre või jõudsid teise laeva pardale hüpata. Too aga põgenes ega mõelnudki tagasi pöörduda.
Neegrid jäid üksinda küljeli kaldunud laevale, tuhande kahesaja miili kaugusele rannikust.
Kõige vanemat neegrit kutsuti Tomiks. Tema aastate, ettevõtliku iseloomu ja teadmiste tõttu, mis pika ja töörohke elu jooksul olid nii mõnigi kord proovile pandud, sai temast oma töökaaslaste juht.
Teised neegrid olid kahekümne viie kuni kolmekümneaastased noormehed ja nende nimed olid Bat – kes oli vana Tomi poeg – , Austin, Akteon ja Herkules. Kõik neli olid hea kehaehitusega ja väga tugevad – Kesk-Aafrika turgudel oleks nende eest head hinda saanud. Kuigi nad olid saanud kohutavalt kannatada, võis neis kergesti ära tunda selle tugeva rahva suurepäraseid liikmeid, kellele Põhja-Ameerika koolide vabameelne kasvatustöö oli juba oma pitseri vajutanud.
Nii jäid Tom ja ta kaaslased pärast kokkupõrget Waldeckile üksi. Püsti nad seda elutut laevakere ajada ei suutnud, kuid ka lahkuda polnud võimalik, sest mõlemad päästepaadid olid kokkupõrkel purunenud. Nad olid sunnitud ootama, kuni möödub mõni laev. Hoovuse mõjul nihkus nende vrakk vähehaaval edasi, millega ongi seletatav, miks Pilgrim kohtas seda nende sõiduteest nii kaugel, sest nende meretee järgi oleks Waldeck pidanud asuma palju väiksemal laiuskraadil.
Kümne päeva jooksul, mis möödusid Waldecki kokkupõrke momendist kuni Pilgrimi silmapiirile ilmumiseni, elatasid neegrid end toiduainetest, mida leidsid trepikojas olevast kapist. Kuna nad kööki ei pääsenud, sest see oli üleni vee all, siis polnud neil joogivett janu kustutamiseks ja nad kannatasid kohutavat janu, seda enam, et ka tekile kinnitatud veenõud olid kokkupõrkel purunenud. Piinatud janust, olid Tom ja ta kaaslased kümnenda päeva hommikul teadvuse kaotanud ja Pilgrim jõudis kohale viimasel minutil.
Kõike seda jutustas vana neeger nappide sõnadega ja tema tõearmastuses ei tarvitsenud kahelda. Ta kaaslased kinnitasid kõike, mida ta rääkis, ja ka sündmuste käik tunnistas sedasama.
Veel üks Waldeckilt päästetud elusolend oleks rääkinud sama avameelselt – kui ta vaid oleks osanud end sõnades väljendada.
See oli koer, kes Negorot nähes eriti metsikuks muutus. Tema antipaatias koka vastu oli midagi seletamatut.
Dingo – nagu koera kutsuti – oli tüüpiline Uus-Hollandi26 õuekoer. Ent Waldecki kapten ei olnud kohanud teda mitte Austraalias, vaid oli leidnud koera kaks aastat tagasi Aafrika läänerannikult, Kongo suudme lähedusest, kus ta näljast poolsurnuna ringi hulkus. Waldecki kapten jättis ilusa looma enda juurde, ent koer oli raskesti seltsiv ja tundus, et ta igatseb oma kunagist peremeest, kellest ta nähtavasti vägivaldsel teel oli lahutatud ja keda selles üksildases maanurgas oli võimatu leida. Tema kaelarihma olid graveeritud tähed S. V. – see oligi kõik, mis ühendas teda tema saladusliku minevikuga.
Dingo, tore ja tugev loom, palju suurem kui bernhardiinid, oli üks ilusamaid Uus-Hollandi koeri. Kui ta tagajalgadele tõusis ja pea selga heitis, oli ta kasvult mehepikkune. Oma väledate
Uus-Holland – Austraalia vana nimetus.