Suurepärase ema käsiraamat. Grace Saunders
hetkest alates, kui hakkasin tervislikult sööma ja armastatud suhkrumaiustega piiri pidama, tõusis ka mu enesekindlus. Tegutsemine tundus hea. Pärast aastapikkust tasakaalustatud toitumist kannan nüüd suurusnumbrit 46 ning olen tänu sellele palju õnnelikum. Nüüd on mul rohkem elurõõmu, kogu perekond liigutab end rohkem ja see on meile kõigile suurepäraselt mõjunud.“
Martha Matterson, liiklusreguleerija ning Henry (7 a), Luke’i (5 a) ja Elleni (2 a) ema
Kui olete lapsed saanud, igatsete nende möödunud päevade järele, kui saite pärast uue aasta saabumist otsustada, et liitute spordiklubiga või panete end pikamaajooksule kirja, ning ainuke asi, mis teie ja parima vormi vahel seisis, oli pohmell. Ühed valged pulmad, kaks last ja üks hüpoteek hiljem näib isegi mõte sellest, et uurida välja, kus kohalik spordiklubi asub, sama suur ime kui laenu tagasimaksmine aastaga.
Enamasti näib meile, värsketele emadele, lihtsalt võimatu tervisliku söömise tava sisseseadmiseks ja regulaarse trenni jaoks aega leida. „Kes siis pisikese Riley järele vaatab, samal ajal kui mina kaheks tunniks spordiklubisse tuiskan?“ kuulen teid hüüdmas. „Kes lohutab hambatulekuvaevades nutvat Katiet ja Olliet, samal ajal kui mina toitvat salatit valmistan?“ ja „Kes kurat mu kolmikud koolist ära toob, kui mina linnast väljas kiirkõndi teen?“ Olgu, olgu, olgu, ega ma ei öelnudki, et see on kerge. Peaksite praeguseks juba teadma, et emaksolemine ei ole mitte kunagi kerge, ja aja leidmine selleks, et oma keha taas vormi viia, pole mingi erand. Tegelikult ongi kõige raskem osa sellest emarolliga hakkama saada ja jätkuvalt suurepärane välja näha. Kui olete jõudnud punkti, mil olete võtnud kindlalt nõuks midagi muuta, ning suunate mingi osa hinnalisest energiast ja entusiasmist sellele, et oma keha taas tipp-topp vormi saada, siis olete poolel teel.
Pärast seda pesumasina juhtumit ja kes-kurat-sina-veel-oled peegelpilti teadsin ma, et on saabunud aeg oma kehale kapitaalremont teha. Oh, kuidas ma oleksin soovinud, et see oleks koosnenud nädalast parimas spaas, konsultatsioonist toitumisspetsialisti ja meigikunstnikuga ning käepikkusest iluprotseduuride nimekirjast. Nii see kahjuks polnud. Teades, et tahan meeleheitlikult tagasi vormi saada, aga olles samas ajapiirangute suhtes realistlik, vajasin mingit lahendust ja kiiresti. Ma ei saanud kuidagi igal õhtul ega isegi mitte kord nädalas mingisse peenesse uude spordiklubisse minna, vähemalt veel mitte. Ma vajasin praktilisi trenninippe, mida saaksin iga päev kodus teha, ja ma pidin hakkama sööma kõrge energiasisaldusega, aga madala rasvasisaldusega toite. Keegi pole öelnud, et see juhtub üleöö, aga kui ma ei proovi, siis kuidas ma teada saan, kas need ilusad rõivad, mis on jäetud kappi mind õrritama, üldse kunagi minu haardeulatusse jõuavad?
Aga kui ma nüüd räägin teile järgmise osa oma keha vormiajamise loost, siis hakkate kindlasti pahandama. Ma kohtusin ühe hästi toreda personaaltreenerist emaga, kelle nimi on Fiona Allen. Tema eriala? Teha nii, et värsked emad suurepärased välja näeksid ja ennast nii ka tunneksid, ning seda kõike nende enda kodus. Tunnistan, et kui olin tema trimmis keha näinud ja tema ülimalt lihtsast meetodist kuulnud, sattusin teemast sõltuvusse. Ma mõtlesin välja artikli idee – kirjeldan kuut nädalat trenni tema käe all – ja selle ostis minult lõpuks ära üks pereajakiri. Tõsi jah, mul vedas, et sain Fiona trenni uurimistöö ettekäändel ära kasutada, aga enne kui te veel enam pahaseks saate, olgu öeldud, et see, mida ma õppisin ja millest kirjutasin, on hulk võtteid, mida saan kogu elu endaga kaasas kanda ja mis on kõigi värskete emade jaoks enam kui rakendatavad. Niisiis, kuigi personaaltreener kõlab peenelt ja pole tavaliselt kõigile kättesaadav, süstis Fiona minusse distsipliini ja andis oskusi oma treenimis- ja söömisreeglitega jätkata ka pärast artiklis kajastatud kuuenädalast perioodi. Räägin sellest rohkem tolle hetke pärast. Esiteks, olles langetanud otsuse end vormi viia ja tervislikult elada, pidin leidma aega, et seda tõepoolest ka teha!
