Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres
ja mu kunstniku hääl oli hämmeldunud, nördinud, seesama päris-ebameeldiv-mees hääl, ning ma tahtnuksin karjuda.
Aga mu kõris ei olnud häält.
„Jookse!“ nõudis Pruun mu mõtteis jälle ja see tegi samuti haiget. Ma tahtsin, et ta juhataks mulle teed, hoiaks mu pead, kui on kõige halvem, aga tema… Nagu rikkis plaat. Tema pärast olingi ma siin jahimeheloitsu all kinni ja ei saanud kuhugi joosta!
Ole vait, Pruun, mõtlesin vastu. Ei oska õigel ajal rääkida ega õigel ajal vait olla!
Ta ei vastanud.
Olin ennegi surnutega kokku puutunud. Enamasti on nad väga tundelised, aga suudavad end väljendada, oma tõe enne lõplikku minekut välja jutustada. Aga see siin… vaene tüdruk, jah.
Aga imelik. Kuidagi… monotoonne.
Miks ma tema hüüdmise peale üldse nii pidurdamatult marru olin läinud? Kas mul tõesti suud ei ole peas rääkimiseks, et oli vaja kunstnikule kallale minna kohe? Ma ju… hoidsin teda.
Mõte jooksis liiva. Ei jaksanud vastuseid otsida. Valus oli.
Liikumatu ja valutav klomp liha. Üksi ja hirmul, loitsiva jahimehe ja tema poja käes vangis.
Puudutus. Mingi raskus kehal, nagu tugev silitus.
„Är’ lollita sedasi,“ ütles vanamees. „Kui sa liba just alasti lumme ei jäta, ei tal külm akka!“
Vastust ei tulnud, aga meeldiv raskus nihkus natuke. Tekk. Mulle oli tekk peale pandud.
„Ta on inimene ka,“ ütles mu kunstnik vaikselt. „Ma ju ometi tunnen teda.“
„Tunned, tunned,“ osatas teine hääl. „Ku sa teda tunneksid, oleks ka ette näänu’, et ta sul kõri kallale tuleb.“
„Isa,“ ja nüüd oli ta hääl vaiksem, madalam, tõsisem. „Ma tahtsin juba enne küsida. Miks sa selle naha alla võtsid?“
Toolijala kraapsatus põrandal. Köhatus.
„Mis nahk see üldse on?“ Kunstniku kahtlev hääl, pooleldi süüdistav, rohkem küsiv. Segaduses, teadmisi nõutav.
Mu vereringesse voogas kergendus. Mõistsin just siis, kui valus oli mõelda olnud, et tema püüdis mind lõksu, et tema tahtis tappa mind samamoodi, nagu oli tapetud see õeke, kelle nahk nagu pilt seinal rippus. Aga tundus hoopis, et mu kunstnik sai toimuvast veel vähem aru kui mina ja see tegi mu rõõmsaks, valudes ja surmaootel nagu ma olingi.
Oh, kollase kõhualusega saatan, ma olin ikkagi nii armunud ja narr!
Vanamees nohises: „No mis sa teada tahad? Noor hunt oli, arg, jäi lipuringi sisse. Nagu ikka.“
„Lihtsalt tavaline hunt? Või äkki ei?“ Paus. „Miks sa selle mulle andsid ikkagi? Pidi see mind panema sinu eluga nõus olema ja koju tulema?“
Vaikus. Võib-olla vanamees vangutas pead, võib-olla kehitas õlgu – mina ei näinud.
Siis rääkis kunstnik edasi.
„Ma mäletan, kui ta seda nägi esimest korda, siis ta nagu… läks kuhugi enda sisse ära. Hundinahk seinal, ma saan aru küll, kui ta on see, mis ta on. Aga miks sina selle mulle andsid? Ma mõtlesin tookord, et lepituseks, aga olin vist naiivne. “
„Kaitseks,“ sõnas vanema mehe hääl, ja nüüd oli see kurb. „Kuni sa usku ei taha, et nad ohtlikud on, kuni sa kaitseid ei kasuta – oled sa ohus.“ Tema sõnade vahele kostis mingi metallikraapimise heli.
„Minu pojana veel eriti ohus, rohkem ku tavaline rahvas.“ Veel üks kriuksatus ja siis klõps. „Nõnda ma loitsisi’ sulle selle naha. Et see peletaks minema iga murdja, kes ligi tuleb.“
Loitsis selle naha?
Kahekorra painutatud, kägaras ja valudes nagu ma olin, pidin ikkagi naerma. Ainult enese sees, aga siiski. Minuga rääkis tühipaljas peletama loitsitud loomanahk. Elus mõte seal taga oli pettus.
