Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres
Corporation ei tea, mis on läbikukkumine, firma ajaloos puuduvad ebaõnnestumise kogemused. Kui kogu süsteem töötab ühise eesmärgi nimel, siis nad lihtsalt peavad õnnestuma. Kunagi pole olnud teisiti.
Aga see siin on Marss.
Saabus liivatorm. Tõstukist, klaaskupli alt seda vaadata on nauding. Maal pole ükski looduse stiihia millegi sellesarnasega hakkama saanud. Marsi liivatorm on oma mastaapides ja meeletus raevus otsekui looduse ülim teatrietendus, performance, mille iseloom ja kaose mõõtmatus on kordumatud. Torm on ise kunstiteos, ta loob end ise ja lõpetab end ise. Areoloogidele ja inseneridele tähendas torm meeletut pingutust kõike registreerida ja uurida. Mercedes ja mõned teised olesklejaid läksid aga tavaliselt tõstukitesse ja jälgisid etendust live’is. Nüüd pidi Mercedes leppima videopildiga ja see polnud pooltki nii põnev. Ta teadis, et torm oli tegelikult kaugel üleval, tal ei tekkinud vahetut kohalolekutunnet.
Tormi tõttu viibis ka Maalt järjekordse laeva saabumine, mida Mercedes kannatamatult ootas. “Kuldrott” pidi Marsile toimetama järjekordse partii korporatsioonide töötajaid, uusi nanoseadeldisi, moona ja muidugi marslaste tellimuskaupa. Just seda Mercedes ootaski, oma külalist, guru Singhasathithi.
Päev enne “Kuldroti” saabumist võttis Mercedes ühenduse doktor Perssoniga McDowell & Gorkini habitaadis.
“Doktor,” nõudis ta arstilt. “Ma pole kaua oma õest midagi kuulnud. Kas uudiste puudumine on hea või halb uudis?”
“Mõlemat,” vastati talle teiselt poolt Tyrreenia merd. “Ta on elus, kuid pime. Me üritame veel üht operatsiooni.”
“Ma tahan temaga rääkida.”
Fedora nägu ekraanil oli roidunum kui eelmine kord, vanem, väsinum ja nukram. Ta oli oma haigetubades just ringkäiku sooritanud, ultraheliimplant lubas pimedatel hõlpsasti orienteeruda, kuid ilmselt oleks Feddy oma apartemendis ka ilma selleta hakkama saanud.
“Hei, Mercy,” ohkas Fedora kuidagi kiretult, “kuidas torm oli?”
“Ah, tavaline. Ma vaatasin seda alt, polnud isegi viitsimist üles minna.”
“Ja “Kuldrott” sinu külalisega?” Kas jälle oli Fedora hääles mingi kibestumus?
“Peaks jõudma homme. Me tuleksime sind vaatama. Äkki saab ta sind isegi aidata.”
Fedora vangutas õrnalt pead. “Ma ei usu, et doktor Persson lubab. Ta on selle koha pealt kaunis kangekaelne, tead.”
“Noh, me siiski üritame. Kui sul midagi selle vastu pole.”
Nad lobisesid veel, meenutasid vanu aegu ja Mercedes püüdis pidevalt juttu Marsilt kõrvale viia. Ta ei tahtnud oma “õele” valetada, tundis alateadlikult, et iga vale tuleb tema endani veel kunagi tagasi. Siis, kui tema ise on liikumisvõimetu ja pime, ning peab kuulama lohutusvalesid. Mitte teisi ei taha inimesed selliste valedega säästa, vaid iseennast.
“Nii et torm oli siis ilus?” küsis Fedora jutu lõpetuseks kuidagi äkki ja kangekaelselt.
“Nojah, nagu alati, kuigi ma väga ei süvenenud.”
“Tead, Mercy, mis ma mõtlesin,” sõnas Fedora korraga. “Ma mõtlesin, et kui seal üleval on kõik roheline, siis kuidas torm seda liiva alla ei uputa.” Need sõnad olid öeldud kuidagi kiuslikult ja kangekaelselt.
Mercedes hammustas huulde ja tundis isegi heameelt, et Feddy teda sel hetkel näha ei saanud. “See nanovärk ajab liiva kuidagi minema,” pomises ta siis. “Ega ma ei teagi täpselt… Ja lõunapoolkeral pole torme peaaegu üldse. Igatahes on siin…” Ta ei suutnud enam. Ei suutnud isegi öelda, et küllap Feddy ise kunagi oma silmaga näeb. Feddy ilmselt tajus seda.
“Head aega, Mercy,” sõnas ta külmalt.
“Head aega, me tuleme sind kindlasti vaatama.”
Ja side katkes. Mercedesele tuli meelde kusagilt ammu loetud raamatust, et enne surma muutuvad inimese meeled taas teravaks, isegi kui ta on pikalt vanadusnõtrust põdenud.
