Süütu. David Baldacci
võiks olla. Vasakul või paremal? Ta meenutas pingsalt ümbruskonda. Seal oli kõrghoone. Ja selle taga põiktänav. Väikepoodide kvartal, bensiinijaam, kaubatänav. Varem luuramas käinud Robie pani tähele, et teisel pool kerkiv kõrghoone näis olevat mahajäetud. Laskur pidi peituma seal. Ainult sealt sai segamatult sihtida. Ja kui hoone on hüljatud, siis on laskuril võimalik asukohta vahetada, uuele positsioonile asuda ja suunata sealt teleskoopsihik Robiele.
Niisiis kumb? Kas vasak või parem?
Tema algne sihtmärk korteris 404 paiknes vasakule lähemal. Juhendaja võis arvata, et Robie suundub sinnapoole, sest sealtkaudu oleks lühem tee. Juhendaja ei teadnud, et Robie oli laskunud kolmandale korrusele, teise lapse seal maha jätnud ning veel korrus allapoole kiirustanud. Juhendaja arvates pidi Robie alla tulema. Tal polnud kaasas trossi, millega oleks saanud hooglemisi mööda otsaseina laskuda.
Robie mõtles kõik läbi. Ta nägi vaimusilmas laskurit paremal pool – endast vasakul – uuele positsioonile asuvat, kolmjalga seadvat, sihikut teravustavat ning ootavat, kuni Robie nähtavale ilmub.
Kuid Robie polnud veel tulnud, ehkki aeg oli oluline. Laskur arvestab seda. Ta teadis, et Robie püüab tema mõtteid ära arvata. Läheb ühele poole, kui ta nende arvates pidi hoopis teiselt poolt nähtavale ilmuma. Seega mitte vasakule, vaid paremale. See selgitaks, miks tal nii palju aega kulus. Lapse äraviimisest pole neil aimugi.
Robie nihutas nüüd laskuri mõttelisel malelaual vasakule, seega endast paremale.
Mõtlemisaeg oli läbi.
Ta kihutas piki koridori majas vasakule.
Number 201 oli tühi. Veel üks võimalus. Mõnikord sünnivad suurtest majandushädadest väikesed isiklikud imed. Kümme sekundit hiljem oli ta sees. Korterid olid kõik ühesuguse põhiplaaniga. Ta ei vajanud orienteerumiseks valgust ega ööprille. Ta jõudis tagumisse magamistuppa, avas akna ja ronis välja.
Ta haaras aknalauast kinni, vaatas alla, hindas kõrgust, ja laskis käed lahti.
Kolm meetrit madalamal tabasid jalad maapinda ja ta veeretas ennast kukkumishoo leevendamiseks eemale. Sellegipoolest lõi paremasse hüppeliigesesse valu. Ta ootas kuuli.
Lasku ei järgnenud. Ta oli õigesti kaalutlenud. Ta jooksis poolviltu majast eemale ning peitis enda mõneks hetkeks suure prügikonteineri taha, et meeled jõuaksid uue ümbrusega harjuda. Samas tõusis ta, hüppas üle aia ning kihutas viis sekundit hiljem piki tänavat ülespoole.
Arvatavasti ei märgatud tema majast lahkumist, sest vastasel juhul oleks ta surnud. Nüüd juba teatakse, et ta oli pääsenud. Kiirreageerimisrühm otsib teda. Hoolikalt ja kindla korra kohaselt. Robie tundis reegleid. Ainult et nüüd tuli tal nende vastu tegutseda.
Robie oli seda tööd tehes kogu aeg teadnud, et võib juhtuda ka nõnda nagu sel ööl. Ja see polnud kauge võimalus, vaid seda tuli alati meeles pidada. Nagu kõikide seniste missioonide puhul, oli tal nüüdki varuplaan olemas. Tuli ainult seda rakendada. Shane Connorsi nõuandest oli alati kasu.
“Sina ise oled ainus, kes tegelikult su selga kaitseb, Will.”
Ta käis veel kümme kvartalit. Sihtkoht asus eespool. Ta vaatas kella. Veel kakskümmend minutit, kui sõiduplaan polnud muutunud.
Aasta tagasi oli Outta Here Bus Company üle võtnud vana Trailwaysi terminali, mis asus Kapitooliumi künka lähedal. Firmal polnud ilmselt kuigi palju stardikapitali ning jaamahoone näis olevat endist viisi suletud. Parklas seisvatest bussidest jäi mulje, et järgmist tehnoülevaatust need küll ei läbi. Igatahes ootas ees säästusõit.
Robie oli tellinud valenime all pileti bussile, mis pidi lahkuma kahekümne minuti pärast. Selle sihtkoht oli New York. Ta maksis pileti eest sularahas. New Yorgis järgneb varuplaani teine samm ja siis riigist lahkumine. Ta kavatses jätta enda ja oma kunagiste kaaslaste vahele võimalikult palju maad.
Ta ootas bussijaama ees. See paik polnud põrmugi ohutu, eriti veel kell kaks öösel. Siiski ohutum kui olukord, millest Robie oli äsja pääsenud. Tänavakurjategijatega tuleb ta toime. Teleskoopsihikuga püssi kasutav snaiper on palju hirmuäratavam.
