Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres
Miks ma pidanuks talle halba tegema?
Ei, täiesti ohutu olukord. Rahustasin toanaabri-tüdrukut õlakehituse ja paari lamedusega ning jooksin bussi peale.
Selgus, et lisaks kenale õlapartiile oli kunstnik ka väga professionaalne, konkreetne ja rahulik. Me surusime kätt, tegime pilte, tegime pilte ja kui ma ära väsisin, tegime pausi. Tõmbasin pehme sinilillekarva hommikumantli selga ja luusisin mööda majapidamist ringi. Tema köögiseinad olid samuti sinised, eredad nagu taevauputus.
Ta tegi mulle teed ja pakkus õuna.
Võtsin tee. Õunte eest tänasin, ent ei-tänasin.
Poseerisin ma muidugi tolle musta katte ees, mis seinal rippus – ja tõesõna, ma ei tundnud midagi kummalist. Ei märganud midagi võõrikut. Õige peakalde ja pooside hoidmise vahele ei kummitanud mind ükski sünge pilt, valukarje ega vana vere lõhn. Keerasin oma pika selja kunstniku poole, puusal nõksuga paremale välja võlvuda lastes ega märganud ei ulgumist, ei nuttu. Mu mõtted olid tol esimesel korral hoopis mujal.
Need olid pilkudel, mis läbi kaamera mu keha mõõtsid, parimaid ja halvimaid nurki tuvastasid, naeratasid, kui ma end sirutasin ja seljalihased liikusid.
Mu mõtted olid kaameral ja mehel, kes seda hoidis.
Kui toosama mees mind hiljem ära saatis, silmad ikka säravad ja soojad, olin elevil, rahul ja kallistasin teda õrnalt, aga pikalt. Need olid soojad käed, mis seepeale emmates mu ümber seati, ja ta kael lõhnas isaselt. Midagi ehtsat, puhast ja helget oli selles lõhnas ning trepist alla minnes naeratasin ikka veel.
Pildid, nagu hiljem selgus, olid ka head.
Järgmisel korral töötasime hoopis väljas. Halli, inimese puute peaaegu unustanud majavare juures kesk kuivanud kõrsi ja lamandunud põdrakanepit turnisin ma mööda katuseta jäänud seinajäänuseid ja kunstnik püüdis võtet päikesevalgusest, mis mu juustekardinast läbi kumaks.
Üksik rännult maha jäänud rästas otsis härmatanud lehtede alt toitu ja talv lõhnas õhus.
„Ütle, kui sul külm hakkab!“ sõnas kunstnik kohe alguses ja ma lubasin öelda.
Rohkem ta ei küsinud. Pani ainult teki maha jalgade kaitseks ja ulatas mantli, kui stseeni muutmist ja valguse suunda arutas.
Ma ei öelnud talle toona, et kuni miinuskraade pole, on külm mulle üsna ükstapuha. Lahkumiskallistus oli isegi parem, kui eelmine, kõik mu pikad helepruunid juuksed laiali ta rinnal ja tema sõrmed mu abaluid silitamas.
Ta tegi mu õnnelikuks, mul oli temaga hea ja mina meeldisin talle vähemalt samavõrra, see oli tunda. Aga ta ei käinud peale.
Mis on haruldane, sest ma olen kaunis kena tüdruk – ka täiesti objektiivselt võttes. Mitte et puuder ei teeks minugi nägu vähem läikivaks või ripsmetušš fotol ülearu oleks, aga ma olen sedasorti ilus, kes on nii modellitüüpi kui samas iga keskmise vastutulija maitse ühekorraga. Suguvõsa viga. Vanaema võrgutas kord ainult pahkluu näitamise ja ripsmealuse pika pilguga piiskopi ära. Tolle mitrat hoiti meil veel mõned aastat tagasi baarikapis konjakikarahvini ümber kui väärt mälestuseset.
Kunstnik võttis kogu seda mu muskulatuuri, kuldset nahka ja ümaraid tuharaid rahulikult. Ei tundnud vajadust ihu kohe vallutama hakata, kui pilgu peale sai.
Kuigi talle meeldis. Kuulge, ma ju tundsin seda.
See oli neljandal korral, kui ta musta katte minu sealviibimise ajal seinalt alla võttis.
Ma olin parasjagu riidesse pannud, kampsun seljas, velvetid jalas, tõstsin pilgu ja musta riide tagant paistis miski helepruun ja karvane. Mis asi…
Ta lasi riidel veel enam langeda ja ma ei saanud aru, kuidas ma polnud näinud, tundnud, kasvõi haistnud.
Vaatasin ja surusin end vastu ahju, sest korraga oli mul külm.
„Sul on hundinahk seinal,“ ütlesin ja ta vaatas taburetil seistes üle õla tagasi, nägu selle absurdse murtud nina ümber nii muretu ja helge.
