Süütu. David Baldacci

      1. peatükk

      Will Robie oli tähelepanelikult jälginud iga reisijat sel lühikesel lennul Dublinist Edinburghi ning enesekindlalt järeldanud, et kuusteist olid naasvad šotlased ja viiskümmend kolm turistid.

      Robie polnud šotlane ega turist.

      Neljakümne seitsme minutiga ületas lennuk kõigepealt Iiri mere ja seejärel suure osa Šotimaast. Taksosõit lennujaamast kulutas veel viisteist minutit tema elust. Ta ei peatunud hotellis Balmoral ega Scotsman, mitte ainsaski selle muistse linna hiilgavas majutuspaigas. Ta oli reserveerinud ühe toa määrdunud fassaadiga ehitise kolmandal korrusel. Kesklinna jõudmiseks tuli rühkida üheksa minutit ülesmäge. Ta võttis võtme ja maksis ühe öö eest sularahas. Ta viis oma väikese koti üles tuppa ja istus voodiservale. Ase kääksatas tema keharaskuse all ning vajus ligi kümme sentimeetrit madalamale.

      Kääksatused ja muud ebamugavused kuulusid odava hinna sisse.

      Robie oli paar sentimeetrit üle meeter kaheksakümne pikk, sitke kehaehitusega ja kaalus seitsekümmend kaks kilogrammi. Tema tihke muskulatuur andis pigem kiiruse ja vastupidavuse kui toore jõu. Kunagi tehtud vea tõttu oli ta nina kord murdunud. Ta ei lasknud seda kunagi sirgeks opereerida, sest ei soovinud oma viga unustada. Ühe purihamba asemel oli protees. Ehtne hammas oli läinud ninaluu teed. Robie juuksed olid loomulikult tumedad ning neid tal peas juba jätkus, kuid ta eelistas lühikest soengut, mis oli merejalaväelaste siilipeast sentimeetri jagu pikem. Tema näojooned olid teravad, kuid ta oskas neid enamasti märkamatuks jätta, sest ei loonud pea kunagi kellegagi silmsidet.

      Tal olid tätoveeringud ühel käsivarrel, samuti seljal. Üks tätoveering kujutas mõrtsukhai suurt hammast. Teine oli punane kaldjoon, mis sarnanes lõõskava välgunoolega. Tätoveeringud katsid tõhusalt vanu haavajälgi, mis polnud kunagi täielikult paranenud. Igaühel neist oli talle mingi tähendus. Kahjustatud nahk oli osutunud Robie keha kaunistava tätoveeringukunstniku jaoks tõsiseks katsumuseks, kuid lõpuks saavutas ta siiski rahuldava tulemuse.

      Robie oli kolmekümne üheksa aastane ning pidi järgmisel päeval saama neljakümneseks. Sellegipoolest ei saabunud ta Šotimaale järjekordset elu teetähist pühitsema. Ta oli tulnud tööle. Pooltel aasta kolmesaja kuuekümne viiest päevast ta kas töötas või reisis tööülesannete sunnil.

      Robie vaatas toas ringi. See oli väike, piisava sisustusega, liigsete ilustusteta ja paiknes strateegiliselt sobivas kohas. Ta ei vajanud palju. Tal oli vähe asju ning soove veelgi vähem.

      Ta tõusis, astus akna juurde ja surus näo vastu külma klaasi. Taevas oli sünge. Šotimaal oli sageli nõnda. Kui Edinburghis juhtus päike terve päeva särama, siis tervitasid linlased seda tänu ja üllatusega.

      Taamal kuskil temast vasakul kõrgus Holyroodi palee, kuninganna ametlik residents Šotimaal. Robie aknast polnud seda näha. Kaugel paremal asus Edinburghi loss. Ta ei näinud sedagi ajahambast puretud vana ehitist, kuid teadis täpselt, kus see on.

      Ta vaatas kella. Tervelt kaheksa tundi minekuni.

      Mitu tundi hiljem äratas sisekell ta. Ta lahkus hoonest ja sammus ülesmäge Princesi tänava poole. Ta möödus linnasüdames asuvast majesteetlikust Balmorali hotellist.

      Ta tellis kerge söögi ja jõi kraanivett, eirates kange porteri pudeleid, mida riiul baari taga heldes sortimendis pakkus. Süües vaatas ta mõnda aega välja, jälgides tänavaartisti, kes üksrattal balansseerides lihunikunugadega žongleeris, pajatades ühtaegu rahvasummale iiripärase hääldusega pikitud naljalugusid. Sealsamas oli end nähtamatuks meheks maskeerinud noormees, kes laskis ennast kahe naela eest koos soovijatega pildistada.

