Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders
raudse järjekindlusega igal hommikul.
• Hoidke alkoholi tarbimisel silma peal. Sageli kaob teil tervisliku toidu valmistamise soov õhtul pärast klaasikest veini. Pidage meeles, et enne söömist ei tohi juua.
• Püüdke vältida kooke, saiakesi, maiustusi, küpsised, kartulikrõpse ja kiirtoitu. Valige võiga määritud sarvesaiakese asemel näiteks täisterajahust röstsai.
• Kasutage kergesti kättesaadavaid toite, nt soolata pähklid on ideaalsed.
• Nautige toitu ja toiduvalmistamise protsessi ning sööge korralikult.
Keelud
• Ärge tekitage endale kinnisideid. Enesepiitsutamine lõpeb kindlasti läbikukkumisega.
• Püüdke lahti lasta mõttest, et peate alati kogu perega poes käima. Neil on aastaid aega, et eri seenesorte tundma õppida.
• Ärge võtke ette kiireid ja igasuguseid moodsaid dieete, pikaajaline tervislik toitumine on palju parem mõtteviis.
Lihtsad kogu pere kokaraamatud:
„Body Foods for Busy People“, Jane Clarke (Quardrille Publishing, 2004)
„Jamie’s Dinners“, Jamie Oliver (Michael Joseph, 2004)
„The Kitchen Diaries: AYear in the Kitchen“, Nigel Slater (Fourth Estate, 2005)
„WorldVegetarian Cookbook“, Madhur Jaffrey (Ebury Press, 1994)
Kiirtoit, mis pole keelatud:
Pitsa Margherita
Selge nuudlisupp
Sushi ja sashimi
Kas see keha on tõesti minu oma?
Sellele asjale pole mõtet ääriveeri läheneda – mulle meeldis esimese raseduse ajal väga paksuks minna. Muidugi, praegu ma pisut romantiseerin seda. Ma vaatan nukralt tagasi (taas sellesama kalapilgu ja roosade prillidega) ning mulle meenub, et ma nägin särav välja, mul oli täiuslik kõht ja minu käsivarred ei võdisenud. Kuid kõik, kes mind esimese raseduse ajal tundsid, räägiksid teile hoopis teist juttu, püüdes pehmendada hoopi selliste kenade sõnadega nagu särav või õitsev. Tõde on aga see, et ma olin päris hiiglaslik ja see meeldis mulle tohutult!
Olin veetnud terve aastakümne nii, et pigistasin ennast kitsastesse teksapükstesse, käisin intervjueerimas igasuguseid moekunstnikke, kes ennast liiga tõsiselt võtsid, ja külastasin moeetendusi (kas tõesti on moevärv jälle must?), nii et midagi enamat kui salat ma lõunaks ei söönud. Tundsin uhkust tõsiasja üle, et võin kanda peaaegu kõike (noh, ma arvasin, et näen hea välja, seljas segu gooti stiilist ning koolilõpuballi printsessi- ja hipitibiriietest), ja mulle meeldis väga suvi, mil sain kanda tibatillukesi suvekleite ja õlapaelteta särke, mis tõid esile saledad käsivarred, mis on inimesel ainult siis, kui ta on alla 25 aasta vana või Nicole Kidman. Kuid see pidev püüdlus sale püsida võib mõne aja pärast ära tüüdata. Kindlasti nõuab see palju vaeva ja on aegu, kui mõte järjekordsest aurutatud rohelisest köögiviljast või vooruslikust sushist tekitab teis soovi lähima jäätiseputka juurde joosta, number 34 teksapüksid jalast rebida ja pea ees suurimasse topeltšokolaadiga jäätisetuutusse sukelduda.
Minu mässamisvõimalus saabus hetkel, kui rasedustest positiivseks osutus. Pärast seda, kui järjestikku oli välja ilmunud viis sinist triipu (mul kulus viis rasedustesti, enne kui suutsin oma silmi uskuda), hakkas mul otsekohe põnevusest, šokist, närvidest ja eufooriast paha. Sellele järgnes omakorda nälg, mis saatis mind järgmised seitse kuud. Olime abikaasaga plaaninud veeta õhtu väljas koos sõpradega, kes juhtumisi ei öelnud ära väikesest kokteilist (või kümnest). Ma helistasin otsekohe neile, et tavalise baari asemel kohtumispaigaks kohalik Hiina restoran välja pakkuda. Pahased sõbrad nõustusid ja pakkusid mulle vokitud köögiviljade, krevetiküpsiste, kevadrullide, magushapu kana ja suure hulga seesamiseemnetega saia söömisel seltsi, nii et silmapiiril polnud isegi ühtegi maasika Margaritat! Mul õnnestus teeselda viina ja tooniku joomist, et oma rasedust mitte reeta, aga kui sõin ära kolmanda taldrikutäie veiseliha nuudlitega ja hakkasin magustoidumenüüd uurima, kergitati küll kulme!
