Süütu. David Baldacci
luuranud, kui talle jäetud napp aeg vähegi võimaldas. Samuti oli ta läbi mänginud seekordsed logistiliselt keerukamad variandid.
Sellegipoolest ei olnud see ülesanne talle meelepärane.
Ent see ei sõltunud temast.
Tegevuspaik ei nõudnud, et Robie astuks lennukisse või rongile. Sihtmärk oli samuti erinev. Ning mitte heas mõttes.
Mõnikord jälitas ta üleilmset ohtu kavandavaid inimesi, nagu seda olid Rivera või Talal. Aga teinekord lihtsalt lahendas mõne probleemi.
Sildid võivad olla missugused tahes, kuid lõpuks tähendavad need kõik ühte ja sedasama. Tema tööandja otsustas, kes hingelistest tuleb valida sihtmärgiks. Ning siis pöördus ta Robie-suguste meeste poole, et tolle hingelise elule lõpp teha.
Nõnda saab maailm paremaks. See oli õigustus.
Nagu ka planeedi kõige võimsama armee paiskamine Lähis-Ida hullumeelse vastu. Sõjaline võit oli tagatud algusest peale. Siiski ei osatud täielikult ennustada, mis juhtub pärast võitu. See oli nagu luupainaja unenäos, millest polnud pääsu.
Suletud iseenda loodud lõksu.
Agentuur, mille teenistuses Robie töötas, lähtus missioonil tabatud operatiivagentide suhtes kindlast poliitikast. Keegi ei tõendaks isegi seda, et Robie töötab Ühendriikide ülesandel. Keegi ei astuks tema päästmiseks ainsatki sammu. Vastupidiselt Ühendriikide merejalaväelaste veendunult loitsitavale fraasile “Kõik tulevad koju tagasi” jäeti Robie maailmas kõik maha.
Seetõttu oli Robie igaks missiooniks kavandanud ainult talle endale teadaoleva lahkumisplaani juhuks, kui operatsioon peaks nurjuma. Tal ei läinud kunagi oma isiklikku varuplaani tarvis, sest tema missioon polnud kunagi nurjunud. Seni veel mitte. Homme oli lihtsalt veel üks päev, kui miski võis untsu minna.
Shane Connors oli olnud mees, kes seda Robiele õpetas. Ta oli Robiele öelnud, et pidi kord kasutama oma varuplaani Liibüas, kus operatsioon oli nurjunud, ehkki mitte tema süü tõttu.
“Seal oled sina ainus, kes tegelikult peab oma seljataguse eest hoolitsema, Will,” oli Connors talle öelnud. See nõuanne oli olnud Robie kaaslane kõikidel neil aastatel. Ta ei unusta seda kunagi.
Robie silmitses oma korterit. Ta oli elanud seal neli aastat ning selles oli nii mõndagi meeldivat. Restoranid asusid jalutuskäigu kaugusel. Piirkond oli huvitav, seal leidus palju isemoodi poode, mis ei kuulunud üle riigi tegutsevatesse kauplusekettidesse. Robie sõi sageli väljas. Talle meeldis istuda laua ääres ja jälgida möödujaid. Ta oli omamoodi inimkonnauurija. Just sellepärast püsis ta ikka veel hinges. Ta mõistis inimesi, sageli piisas talle kõigest mõni sekund kestnud vaatlemisest. See polnud kaasasündinud anne. Hoopis aja jooksul kujunenud oskus, nagu enamik kasulikke oskusi seda on.
Maja keldrikorrusel asus spordisaal, kus ta käis treenimas, lihaseid lihvimas, motoorseid oskusi arendamas, harjutamas kõike seda, mis vajas harjutamist. Tema oli ainus, kes seal võimlas rassis. Relvade ja muude vajalike vahendite kasutamist treenis ta teistes paikades. Seal töötas ta teiste inimeste juhendamisel.
Nelikümmend eluaastat ei muutnud seda sugugi kergemaks.
Ta painutas kaela edasi-tagasi, kuni kostis oodatud naksatus.
Ta kuulis ust avanevat ja sulguvat. Ta läks piilumissilma juurde ja vaatas, kuidas naine jalgratast mööda koridori veeretas. See oli toosama koosviibimisel kohatud naine, kes töötas Valges Majas. Mõnikord kandis ta tööle minnes teksaseid ning ilmselt vahetas need alles seal töörõivastuse vastu. Tema lahkus majast hommikuti alati esimesena, kui just Robie polnud mingil põhjusel juba ära läinud.
A. Lambert.
Niisugust nime kandis kirjakast allkorrusel. Ta teadis, et A tähendab Annie. See oli naise tausta uurimisel selgunud.
Tema enda postkastil oli lihtsalt Robie. Eesnime esitähte ei olnud. Tal polnud aimugi, kas inimesed imestasid selle üle või mitte. Arvatavasti mitte.