„Jah, isa laskis mulle ühe. Ta on jahimees. See siin on pisike, noor. Maakodus on suuremad.“
Mul sisemuses jooksis judin, lõputu püstiste karvade tunne ihul ja naha all, hirm, viha ja erutus ühes.
Ma ei olnud teda enne kartnud. Ei kartnud tegelikult ikka veel, aga nüüd sai ta mu silmis juurde tõsidust, kurbust ja koos sellega ka – ehtsust.
Vaatasin nahka seinal. Kolp oli alles, paokil lõugade vahelt paistsid heledad hambad. Silmakoobastest vahtisid lakke kollasest klaasist silmad, kitsad nagu sisalikul. Laiali naelutatud käpad olid noore hundi suured, paljulubavad ereruugete karvadega kirjatud päkad, küüned küljes. Must vööt piki selgroogu, valge-, halli- ja pruunikirju kohev saba, kollakas lõuaalune. Kui ma hoolega nuusutasin, keskendusin ja selle ruumi kõigi lõhnade hulgast sihipäraselt otsisin, leidsin ma üles ka tema lõhna.
Selle surnud hundi lõhna.
Mul on nii kahju, mõtlesin ma hundinahale seinal. Nii kahju. Mina olen Mariann. Kes sina oled? Mis sinuga juhtus?
Nahk ei vastanud. Hunt selles oli ammu surnud.
Kui võib, ma kutsun sind Pruuniks, mõtlesin, suutmata silmi nahalt eemale kiskuda.
Kas võib?
Klammerdusin kätega ahju külge, selle soe kahhelpõsk pakkus pihkudele nõrka lohutust, ja ootasin tundmatu õekese vastust. Otsisin kõigi meeltega kajasid selle suguvenna surmast, tema elust – aga ei kuulnud midagi peale kauge kiunatuse.
Mis võis ka õuest tulla. Linn, inimesed, nende koerad…
„Sa oled väga vaikseks jäänud,“ ütles kunstnik, taburetilt alla roninud, kanga kokku voltinud, ära pannud, ja hakkas valgusteid kokku pakkima. Ma tõmbasin huuled sisse ja lakkusin neid seestpoolt. Üleni kuivad ja katki. Vere ja huulepulga maitse segamini.
„Ta on nii ilus,“ ütlesin ainsat, mis pähe tuli.
„Talvekarv, pehme ja kohev,“ vastas kunstnik nagu möödaminnes. „Seepärast on ilus.“
Ma tahtsin koju.
„Ega mul isalt palju kingitusi olegi, ta paneb pahaks, et linna tulin. See nahk ja veel paar asja. Kuule, aga sul on kindlasti kõht tühi,“ lisas ta, õlaga eelmise teema mööda kehitanud, ja astus must mööda kööki. „Ma tegin eile pasteeti. See on päris hea. Röstsaia ka?“
Ma tahtsin koju. Või siis kätte maksta, rebida, tappa.
Aga samas – hundijaht on legaalne tegevus. Mul polnud mingit alust vihastada.
Lihtsalt ehmusin, eks ole.
Ehmatus teeb alati kõhu tühjaks ning enne pildistamist polnud ma ka palju söönud. Ning et ma ei kavatsenud kuskil rahvast täis tänaval nälja või viha pärast pärast endast välja minna, tasus ilmselt süüa. Kui üldse raevu minna, siis parem juba siinsamas, kus see õnnetu nahk oli. Kus oli vähemalt – põhjust.
„Jah, aitäh,“ ütlesin kuiva kurguga, ja kunstnik tõi mulle taldriku tõepoolest maistvate pasteedisaiadega, kruusitäie teed ja pani söömise taustaks filmi käima. Tal oli selline komme, pärast tööd filmi vaadata.
Vahtisin tummalt ekraani, et mitte näha meest. Oli parem mõtted mujale viia, keskenduda mängueludele ehedate asemel, mängusurmadele selle õe asemel seal seinal, naelad käppadest läbi, klaassilmad karvade vahelt tühjusse vaatamas.
Jäin vaatama, kuniks võileivad otsa saavad. Film algas mingisugusest rongist, mis sõitis erinevate aegade vahel, aga edasi läks nagu kurb lugu armastusest ja inimestest, igatsusest ja loomingust. Hea film.
Peategelane tegi mu viienda pasteedileiva lõpul ühe naise hingele haiget.
„Päris ebameeldiv mees,“ ütles kunstnik, ja tema hääles oli siirast nördimust. „Niimoodi lihtsalt ei tehta.“
Korraga hakkas mul kurb hoopis tema, mitte hundi pärast teise toa seinal.
Pasteet oli oivaline, tema enda valmistatud. Mees istus mu kõrval, käed siivsalt taldriku ümber, ja lõhnas