Kui ma järgmisel hommikul värske raseduse mõttega ärkasin, olin endiselt eufoorias – ja näljane. Lebasime abikaasaga teineteise kaisus voodis ja arutasime nimesid: Willow, Isabella, Rudy või Isaac… ning sellele järgnes minu üsna pikk hommikusöögi soovinimekiri. Pannkoogid, saiakesed, värsked maasikad, hiigelsuur kausitäis krõbedat, meega röstitud müslit rasvase piimaga? Või Inglise hommikusöök? Võimalused näisid lõputud. Aga parim asi oli see, et need olidki võimalused! Ei mingeid kitsaste säärtega pükse, et esmaspäeva hommikul moeosakonna pressinõunikuga hilist hommikueinet süüa, ei mingit võitlust proovikabiinis, et mõnda number 34 taljesse töödeldud pluusi selga saada, ja ei mingit kaalujälgimist – noh, vähemalt seitse kuud! Ma kavatsesin olla suur ja kaunis, rase ja uhke, ning oi, kuidas ma kavatsesin olla esimene, kes teeb kell neli pärastlõunal ettepaneku kreemiga küpsiseid süüa!
Juba kaks nädalat pärast seda, kui olin avastanud, et olen rase (ja kogu see kulinaarne möll oli alanud), ei hakanud õilmitsema mitte ainult mu kõht, vaid ka reied, käsivarred, büst ja nägu. Sõbrad ja kolleegid kergitasid selle peale kulmu, teadmata endiselt, mis selle taga peitub. Nagu te arvatavasti praeguseks juba aru olete saanud, ei tee ma asju poolikult, isegi mitte kolmveerandi kaupa – oh ei, kui mina juba midagi ette võtan, siis korralikult! Nii et kümnenda rasedusnädala paiku, kui ma oma töökohas fuajees lifti ootasin, puges üks moetoimetaja mulle külje alla ja küsis: „Grace, anna andeks, ma pean seda küsima: kas sa oled rase? Su tissid on tohutult suured!“ (Nüüd ta tunnistab, et pidas silmas kogu mu keha, aga püüdis lihtsalt kena olla.) Te olete kindlasti kuulnud, kuidas moemaailmas kõlakad liiguvad (nagu ilmselt igas töökohas), nii et täpselt neli tundi hiljem pidin ma saladuse (mis oli nähtavasti end märkamatuks paksuks söönud) päevavalgele tooma.
Tuleb möönda, et pärast algset toiduhullust rahunesid asjad Grace Saundersi köögis pisut maha ning mõistus tuli pähe tagasi, aga ma nautisin ikkagi mõtet, et saan paljusid „keelatud“ toite süüa. Mulle meeldis väga tõsiasi, et esimest korda ei tundunudki suur olemine mitte üksnes normaalne, vaid lausa ilus. Ma ei vaadanud peeglisse ega silitanud rõõmuga oma kumerusi ning väratasin, kui nägin, kuidas kõik hakkas võdisema ja paisuma, aga üldiselt tundsin siiski sügavat rahulolu, kui oma muutuvat keha vaatasin. Mulle tundus, et mul ei ole muud valikut kui oma uutele kehavormidele järele anda ja lasta kasvaval beebil oma jälg jätta, isegi kui see tähendas tohutuid reisi ja pontsakat lõualotti!
Parim asi rasedusaegse keha juures on see esmakordne tunne, et teie suuruse taga on midagi palju enamat kui vaid teie. Nüüd olete rase naine ning inimesed austavad selletõttu teid ja teie kehakuju (kui te pole just kuulus: siis on teie õhupallina paisuv keha kõikjal tabloidides, pildistatuna tavaliselt kõige vähem sobivatel hetkedel). Mõne naise jaoks on kaalutõus tohutu võitlus ning tunne, et oled paks, varjutab paljusid raseduse rõõme, aga enamik tulevasi mammasid, keda mina tunnen, naudib seda, et näeb, kuidas elu nende sees kasvab, ja suureks olemine on lihtsalt üks osa sellest. Ma haarasin küll mõnikord peast kinni, kui nägin ennast vilksamisi täispikkuses peeglist või leidsin foto, millel olin kogu oma õilmitsevas hiilguses, aga enamalt jaolt oli see minu jaoks võimalus edevast moerongist maha jääda ning kuulata vaid oma keha ja seda, mida see tahtis – puhata, kui vajasin puhkust, süüa, kui vajasin toitu, ja rammusat, kreemjat kalapirukat nautida, kui ma selle isuga üles ärkasin.
Tõsiasi, et mu abikaasale tundus mu muutuv keha väga meeldivat (või vähemalt tundis ta selle vastu huvi), tuli tohutult kasuks. Ta tahtis isegi teha minust alasti fotosid igal kuul kuni sünnituseni välja (lapse vanus huulepulgaga minu aina paisuvale kõhule kirjutatud!). Võib-olla oli ta taktitundeline, võib-olla ei suutnud ta taluda mõtet hormoonidest tingitud tundepuhangutest või talle tõepoolest meeldis see, et olin 13