Ta silmitses teisi inimesi, kes ootasid bussi, mis pidi viima nad Suure Õuna linna.6 Koos temaga oli neid kolmkümmend viis. Bussi mahtus sõitjaid peaaegu kaks korda rohkem, seega jääb talle varuruumi. Istekohad olid nummerdamata, seega ehk on tal võimalik hoiduda teistest kaugemale. Enamasti olid sõitjatel kaasas pambud, peapadi ja seljakott. Robiel polnud midagi muud peale ööprillide, salakaamera ja püstoli Glock kapuutsiga jopi tõmbelukuga suletud salataskus.
Ta libistas jälle pilgu üle ootajate. Oli näha, et enamasti oli tegemist vaeste, tööliste või teiste kitsikusse sattunud inimestega. Seda oli lihtne järeldada. Nende rõivad olid vanad ja kulunud, pintsakud viledad, näoilme väsinud ning rusutud. Isegi nappide rahavõimalustega inimesed ei sõida tõenäoliselt öösel New Yorki räämas bussiga, endal peapadi kaasas.
Buss pööras laia kaarega parklasse ja peatus roostes pidurite krigisedes nende lähedal. Sõitjad asusid järjekorda. Just siis pani Robie tüdrukut tähele. Too oli juba varem kolmekümne viie hulka loendatud, kuid nüüd peatus Robie pilk temal pikemalt.
Tüdruk oli noor. Võib-olla kaheteistkümnene, võib-olla teismeline. Ta oli lühikest kasvu, kõhn, üll põlvekohtades auklikud, pleekinud teksad, pikkade varrukatega pluus ning tumesinine varrukateta suusavest. Jalas olid tal määrdunud ja kriimustatud tenniskingad; ta tumedad sorakil juuksed olid kõvasti hobusabasoengusse tõmmatud. Ühes käes hoidis ta seljakotti, tema pilk püsis kindlalt maas. Tüdruk näis hingeldavat ning Robie märkas, et tema käed ja põlved olid määrdunud.
Robie silmitses hoolega, kuid ei märganud tüdruku teksade ees- ega tagataskutes neljakandilist mõhna. Igal teismelisel oli taskutelefon, eriti tüdrukutel. Erinevalt teistest teismelistest võis tüdruk seda ju vestitaskus kanda. Igatahes polnud see Robie asi.
Ta vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kes võinuksid olla selle tüdruku vanemad.
Ta nihkus järjekorras edasi. Täiesti võimalik, et jälitajad leiavad ta enne bussi väljumist. Ta surus püstolit taskus ja hoidis pilgu maas.
Bussis astus Robie tahapoole. Ta oli viimane, enamasti istuti ettepoole. Ta laskus viimasesse ritta tualeti lähedale. Selles reas polnud kedagi teist. Ta istus akna juurde. Seal ei märka teda keegi, ise aga näeb ta vahekäigu kaudu kõiki sisenejaid. Aknad olid toonitud. See välistab väljast sihitud lasu.
Teismeline tüdruk istus temast kolm rida eespool üle vahekäigu.
Robie vaatas üles, kui keegi mees trügis bussi hetk enne seda, kui juht ukse sulges. Mees näitas pileti ette ja tuli tahapoole. Tema lähenedes pööras tüdruk pea kõrvale. Sisenenud oli reisija number kolmkümmend kuus, pealegi viimasel hetkel.
Robie vajus istmel madalamale ning tõmbas kapuutsi tihedamalt ümber näo. Ta surus püstolit taskus ning nihutas toru ülespoole nõnda, et see sihtis punkti, mille mees pidi Robie poole tulles läbima. Tal tuli eeldada, et jälitajad olid mingil viisil tema varuplaanist teada saanud ning läkitanud selle mehe tööd lõpetama.
Ent mees peatus teismelisest tüdrukust üks rida tagapool ja istus otse tema selja taha. Robie käsi lõdvendas haaret püstolipäral, kuid ta jälgis meest vahekäigu kaudu ikka edasi.
Tüdruk tõusis ja pani seljakoti pea kohal olevale riiulile. Seejuures tõusis ta kikivarvule, pluus kerkis ja Robie nägi, et ta nimmekoht on tätoveeritud.
Buss asus käigukasti ragisedes teele ning juht suundus ümbritsevate hoonete vahel osariikidevahelisele teele ning edasi New Yorki. Sel kellaajal oli vähe autosid liikvel. Majad olid pimedad. Linn ärkab mõne tunni pärast. Washington ei sarnanenud selles suhtes New Yorgiga. See magas. Kuid virgus varakult.
Robie pilk peatus taas mehel. Too oli umbes sama suur ja pikk kui tema. Tal polnud reisipauna. Ta kandis musti avaraid pükse ja halli joppi. Robie jälgis mehe käsi. Need olid kinnastatud. Robie silmitses ka oma kinnastes käsi ja vaatas siis välja. Polnud ju külm. Ta nägi, kuidas mees hooba vajutas ja istme pisut tahapoole langetas. Ta rahunes.
Kuid
Big Apple (Suur Õun) on New Yorgi hüüdnimi, mis sai tuntuks 1920. aastatel tänu New York Morning Telegraphi spordiajakirjanikule John J. Fitzgeraldile. –