Aga see, kes sellise naha loitsis, pidi ikkagi teadma, mida ta teeb. Mõistma, kuidas murdja murdjaga kõneleb. Ning pealegi – too nahk polnud mind peletanud. See oli mu vahkvihha ajanud, üles ärritanud, tapahimuga täitnud. Lõhn oli nagu märatsushoog.
Kas see mees tahtis oma poega tappa?
„Aga olgu siis,“ sõnas jahimees eemalt, „võta auto, poiss, ja mine too kast siia. Ega ma kaua ei jaksa teda niimoodi hoida, tuleb ta metsa ära viia.“
„Ja sa ei lase teda maha. “ küsis mu kunstnik ja ma kuulsin tema hääles nii harva esinevat hoiatust, ohtu. „Ei tee talle viga, nagu sa lubasid. Sinu sõna selle peale.“
„Minu sõna selle peale,“ ütles jahimees ja mühatas. Või oli see ohe? „Ma ju lubasin. Mine nüid, ei läe keski meist nooremaks.“
Liikumine. Ta oli kiire otsustaja, mu kunstnik, ega peatunud enne minekut enam muuks kui saabaste jalga panemiseks.
Ukselõksatus. Läinud.
Ma mõtlesin nii kiiresti, kui jõudsin.
Jahimehed, vanad loitsijatest jahimehed. Ma ju olin kuulnud küll. Nemad peavad sõna pidama: kuidas muidu saaksid nad kedagi ära sõnada, kui sõnad neid endid ei seoks?
Nii et ise oma käega see jahimees mind ei tapa, mitte pärast selget lubadust.
Aga on ka teisi võimalusi elu võtta – ja ta vihkas murdjaid, seda oli igast sõnast kuulda, otse kehaliselt tunda, samamoodi nagu ma tajusin jahtuva ahju leiget külge veidi eemal või leiva – selle leiva, mille maitset ma ikka veel oma suus tundsin – joovastavat lõhna.
„Ma tean, et sa oled ärkvel, lita.“ Vanamehe hääl, päris minu ligi. „Ma lasen su natuke vabamaks nüid. Nii, et sa saad noogata, kui tahad. Nooka, ku sa kuuled.“
Ah, lita?
Ma ei võlgnenud talle midagi, isegi mitte ärakuulamist, ega liigutanud vastuseks kulmugi.
See lita siin põrandal, mõtlesin omaette, on sinu surm, vanamees. Ükskõik, mis loits või käsusõna, hõbe või leib sind ka ei kaitseks, ma tapan su.
Mu kunstnik – oh, ma tundsin ta leiva maitset oma suus. Olin tema käest murdjana leiba võtnud ja ta elama jätnud.
Selle mehe käest ei võtaks, ka siis, kui mind ennast muidu tõeline surm ootaks. Elajas.
Jahimees mühatas.
„No olgu. Küll sa kuuled.“ Ta istus vist mu kõrvale maha. Tundsin õhu liikumist, soojust, võõraid lõhnu päris ligidal. Metsa, püssirohu ja suitsu omi. „Eks sa oled kole vihane nüid ja tahass’ mu kõri lõhki rebida.“
Ta ohkas uuesti. Kui ta mind veel veidi vabamaks laseks, võiksin vast muutuda ja rünnata. Veidigi vabamaks!
„Tiad, ma olen sulle õite suure tänu võlgu,“ ütles vanamees. Ta kohendas nüüd mu tekki, tundsin selle liikumist ja oleksin jälestusest vastu maad tõmbunud, kui poleks olnud nii head põhjust täiesti liikumatuna püsida.
„No eks ma sõnasi selle naha libasi peletama, jah. Aga see on ju ’undi nahk. ’Unte on õige paha taltsutada. No ja eks selle lita loomus kah loitsu all kangesti kiskus ja rebis, ajas mu sõnamised aja jooksul nõnnamoodi sõlme ja pahuli, et see sõlm oless võind mu poisi päris ära ’ukutada.“ Mees ohkas. Raskelt. „Vat sedasi võib ka juhtu’, katsud neid latsi kaitsta nigu oskad, aga ikka läeb kurjasti…“
Latsi, mõtlesin ma kuuldamatul urinal. Sa arvad, et ta on laps.
Tore. Arva, et mina olen ka laps. Vaatame, mis juhtub.
„Ku poiss ’elistas, ma tuli nii ruttu ku sai. Ikka bussiga vaja sõita ka… Astun sisse: nahk seina peal ulub ja ’aiseb nagu tahass terve sõjavälja tühjaks tappa. Mõtlen, et nüid on kõik. Poiss on surnt selle aja peale, kindel, pole enamp miskit tetä. Aga näe: liba’unt lamab kööginurgas, käpp levapätsi peal, ja miu poeg räägib temaga tasakest’ nigut koeraga.“ Mees köhis ja tõmbas nohinal ninaga. „Kõik ’aiseb tapmise järgi, siin pidanuks iga tõe järgi