Süütu. David Baldacci
paremat toitu sööma.
Robie läks trepist üles, keeras ukse lahti võtmega, mille oli juba varem saanud, ja lukustas selle enda järel. Ta vaatas ringi. Voodi, tool, aken. Muud ta ei vajanudki.
Ta pani kübara voodile, heitis pilgu aknast välja ja vaatas kella. Üksteist kohaliku aja järgi.
Mälupulk oli ammugi hävitatud. Plaan oli koostatud ja kõik kätte harjutatud juba Ühendriikides, kuhu oli ehitatud sihtmärgi asupaiga täpne koopia. Nüüd tuli tal lihtsalt oodata, aga see oli kõige raskem.
Ta istus voodiservale, masseeris kaela, muljudes sinna pika lennu- ja laevasõidu ajal tekkinud sõlmi. Seekordne sihtmärk polnud Rivera-sugune idioot. Too oli ettevaatlik mees, kelle käsilased asjatult kuule ei raiska. See on vintskem tüüp, vähemalt nõnda võis arvata.
Robie polnud midagi Hispaaniasse kaasa toonud, sest parvlaevale pääsemiseks tuli läbida tollikontroll. Kui Hispaania politsei oleks avastanud tema kotist relva, siis oleks see põhjustanud kuhjaga probleeme. Kõik, mida ta vajas, oli Tangeris olemas.
Ta võttis kuue seljast, heitis selili voodisse ja laskis väljast tulvaval palavusel endale une silmi tuua. Ta sulges laud, teades, et avab need nelja tunni pärast. Tänavalärm vaibus, kui ta unne suikus. Ärgates oli ligi neli tundi möödunud ning käes päeva kõige palavam aeg. Ta pühkis higi näolt, läks jälle akna juurde ja vaatas välja. Ta silmitses suuri ringreisibusse liikuvat tänavatel, mida polnud iialgi nii suurte ja kohmakate sõiduriistade jaoks ehitatud. Kõnniteedel sagis inimesi, nii kohalikke kui ka võõraid.
Ta ootas veel tunni ja lahkus siis toast. Tänaval pööras ta itta ja seadis sammu nii kiiresti, kui jalad võtsid. Mõne sekundiga kadus ta vanalinna rahvasumma saginasse. Ta hangib vajaliku ja liigub seejärel edasi. Ainult varustuse, mida missioonil tarvis läheb. Ta oli viibinud kolmekümne seitsmes riigis, kuid polnud ostnud ainsatki suveniiri.
Seitse tundi hiljem oli juba täiesti pime. Robie lähenes suurele karmi välimusega hoonele läänest. Ta turjal rippus kõvast materjalist lapik kast ning seljakott veepudelite, uriinipurgi ja toiduga. Ta kavatses järgmiseks kolmeks päevaks paigale jääda. Ta vaatas ringi, haistis kolmanda maailma hõngu. Õhus oli tunda vihmaähvardust. See teda ei häiri. Teda ootas tubane töö.
Ta vaatas kella ja kuulis siis lähenevat mootorimürinat. Ta peitis end vaatide taha. Veok möödus temast ja peatus. Ta lähenes sellele tagantpoolt. Kolm sammu hiljem peitus ta juba auto all, hoides selle all olevatest metalldetailidest kinni. Auto jätkas sõitu ja peatus samas taas. Kostis pikalt hõõrduva metalli kriginat. Auto liikus nii järsu jõnksatusega edasi, et Robie jaksas ennast hädavaevu kinni hoida.
Viisteist meetrit hiljem peatus veok taas. Uksed avanesid, kellegi jalad puudutasid põrandat. Uksed lajatasid kinni. Sammud eemaldusid. Metallikrigin kordus. Tugevad lukud sulgusid kõlksatades. Valitses vaikus, milles oli kuulda vähemalt kolm järgmist päeva vahetpidamata hoone ümber patrullivate valvurite samme.
Robie ajastas oma liikumist nõnda, et ta oli veoki alt väljas ja jooksis eemale just siis, kui krigin katkes. Oletatavasti polnud nüüd ehitises kedagi ja see pandi valve alla. See oli Robie ainus võimalus. Vähemalt missiooni see osa oli lõpetatud.
Ta kiirustas üle kolme astme hüpates ülespoole, kõva kast selga müksimas.
Nüüd tuli ajaga võidu tõtata.
Ta jõudis üles, haaras kandetalast ning ronis üht kätt teise ette asetades, selg allapoole, nagu ahv väljavalitud kohta. Ta õõtsutas ennast vasakule, seejärel paremale ning hüppas siis.
Ta maandus peaaegu hääletult metallile ja ruttas pisut rohkem kui kahekümne meetri kaugusel asuvasse kõige pimedamasse nurka.
Talle jäi veel viis sekundit aega.
Tuled kustusid ja valveseadmed lülitusid sisse. Otsekohe läbistasid ruumi risti-rästi kiired, mis jäid paljale silmale nähtamatuks. Ent kui miski juhtuks neid riivama, siis hakkaksid sireenid undama. Kõik sissetungijad hukatakse. Lihtsalt see oli niisugune paik.
