Süütu. David Baldacci
polnud praegu mahti. Nõnda vist juhtub emadega alati, arvas ta. Robie vaatas üles viiekorruselise elumaja poole. See sarnanes tema enda eluasemega. Vana ja räämas. Tema aga elas riigi pealinna üsna kenas rajoonis. Siinses Washingtoni osas vohas vägivaldne kuritegevus. Siiski oli see naabruskond ohutumaks muutunud. Võis elada perekonnaelu, muretsemata liialt, et laps hukkub koolist tulles sel tänaval ülemvõimu pärast kisklevate uimastijõukude risttules.
Uksehoidjat polnud. Välisuks oli lukus, sissepääsuks oli vaja võtmekaarti. See oli tal olemas. Jälgimiskaamerad puudusid. Need maksid raha. Siinsed elanikud ei saanud seda endale lubada. Ega ka uksehoidjat.
Robie oli jõudnud kartellibosside juurest Saudi printsideni. Tänase õhtu sihtmärgi toimiku järgi näis ülesanne olevat kergete killast. Mustanahaline naine, kolmekümne viie aastane. Robiel oli tema foto ja aadress. Talle ei öeldud kuigi üksikasjalikult, miks see naine peab täna õhtul surema, ta teadis ainult, et too on seotud terroriorganisatsiooniga ning tegutseb tiheda saladuskatte varjus. Kui Robie pidanuks seda naist sildistama, siis oleks too vististi paigutunud tema “probleemide” lahtrisse, millega palkaja mõnikord hukkamist põhjendas. Robie ei osanud ette kujutada, et mõni siin elav isik võiks olla üleilmne oht. Nood ohtlikud elasid enamasti mõnes uhkemas kohas või varjasid ennast seaduse eest mõnes riigis, kust Ühendriikidele kedagi välja ei antud. Terrorirakukeste liikmeid oli õpetatud inimeste hulka sulama. See naine oli ilmselt üks neist. Igatahes oli Robie palgajärk liiga madal selleks, et teada põhjust, miks see naine pidi surema.
Robie vaatas kella. Selle elamu korteritest olid vähem kui pooled hõivatud. Finantskrahhi tõttu oli viiskümmend protsenti elanikest kaotanud hüpoteegi väljaostmise õiguse. Veel kümme protsenti oli tööst ilma jäänud ja korterist välja tõstetud. Naine elas neljandal korrusel. Ta oli rentija ega saanud endale kunagi lubada selle korteri hüpoteeki, olgu siis väljaostuõigusega või ilma. Samal korrusel elas veel ainult kaks inimest, üks neist viletsa nägemise ja kuulmisega vana naine ning teine öövahetuse turvamees, kes praegu viibis ligi kahekümne kilomeetri kaugusel. Korterid naise tubade kohal ja all olid samuti tühjad.
Robie vangutas kaela ja kuulis naksatust. Ta tõmbas kapuutsi pähe.
Plaan oli koostatud. Väljalülitamisnuppu polnud olemas. Rakett oli kütusega varustatud ning peagi see stardib. Ta vaatas kella. Jälgija oli näinud naist juba mitu tundi tagasi hoonesse sisenemas, toidukott ühes käes, diplomaadikohver teises. Naine näis olevat väsinud, nõnda oli jälgija Robiele teatanud. Naise välimus oli peagi veel viletsamaks muutumas.
Just niisugustel hetkedel arutas Robie, millega ta edaspidi tegeleb. Tal oli kerge tappa kartellirämpsu või rikkaid suurushullustuses kõrbešeike. Aga täna õhtul oli Robiel probleem. Ta pistis kinnastatud käe taskusse ja kompis sinna peidetud relva. Tavaliselt pakkus relva puudutamine julgustust.
Täna õhtul mitte.
Naine on voodis. Tema korter oli pime. Sel kellaajal ta kindlasti magab.
Vähemalt ei tunne ta midagi. Robie hoolitseb selle eest, et tema rünnak põhjustab viivitamatu surma. Elu läheb naiseta edasi. Olgu sihtmärk rikas või vaene, tähtis või mitte, elul on lihtsalt selline omadus. Robie lahkub tulekahjupääsu kaudu. Sealt pääseb põiktänavasse nagu paljudest selle piirkonna ehitistest. Ta jõuab koju tagasi kella kolmeks öösel. Just õigel ajal, et uinuda.
Unustada täielikult kogu see õhtu.
Justkui ma seda suudaksin.
11. peatükk
Robie tõmbas kaardi läbi riideri ja lukk avanes lõksatades. Ta tiris kapuutsi tihedamalt pähe. Koridorid olid napilt valgustatud. Luminestsentslambid pragisesid ja vilkusid. Vaipkate oli määrdunud ning tükati kerkinud. Seintelt koorus värvi.
Ta avas trepikoja ukse ja suundus ülespoole. Õhus levis küpsetatud toidu lõhnu. Nende segunemisel tekkinud hõng polnud meeldivate killast. Ta loendas korruseid. Neljandal väljus ta trepikojast ja pani ukse enda järel kinni.