“Kuldrott”, mehitamata ülisuur transpordialus jõudis Marsi orbiidile täpselt ettenähtud päeval. Hiiglaslik kollane ümarik alus, mille külgi kaunistasid kolme korporatsiooni embleemid, lossis kosmosejaamas reisijad ja laadungi kolme süstikusse, mis seejärel Marsi pinnale laskusid. Kunagi oli transpordialuse saabumine habitaadis suursündmus, ent mitte enam, ammu enam mitte. See oli osa rutiinist, mis samas tekitas teatavat kindlustunnet.
Mercedes läks oma külalisele vastu, oma tõrksale külalisele, keda tal nii kaua veenda tuli. Lõpuks ei tulnud talle peale raha – mida ta loomulikult oli algusest peale pakkunud – enam midagi pähe. Ta tõstis summa astronoomilise numbrini ja guru nõustus. Millegipärast arvas Mercedes, et Singhasathith ei kasuta seda raha enda tarbeks, sest maailma kuulsamail sensitiivil ja ravitsejal olevat juba kusagil Tiibeti kiltmaal kindlustatud mõis eralennuväljaga. Aasias oli tema mõju umbes sama suur kui korporatsioonidel, ehkki võrdlemisi erinevates ringkondades. Singhasathithis oli nähtud uut boddhisattvat, messiast, kuulutajat, prohvetit, uueksloojat, kes on maailma selle huku eelõhtul päästma saadetud. Ise ta eitas seda, kategooriliselt, ent ilmus ikka ja jälle kuhugi katastroofipaika, ravis hädalisi, ennustas, tegi imesid.
Siin, Marsil, nägi Mercedes kuulsat guru nüüd esimest korda silmast silma. Ta oli eeldanud, et Singhasathith saabub arvuka kaaskonna saatel (kuludest Mercedes ei hoolinud), oli seda hetke veidi peljanudki ja seepärast julgeolekumeeskonnale väga üheselt selgeks teinud, et guru on tema isiklik erakülaline. Vajaduse korral pidi habitaadi juhtkond ka seda Singhasathithile meenutama, juhuks, kui ta midagi kuulutama tahab hakata või nii.
Aga ei, tema saabumine oli diskreetne ja vaevalt keegi “Kuldroti” reisijatest üldse teadis, kellega koos nad olid kosmoseavaruse läbinud.
Nüüd seisiski maal pooljumaluseks peetav kuulus imetegija otse Mercedese ees, lühikest kasvu keskealine tõmmut verd mees, krässus lokkidega, lumivalged silmad kurnatult pilkumas. Ta kandis seljas harilikku “Kuldroti” reisija tumesinist kostüümi. Mercedes polnud talle seletanud, kuidas end ära tunda, ta lubas, et hoolitseb ise selle eest, kuid guru väljus rahvasummast, tuli eksimatult tema juurde ja kummardas lihtsalt. Ei mingeid tarbetuid idamaiseid fraase ega tseremooniaid.
“Guru Singhasathith? Mul on tõesti hea meel, et te mu kutse vastu võtsite.”
“Summa oli liiga suur, et keelduda,” kostis imetegija. “Te ju ostsite mu.”
“Kas siis teie olete ka müüdav?” muigas Mercedes lõbusalt. “Ma mõtlesin, et te põlgate raha.”
“Ma ei põlga raha,” vastas guru rahulikult Mercedesele otse silma vaadates. “Ma ei põlga ega ei vihka midagi.”
“Siis muidugi. Tulge minu järel, ma viin teid teie ruumidesse, te ilmselt tahate puhata.”
Ja nad läksid. Gurule oli Mercedes valinud enda lähedale suure ja mugava korteri. Seal olid tema käsutuses automaatne köök, parimad hügieenivõimalused, holoteater… Ühesõnaga, kõik habitaadi luksused. Esimese päeva jooksul pidi Mercedes oma senise arvamuse gurust mõnevõrra ümber kujundama. Singhasathith, nagu selgus, polnud mingil juhul askeet. Seda sai Mercedes teada, kui ta “õhtul” oma külalise ruumidesse läks. Kõik lambid olid põlema pandud, seinas mängis ülisuur holoteatri paneel habitaadis programmeeritud kangelaslikku saagat Veenuse terraformeerimisest, guru ise lebas ravikemikaalidest mulksuvas vannis, jõi biojõhvikalikööri ja popsutas piipu, mille hõng reetis keemilist kanepit.
“Ma näen, et te olete end mugavalt sisse seadnud?” märkis Mercedes ukselt, suutmata oma imestust varjata.
“Te olete üllatunud?”
“Ei salga, olen.”
Guru ronis vannist välja ja heitis endale hommikumantli selga, istus diivanile ning Mercedes järgis külalise eeskuju. “Lubage siis ma seletan teile üht-teist,” sõnas Singhasathith. “Ma ei tea, milleks te mind siia ostsite, ja kui mäletate, siis ma ei pärinud ka. Jah, ma olin alguses tõrges, sest ma pole varem kosmoses käinud, ega suutnud mõista, mida ma Marsil tegema peaksin. Ma nõustusin raha pärast, mida mul