      Pärast sööki astus ta Edinburghi lossi poole. Kergel sammul liikudes nägi ta seda taamal kerkivat. Loss oli suur ja mõjukas. Keegi polnud seda kunagi jõuga vallutanud, ainult salaja.

      Robie tõusis üles lossi juurde ja vaatas üle Šotimaa pealinna sünguse. Ta libistas peopesaga mööda kahuritoru, mis ei tulista enam kunagi ainsatki lasku. Ta pöördus vasakule, kus pilgule avanes ääretu meri, tänu millele oli Edinburgh kujunenud tähtsaks sadamaks juba sajandeid tagasi, kui laevad tulid ja läksid, et tühjendada trümmid ja võtta uus last pardale. Ta sirutas pingul jäsemeid ning tundis vasakus õlas kriginat ja naksatust.

      Nelikümmend.

      Homme.

      Ent kõigepealt on vaja homseni elada.

      Ta vaatas kella.

      Veel kolm tundi.

      Ta lahkus lossist ja laskus piki kõrvaltänavat.

      Ta ootas äkilise külma vihmapagi möödumist kohviku varikatuse all ja jõi tassi kohvi.

      Hiljem möödus ta Edinburgi maa-aluse linna1 ainult täiskasvanutele mõeldud ning alles pärast täieliku pimeduse laskumist korraldatavast jubeduste ekskursiooni reklaamplakatist. Aeg oli kätte jõudmas. Robie oli mällu surunud iga sammu, iga käänaku ning iga liigutuse, mis ta pidi tegema.

      Et elada.

      Nagu alati, pidi ta nüüdki lootma, et sellest piisab.

      Will Robie ei tahtnud Edinburghis surra.

      Pisut hiljem möödus ta mehest, kes talle noogutas. See oli ainult kerge peanoogutus, ei midagi enamat. Samas mees kadus ning Robie astus ukseavasse, kust mees oli lahkunud. Ta tõmbas ukse enda järel kinni, lukustas selle ja liikus sammu kiirendades edasi. Ta kandis kummitallaga kingi. Need laskusid vaikselt kivipõrandale. Sada kaheksakümnend meetrit kaugemal nägi ta paremal pool ust. Ta sisenes. Pulga otsas rippus vana mungarüü. Ta tõmbas selle selga ja kattis pea kapuutsiga. Talle oli seal muudki valmis pandud. Kõik vajalikud asjad.

      Kindad.

      Ööprillid.

      Kassettmagnetofon.

      Summutiga varustatud püstol Glock.

      Ja nuga.

      Ta ootas, vaadates iga viie minuti järel kella. Tema kell oli sünkroniseeritud sekundipealt kellegi teise omaga.

      Robie avas järgmise ukse ja astus edasi. Ta laskus, leidis põrandaresti, tõstis selle ja libistas enda piki kivisse kinnitatud raudkäsipuid alla. Ta laskus vaikselt põrandale ja suundus samme loendades vasakule. Tema kohal oli Edinburgh. Vähemalt selle uus osa.

      Ta viibis nüüd maa-aluses Edinburghis, kus elutsesid vaimud ja korraldati huvikäike. Lõunasilla ja vana Edinburghi, ka Mary King’s Close’i2 all peitusid võlvkambrid. Ta liikus vargsi piki hämaraid tellis- ja kivikäike, kus tänu võimsatele ööprillidele oli kõik selgesti näha. Seintele oli korrapäraste vahemaade järel kinnitatud küll elektrilampe, kuid sellegipoolest valitses linna all hämarus.

      Ta suisa kuulis surnute hääli enda ümber. Rahvajutud pajatasid, et 1660. aastate katk oli tabanud eriti rängalt linna vaesemaid piirkondi nagu ka Mary King’s Close. Seetõttu laskis linn sealsed asukad igaveseks kinni müürida, et taud ei leviks kaugemale. Robie ei teadnud, kas lugu on tõsi või mitte. Ega see müürimise jutt olekski teda üllatanud. Nõnda tsivilisatsioon mõnikord ohtudele reageeris, olid need siis reaalsed või välja mõeldud. Need suleti müüri taha. Meie nende vastu. Ellu jäävad kõige paremini kohanenud. Sina sured, et mina saaksin elada.

      Ta vaatas kella.

      Veel kümme minutit.

      Ta astus aeglasemalt, seades sammu nii, et jõuaks kohale mõni sekund enne määratud aega. Lihtsalt igaks juhuks.

      Ta kuulis neid varem kui nägi.

      Nad olid viiekesi, lisaks giid. Mees ja tema kaaslased.

      Nad on relvastatud. Nad on valmis. Kaaslased arvavad, et see on ideaalne varitsemispaik.

      Neil on õigus.

      Mees tegi siia laskudes rumalasti.

      Nõnda see oli.

      Peibutis pidi olema eriti ahvatlev.

      Nõnda see oli.

      See