Süütu. David Baldacci
on ainulaadne inimtõug.
Robie mõtiskles selle üle, kui buss edasi logistas. Sõiduriista vedrustus oli vilets, sõit seega samuti. Tuli kannatada üle kolmesaja kilomeetri, kuid Robie ei keskendunud sellele. Ta vaatas piki vahekäiku, jälgis ja ootas.
Missioonil viibides otsid märke, millele teised inimesed kunagi ei keskendu. Näiteks sisenemise ja väljumise koht. Neid olgu alati vähemalt kaks. Sihikunurgad, positsioon, kust teised võivad anda vastulöögi. Vastaste hindamine, nii et seda ei panda tähelegi. Nende kavatsuste väljauurimine üksnes kehakeele järgi. Ära lase kunagi kellelgi märgata, et oled teda märganud.
Robie arvestas nüüd kõiki neid riske. See polnud üldse tema enda kimbatusega seotud. Ilmselt teda jälitati. Ent ilmselgelt jälitas keegi ka tüdrukut. Ja Robie teadis nüüd, et tema pole sel ööl selles bussis ainus profitapja.
Ta silmitses teist endasugust.
Ta libistas Glocki taskust välja.
Tüdruk luges. Robie ei näinud, mida just, kuid igatahes oli see pehmes köites. Ta oli raamatusse süvenenud ega paistnud midagi muud märkavat. See polnud hea. Noored langevad sageli kiskjate saagiks. Noored jälgivad keskendunult taskutelefoni ekraani, pöidlad suruvad klahvidele, saates agaralt olulisi sõnumeid, nagu seda on Facebooki staatus, sel päeval kantava pesu värv, suhteprobleemid, juuksemured, spordistatistika või järgmise peo toimumiskoht. Ja neil olid alati kuularid kõrvas. Läbi möirgava muusika ei kuule nad midagi, enne kui lõvi kallale kargab. Siis oli juba hilja.
Kerge saak. Ja nad ei jõua seda aimatagi.
Robie sihtis relvaga vahekäigu poole.
Teine mees kallutas ennast istmel ettepoole.
Nad olid sõitnud kõigest mõne minuti. Buss liikus veelgi rohkem räämas linnajaos.
Tüdrukust akna pool ei istunud kedagi. Ega ka üle vahekäigu temaga kõrvuti. Talle kõige lähemal oli juba uinunud vana naine. Peaaegu kõik sõitjad tukkusid, ehkki buss polnud läbinud veel kilomeetritki.
Robie teadis, kuidas mees seda teeb. Pea ja kael. Rebid paremale, rebid vasakule – samamoodi nagu Ühendriikide merejalaväelased õpetavad. Sihtmärk oli laps, seega polnud mingit relva tarvis. Ka verd ei ole näha. Enamasti surid inimesed hääletult. Ei mingit teatraalset surmaagooniat. Inimestel lihtsalt katkes hingamine, nad korisesid, võpatasid korraks ja lahkusid vaikselt elust. Sealsamas lähedal viibivad inimesed ei märka midagi. Eks ole ikka nii, et enamasti ollakse tähelepanematud.
Mees tõmbus pingule.
Tüdruk liigutas pisut raamatut, et lugemislambi valgus langeks paremini leheküljele.
Robie nihkus lähemale. Ta kontrollis relva. Summuti oli lõpuni toru otsa keeratud. Ent kitsukeses bussis pole olemas midagi niisugust nagu summutatud lask. Selgitamisele mõtleb ta hiljem. Ta oli sel ööl juba näinud, kuidas surid kaks inimest, üks neist väike poiss. Ta ei kavatsenud lasta sel arvul kolmeni kasvada.
Mees toetas keharaskuse päkkadele. Ta tõstis käed ja seadis need teatud viisil.
Siia- ja sinnapoole, mõtles Robie. Pea vasakule, kael paremale. Prõks.
Siia- ja sinnapoole.
Tüdruk sureb.
Kuid mitte sel ööl.
15. peatükk
Robie oskas vähesest nii mõndagi välja lugeda. Aga seda, mis edasi juhtus, polnud ta üldse oodanud.
Mees röögatas.
Ka Robie oleks röögatanud, sest pipragaas põletab silmi põrguvaluga.
Tüdruk hoidis ikka veel samalt leheküljelt avatud pehmes köites raamatut käes. Ta polnud isegi istmel pöördunud. Ta lihtsalt pihustas gaasi endal üle pea, tabades ründajat otse näkku.