Naine oli kolmekümne ligi, pikka kasvu, sale ja pikkade blondjuustega. Kord pärast naise majjakolimist oli Robie näinud teda lühikeste pükstega. Ta oli pisut räsasjalgne, kuid näokuju oli elegantne, parema kulmu all asus sünnimärk. Robie oli kuulnud teda koridoris vaidlevat naaberüürnikuga, kes ei pooldanud praegust administratsiooni. Naise vastused olid olnud teravad ja asjatundlikud. See avaldas Robiele muljet.
Ta hakkas naist endamisi A-ks nimetama.
Robie astus ukse juurest eemale, kui naine koos jalgrattaga lifti kadus. Ta läks tänavale avaneva akna juurde. Minut hiljem lahkus naine majast, heitis seljakoti õlale, hüppas jalgrattale ja sõitis minema. Robie jälgis teda, kuni ta nurga taha pöördus ning seljakotile ja kiivrile kinnitatud helkurribad silmist kadusid.
Järgmine peatus: 1600 Pennsylvania Avenue.5
Kell oli pool viis varahommikul.
Robie pöördus seljaga akna poole ja vaatas elutoas ringi. Tema korteris polnud midagi, mis oleks mõnele otsijale reetnud, millega ta tegeleb. Tal oli igati dokumentidega tõestatud ametiseisund juhuks, kui keegi peaks midagi küsima. Siiski oli tema korter mittemidagiütlev ning seal polnud peaaegu midagi isiklikku.
Ta eelistas, et see oleks nõnda, ega soovinud, et teised leiutaksid tema mineviku, paigutaksid korterisse talle tundmatute inimeste fotosid, mis pidid kujutama tema sugulasi või sõpru. Korterisse harrastustegevuseks vajalike tennisreketite, suuskade, margikogude, raamatute või muusikariistade paigutamine olnuks standardprotseduur, kuid ta tõrjus kõik niisugused pakkumised. Tal oli voodi, mõni tool, paar raamatut, mida ta tõepoolest luges, lambid, lauad, söögikoht, dušš ja tualett.
Ta haaras magamistoa ukse kohale kinnitatud kangist ja tõmbas kiiresti kakskümmend korda lõuga. Oli mõnus tunnetada nõtkeid lihaseid, mis tirisid ta keha üsna kergesti kangile. Ta oli enamikust kahekümnestest kaugel ees. Tema jõud ja motoorsed oskused olid endist viisi laitmatud. Ometi oli ta nüüd juba neljakümnene ning igatahes mitte enam see, kes ta oli kunagi olnud. Ta võis üksnes loota, et oskuste ja füüsilise jõu paratamatule vähikäigule saab vastu astuda ainult süvenevate välitegevuse kogemustega.
Ta heitis voodile, kuid ei võtnud tekki peale. Ta jättis korteri külmaks. Oli vaja magada.
Eeloleval ööl on palju tegemist.
Ja asjad on teisiti.
8. peatükk
Robie viibis elumaja keldrikorruse spordisaalis. Õhtu oli juba käes ja kell üheksa ligi, kuid võimla oli avatud kõikidele elanikele iga päev kakskümmend neli tundi järjest. Vaja läks ainult võtmekaarti. Robie järgis rutiini: ta ei sooritanud kunagi üht ja sama laadi harjutust kaks korda järjest. Ta ei keskendunud eraldi jõu, vastupidavuse, tasakaalu, koordinatsiooni ega väleduse arendamisele. Ta keskendus neile kõigile. Iga harjutus, mida ta sooritas, nõudis ühtaegu vähemalt kaht, aga mõnikord kõiki elemente korraga.
Ta rippus pea alaspidi kangil. Ta tegi põlvetõsteid ning jätkas küljelihaste arendamist, hoides topispalli käes. Ühendriikide armee oli kujundanud funktsionaalse treenimisrežiimi, mis jäljendas sõdurite liikumisi lahinguväljal, arendas just neid lihaseid ja oskusi, mida sõjas vaja läks.
Robie pidas sellest ideest lugu ning tegeles kõige sellega, mida tal seal ellujäämiseks vaja. Väljaasted, tõuked, plahvatuslik reageerimiskiirus säärelihastest alates ülespoole. Ta sooritas omavahel seotud harjutusi. Ülakeha ja alakeha korraga, nõnda harjutas ta, kuni vastupidavus kippus murduma. Tal oli lihaseline keha, kuid ta ei võtnud kunagi särki seljast. Keegi ei pea kunagi nägema, kuidas ta kõnnib, näidates jõulisi kõhulihaseid, kui seda just ülesande täitmisel vaja ei läinud.
Ta sooritas ka pool tundi joogaharjutusi, kuni oli üleni higine. Ta tegi parajasti kangil “raudset risti”, kui kuulis ust avanevat.
A. Lambert suundus tema poole. Naine ei naeratanud ega koguni tervitanud teda. Ta pani ukse enda järel kinni, suundus nurka ja istus risti jalu võimlemismatile. Robie hoidis risti veel kolmkümmend sekundit, kuid mitte naisele mulje avaldamiseks, sest
See on Valge Maja postiaadress. –