Robie pöördus selili, nägu lae poole.
Kolm ööpäeva ehk seitsekümmend kaks tundi oodata.
Tundus, nagu oleks kogu tema olemus üksainus katkematu stardiloendus.
5. peatükk
Aeg oli käes. Palvevaibad võeti välja. Põlved vajusid põrandale ning kõikide pead pöördusid itta ja puudutasid laubaga maad. Suud avanesid, kostis tuttavaid häälutusi.
Meka asus nelja tuhande kilomeetri, umbes viie lennutunni kaugusel.
Palvevaipadel põlvitavate meeste meelest oli see palju lähemal.
Kui palvesõnad olid lausutud ja usukohustus täidetud, rulliti palvevaibad kokku ja pandi kõrvale. Ka Allah tõrjuti kaugemale, oma jüngrite mõtete kaugemasse soppi.
Söömiseks oli liiga vara. Joomiseks mitte.
Tangeris oli selleks sobivaid paiku. Olgu siis tegemist moslemitest täiskarsklastega või mitte.
Paarkümmend meest suundus ühte niisugusesse paika. Nad ei kõndinud piki tänavaid. Nad sõitsid neljast Hummerist koosnevas autokolonnis. Need Hummerid olid soomustatud Ühendriikide sõjaväestandardite järgi ning pidasid vastu kõikidele kuulidele ega kartnud enamasti ka raketitabamusi. Samamoodi nagu turismibussid, näisid needki masinad olevat siinsetel kitsastel tänavatel liiga suured. Ninamees sõitis kolmandas Hummeris, kus ta oli eest- ja tagantpoolt kaitstud.
Selle mehe nimi oli Khalid bin Talal. Ta oli Saudi prints. Kuninga nõbu. Ainuüksi selle suguluse tõttu austati teda peaaegu igas muhameedlaste ja kristlaste maailma nurgas.
Ta käis Tangeris harva. Täna oli ta tulnud äriasjades. Lahkuma pidi ta pärast südaööd erareaktiivlennukiga, mis maksis tublisti üle saja miljoni dollari. See sõna otseses mõttes igaüht vapustav summa moodustas vähem kui ühe protsendi tema netoväärtusest. Saudid olid üldiselt lääne ja eriti ameeriklaste lähiliitlased, vähemalt avalikkuse silmis. Stabiilne naftavool süvendas sõprust. Maailm liikus kiiresti ning mehed kõrberiigist, kus ei kasvanud suurt midagi, võisid endale lubada lennukit, mis maksis üheksakohalise summa.
Ent kõnealune Saudi prints ei olnud sõber. Ta vihkas Läänt. Üle kõige vihkas ta ameeriklasi. Oli ohtlik varjamatult astuda seni veel maailmas püsiva supervõimu vastu.
Talali kahtlustati Londoni ühest klubist röövitud nelja USA sõjaväelase piinamises ja mõrvas. Siiski ei saanud midagi tõestada ning prints ei kandnud mingit karistust. Samuti kahtlustati teda kahes riigis korraldatud kolme terrorirünnaku rahastamises. Rünnakute tagajärjel hukkus üle saja inimese, neist kümmekond ameeriklast. Taas ei suudetud midagi tõestada ning kättemaksu ei järgnenud.
Ent nende tegude tõttu sattus Talal lõpuks nimekirja. Tasu selle nimistus olemise eest oli kinnitanud kogu Saudi valitsus. Talal oli muutunud lihtsalt liiga tülikaks ja auahneks, et lasta tal edasi elada.
Isikud, kellega ta oli tulnud siia kohtuma, ei sallinud samuti läänt ega ameeriklasi. Neil ja Talalil oli palju ühist. Nemadki kujutlesid oma nägemustes maailma, mille teed ei juhatanud tähtede ja triipudega lipp. Seekordsel kogunemisel taheti arutada, kuidas rajada niisugune maailm. Koosolek oli sügavalt varjatud saladus.
Nad olid teinud vea ning see sügavalt varjatud saladus polnudki enam saladus.
Klubisse pääses metallukse kaudu, millel oli numbriklahvistik. Talali ihukaitseülem sisestas kümnekohalise koodi, mida muudeti iga päev. Viieteistkümne sentimeetri paksune uks lajatas hüdrosilindrite jõul nende selja taga kinni. Strateegilistesse kohtadesse olid paigaldatud kaitsekilbid. Ruum oli relvastatud valvurite piiramisrõngas. Igati tõhus kaitse neile vähestele, kes jaksasid seda endale lubada.
Prints ja tema kaaslased istusid kardina taha peidetud kõrgemal tiikpuust poodiumil, mida ümbritses piirdenöör. Printsi silmad vilasid lakkamatult, jälgides kõike enda ümber. Ta oli pääsenud kahest atentaadist, millest ühe korraldas tema nõbu ja teise keegi prantslane. Nõbu oli surnud ja Prantsusmaa osavaim palgamõrvar samuti.
Talal ei usaldanud kedagi. Ta teadis,