Koridor oli samasugune nagu esimesel korrusel.
Ta otsis korterit number 404.
Poolpime ja kurt eideke elas koridori lõpus vasakul. Praegu puuduva turvamehe korter oli 411. Toa number 404 ust kaitses snepperlukk, mille ilmselt oli paigaldanud tema tänaõhtune sihtmärk. Robie oli märganud, et enamasti olid selle maja korteriuksed suletud lihtsate lukkudega. See võtmega avatav keeruline lukk tähendas, et naine hoolitseb oma turvalisuse eest. Ometi alistas Robie korraga kaht õhukest metallriba kasutades sellegi luku kolmekümne sekundiga.
Ta pani ukse enda järel kinni ja seadis ööprillid ette. Ta pilk libises üle väikese elutoa. Pistikupessa ühendatud öölamp kumas hämaralt. Sellest polnud lugu. Robie oli saanud korteriplaani ning kõik olulised üksikasjad meelde jätnud.
Ta sõrmed sulgusid taskusse peidetud püstoli ümber. Summuti oli juba toru otsa keeratud. Ei mingit ajaraiskamist.
Ühes toanurgas seisis ümmargune puitlaastlaud. Sellel lebasid sülearvuti ja dokumendid. Näis, et naine oli tööd koju kaasa võtnud. Väikesele riiulile oli asetatud raamatuid. Suuri vaipu polnud, kohati ainult kulunud vaibakesi.
Ühes nurgas seisis kokkupandav mänguaedik. Kahele seinale oli kleeplindiga kinnitatud ehituspaberi poognaid. Neile oli joonistatud laps-kriipsujukusid ning üks samasugune sassis juustega naine. Lapse käekirjaga olid kritseldatud sõnad “mina” ja “ema” ning nende vahele konarlikult joonistatud süda. Ühes nurgas vedeles hunnik mänguasju.
Kõik see sundis Robie peatuma.
Mind saadeti noort ema tapma. Mälupulk ei rääkinud lastest midagi.
Siis kostis kõrvaklappides hääl.
“Peaksid olema juba magamistoas.”
Seegi oli täna öösel erinev. Ta kandis pisikaamerat, mis edastas videopilti, ning kuularit, mille kaudu kontrollija sai juhendada, kuidas töö tuleks kõige tõhusamalt teha.
Robie astus üle toa, peatudes magamistoa suletud ukse taga.
Ta teritas odava puutahvli juures mõne hetke kõrvu ja kuuliski, mida oli oodanud: vaikset hingamist ja tasast norskamist.
Ta haaras kinnastatud käega nupust kinni, lükkas ukse lahti ja astus edasi.
Voodi asus akna juures. Kohe akna taga laskus tulepääsuredel. Paljuski oli kõik liiga lihtne nagu korralikult seatud ja valgustatud võtteplatsil, kus näitlejad peavad kohe esitama keskse tähtsusega stseeni.
Toas oli pime, kuid ta nägi siiski kaheinimesevoodis lamavat naist. Tolle lihav keha oli nagu suur mügarik teki all. Suurem osa kehakaalust lasus puusadel ja tuharatel. Robie teadis, et pärast ohvri surnuks kuulutamist tuleb laiba ratasraamile tõstmisega vaeva näha. Politseinikud otsivad jälgi, kuid ei leia midagi. Tavaliselt koristas Robie kuulid ära. Kuid täna olid tal salves lõhkekuulidega padrunid, mistõttu kuulikillud jäävad ilmselt naise kehasse. Seega leiab kohtuarst need lahkamisel. Ent ta ei leia kunagi relva, millest need on tulistatud.
Ta võttis Glocki taskust ja liikus edasi. Kui tahetakse ülesanne täita ainsa lasuga, siis on mitu kohta, kuhu tuleks tulistada.
Vältimaks endale vere ja kudede sattumist, mida lähilask paratamatult põhjustaks, oli Robie täna otsustanud tulistada umbes meetrikauguselt. Ta kihutab kuuli südamesse ning seejärel igaks juhuks teise aorti, mis on jäme nagu aiavoolik ja tõuseb vertikaalselt südame poole. Aordi ees oli küll takistusi, aga kui teada, kuhu ja missuguse nurga all tulistada, siis purustab kuul aordi kümnel juhul kümnest. Ohver jookseb välkkiirelt verest tühjaks. Ja kui kuulid peaksidki kuidagi ohvri läbistama, siis püüab madrats need tõenäoliselt kinni.
Kiire ja puhas.
Ta astus voodi ette ja tõstis püstoli. Naine lamas selili. Robie suunas püstoli tema südamele. Ent sihtmärgi asemel nägi ta äkki silme ees lelusid, mänguaedikut ning joonistust, mis kinnitas “Ma armastan ema”. Robie raputas pea selgeks. Keskendus taas. Joonistus sööstis tagasi tema nägemusse. Ta raputas jälle pead. Ja…
Robie võpatas kergelt, nähes naise kõrval väikest kühmu. Ja käharpead, mis