Sellegipoolest kallutas karjuv mees ennast ettepoole, nühkides ühe käega silmi. Teine käsi haaras tüdrukul kaelast just samal hetkel, kui Robie püstol raksatas vastu mehe kolpa, paisates ta bussipõrandale.
Tüdruk vaatas Robie poole, nagu enamik teisigi sõitjaid, kes olid juba ärkvel. Siis pöördusid nende pilgud kukkunud mehe poole. Paksu kollase kleidiga eakas naine hakkas kiljuma. Juht peatas bussi, tõmbas piduri peale, vaatas seisva Robie poole ja karjus: “Hei!”
Tema hääletoon ja silmavaade osutasid Robiele, et juht peab teda juhtunus süüdlaseks. Juht, umbes viiekümnene turske neeger, tõusis ja tuli piki vahekäiku lähemale.
Robie püstolit märganud, jäi ta seisma ja seadis käed enda ette.
Seesama eakas naine kriiskas jälle ja haaras oma kleidist kinni.
“Mida põrgut sa tahad?” hüüdis bussijuht Robiele.
Robie vaatas põrandal teadvusetult lamavale mehele. “Ta ründas tüdrukut. Takistasin teda.”
Ta vaatas kinnitust otsides tüdruku poole. Too ei öelnud midagi.
“Ehk ütleksid neile?” ärgitas Robie.
Tüdruk vaikis endist viisi.
“Ta üritas sind tappa. Sa lasksid talle pipragaasi.”
Robie sirutas käe ja enne kui tüdruk jõudis teda takistada, kiskus Robie tal gaasiballooni käest ja tõstis üles. “Pipragaas,” selgitas ta.
Reisijate tähelepanu koondus nüüd tüdrukule.
Too vahtis neile häirimatult vastu, laskmata ennast puurivatest pilkudest heidutada.
“Mis siin toimub?” küsis bussijuht.
“See mees ründas tüdrukut,” ütles Robie. “Tüdruk laskis talle pipragaasi ja mina aitasin kaasa, kui mees ei taandunud.”
“Ja miks teil on püstol?” päris bussijuht.
“Mul on selle kandmise luba.”
Robie kuulis taamal sireenide undamist.
Kas majas oli juba kaks laipa leitud?
Mees põrandal oigas ja liigutas ennast. Robie surus talle jala vastu selga. “Püsi paigal!” käskis ta. Ta vaatas bussijuhi poole. “Kutsuge parem politseinikud.” Ta pöördus tüdruku poole. “Kas see häirib sind?”
Vastuseks tüdruk tõusis, haaras pea kohalt riiulilt oma seljakoti, libistas selle turjale ja astus piki vahekäiku bussijuhi poole.
Too seadis jälle käed enda ette. “Te ei tohi lahkuda, miss.”
Tüdruk haaras midagi vesti varjust ja seadis selle mehe näo ette. Robie seisis tüdruku selja taga ega näinud, millega on tegemist. Bussijuht taandus otsekohe ehmunult. Vana naine hakkas jälle kiljuma.
Robie põlvitas ning sidus lamava mehe käed ja jalad tema enda püksirihmaga kindlalt selja taha, muutes ta nõnda liikumatuks. Siis läks ta tüdruku kannul piki vahekäiku ettepoole. Juhist möödudes ütles ta: “Kutsu politseinikud.”
“Kes sa oled?” hüüdis bussijuht Robiele järele.
Robie ei vastanud, sest mingil juhul ei saanud ta mehele tõtt rääkida.
Tüdruk oli hoovast sikutades bussiukse avanud ning astus välja.
Robie jõudis talle tänaval järel.
“Mida sa talle näitasid?” küsis ta.
Tüdruk pöördus ja tõstis granaadi.
Robie ei pilgutanud silmagi. “See on plastist.”
“Noh, ta ei paistnud seda märkavat.”
Need olid tüdruku esimesed sõnad. Tema hääl kõlas madalamalt, kui Robie oleks arvanud. Täiskasvanumalt. Nad eemaldusid bussist.
“Kes sa oled?” küsis Robie.
Tüdruk astus edasi. Sireenide undamine lähenes, kuid hajus lõpuks kuskil kaugemal.
“Miks see mees sind tappa tahtis?”
Tüdruk lisas sammu ja püüdis Robie eest ära minna.
Nad