Olen kindel, et teil pole nagu minulgi tervet karja töötajaid, kes on nõus mu lapsi lõbustama, kuni mina tundide viisi trenažööriga sõbrunen, nii et siinkohal peab pisut organiseerima. Parim lahendus on märkmepaberile regulaarne aeg kirja panna. Kui te teete nii, et iga tuttav, sõber, pereliige ja piimamees sellest ajast teab, ei teki segaduseks võimalustki. Uskuge mind, ma olen seda ise korduvalt kogenud: „Sa lähed ujuma? Oi, ma unustasin – ma plaanisin just telekast jalgpalli vaadata. Kas sa mõnel teisel päeval ei saaks minna?“ See ei ole selline tugi, mis tohutult motiveerib, ega ju?
Paari viimase aastaga olen selgeks saanud mõned väiksed olulised asjad, mis aitavad teil kindlasti trenni tegemiseks koduuksest välja pääseda, ja lisaks sellele, et neist kinni pidada, ka nautige seda kõike!
Pole midagi hullemat kui pool teed ümber kvartali ära joosta vaid selleks, et tagasi pöörata, sest muretsete oma põnni pärast, kes on jäetud vastutuleliku, aga mitte väga usaldusväärse naabri hoolde (ta võib vabalt unustada, et teie väike ingel on piima vastu allergiline ja läheb hulluks, kui talle suhkrut antakse). Kui kavatsete jätta lapsed hoidjaga, et võtta pisut aega enda vormiviimiseks ja hellitamiseks, peate täiesti kindel olema, et lapsed on hästi hoitud. Ma ei taha öelda, et superlapsehoidja on ainuke valik, kaugel sellest, aga planeerige oma trenne kindlasti usaldusväärse hoidja toel.
Kui teie lapsed on kooliealised, siis on veel parem – teil on lapsehoidjad (sageli tasuta) olemas! Ja kui olete töötav ema, on ehk lõunapausid suurepärane võimalus näpistada pool tundi spordiklubi jaoks, pealegi pakuvad paljud spordifirmad ettevõtetele häid sooduspakkumisi ja allahindlusi.
Tunnistan, et paljude värskete emade jaoks võib spordiklubi liikmekaart olla lisakulutus, mis näib ebarealistlikuna, isegi ekstravagantsena, aga kui seda piisaval määral kasutate ja seal tasuta lapsehoidu pakutakse, on see tegelikult üsna säästlik. Väga paljudes spordiklubides ja vabaajakeskustes on suurepärane lapsehoiuteenus ja nii on lastel võimalus mängida, samal ajal kui teie end vormi viite. Paljud võtavad vastu beebisid alates kolmandast elukuust, mis võib olla lausa elupäästjaks emadele, kellel on range toitmisgraafik ja maksimaalselt 45minutiline auk, mille ajal trenni teha. Isegi kui te ei lähe peenesse spordiklubisse, võite vabalt leida kohalikke keskusi, mis pakuvad ema-lapse joogat koos innukate abilistega.
Minu meheõde Sue valib vabaajakeskusi puhtalt lapsehoiuteenuse taseme järgi. Teda ei pane spordiklubi aastalepingule alla kirjutama mitte ainult vesiaeroobikatunnid või tantsustuudio tase, vaid ka lapsehoidjad. Kui lamamistoolid ei ole piisavalt head või seal salmikesi ette ei loeta, siis võite selle ära unustada!
Aitame ühe mu sõbranna ja naabri Amyga vahel teineteist lapsehoidmises, et saaksime uksest välja astuda ja pisut kaloreid põletada. Tema vaatab minu lapsi teisipäevases mängugrupis ja mina võtan mõnikord kõik tema pojad enda juurde teed jooma, et ta saaks jooksma minna. Kui meil on kuupäevad paika pandud (arvestamata tuulerõugeid, rahetorme või töökohustusi), saame 90 protsenti ajast maksimaalse kerguse ja minimaalse stressiga välja minna. See sujub nii hästi, et Jennie, mu teine sõbranna, on ka oma naabruskonnas sellise graafiku sisse seadnud. Tema tütart on tõeline rõõm hoida, nii et mitmed semud perekoolist on enam kui õnnelikud, kui saavad teda laupäeviti hoida, samal ajal kui Jen ujub. Vastutasuks vaatab Jennie regulaarselt nende lapsi, kui nad käivad poksimas, rattaga sõitmas, postitantsu tegemas… Lisaboonus? Kui trenn on tehtud, saavad emad suure tassi teega maha istuda ja mõnusalt möödunud nädala tegemistest lobiseda. Trenn, tassike teed, kõlakad ja kaks õnnelikku last ei kõla ju väga halvasti, ega ju?
Kui kutsute sõbrannasid üles vormi saamise nimel pingutama, avastate ilmselt, et saaksite seda ka kõik koos teha. Ma tean mitmeid vastsündinutega emasid, kes on loonud emmede vankrijooksuklubi (see on sama asi mis peaaegu kultuseks muutunud vankrilükkamine). Seitse või kaheksa ema saavad kord nädalas kokku, kolme rattaga vanker kaasas. Nad teevad kümme minutit pargis sooja ning sellele järgneb 45minutiline jooks, beebi samal ajal vankris lalisemas. Olen isegi näinud, kuidas nad teevad suvel maa peal harjutusi, sageli nii, et beebi häälitseb õnnelikult ema kõhul (pensionäride imestuseks, kes pargis oma igapäevast jalutuskäiku teevad). See tundub olevat täiuslik viis, et välja pääseda, end vormi viia, teiste tillukeste beebide emadega kohtuda, ning kõige parem osa