Süütu. David Baldacci
“Kindlasti on lugu halb.”
“Ülimalt pehme hinnang. Mida te minult täpselt soovite?”
“Me peame varjatult jälgima juurdlust. Seega ametlikult olete DCIS-i eriagent, kuid tegelikult kannate ette minule. Anname teile kogu vajaliku taustmaterjali ja dokumendid. Need viiakse just praegu teie korterisse.”
Robie nägu süngestus. “Ütlesite, et reetureid on vähemalt neli. Mis siis, kui tegelikult on neid veelgi rohkem? Ja mis siis, kui üks neist viibib praegu minu korteris?”
“Need agendid võeti hoopis teisest osakonnast. Nad polnud teie juhendajaga kontaktis. Nende ustavus on väljaspool kahtlust.”
“Seda muidugi. Andestust, kuid ma arvan, et see kõik on jama.”
“Midagi peate siiski uskuma, Robie.”
“Ei pea. Kas minu jahiseltskonnaga liitumine on igati klaar?”
“Selle eest hoolitseb DCIS. Kas tahaksite rääkida rahvusliku julgeoleku nõunikuga? Või CIA asedirektoriga?”
“Praegu pole oluline, mida nemad räägivad. Aga miks just mina?”
“Sest otsekui saatuse iroonia tõttu ei vajutanud teie päästikule. Me usume, et käitute õigesti, Robie. On vähe neid, kelle kohta võiksin praegu sedasama öelda.”
Robie oli taibanud teist võimalikku põhjust, miks teda taheti kaasa tõmmata.
Mina olin seal. Mis tähendab, et mina olen nurjumise puhul ideaalne patuoinas.
Aga ta ütles: “Olgu pealegi.”
Ta kaalutles sirgjooneliselt. Pigem tegutseb ta selle juhtumiga ise, leiab mingi lahenduse ja seab õigluse jalule, kui jääb ootama, kuni keegi teine selle käsile võtab, võib-olla untsu keerab ja temagi lootusetult sisse veab.
Kui ma äpardun, siis iseenda süü läbi.
Sinine Mees tõusis ja sirutas käe. “Tänan teid. Õnn kaasa.”
Robie ei surunud tal kätt. “Õnnel pole selle kõigega mingit pistmist. Me mõlemad teame seda.” Ta pöördus ja väljus Hay-Adamsist, suundudes tagasi maailma, mis tundus nüüd olevat pisut võõram ja heidutavam, kui hetkel, millal ta hotelli uksest sisse astus.
25. peatükk
Kõik oli Robie jaoks valmis pandud, kui ta oma korterisse astus. Miski mõjus talle seejuures häirivalt.
Ühtki minu lõksu ei ole puudutatud.
Ta vaatas üle toimiku, dokumendid ja taustinformatsiooni.
Selle juhtumiga tuli tegelda nii kiiresti kui vähegi võimalik. Ent millegi niisuguse kiire juurdlemine tähendas võimalikke vigu.
Kindlasti tuleb neid ette.
Samuti tuli arutada, kui ruttu kaob Sinise Mehe toetus. Kiiremini kui langeva toetusega kandidaadi parteiline ja finantstoetus.
Just niimoodi selles linnas tehti.
Dokumentidelt vaatas talle vastu Will Robie nimi. Otsekui saatuse iroonia tõttu oli seda laadi ülesande täitmisel kõige ohutum tema enda tegelik nimi.
Robie võttis ametimärgi ja dokumenditasku ning pani need jopitaskusse. Samuti ootasid teda uus Glock G20 ja õlakabuur. Ta loobus 38-kaliibrilisest meelsasti. Ta kinnitas kabuuri ja nööpis jopi kinni.
Väljudes vaatas Robie piki koridori ja nägi naist ust avavat. Annie Lambert vaatas tema poole. Naine kandis musta ärikostüümi ning botaseid lühikeste valgete sokkidega.
“Tere, Will,” ütles ta.
“Polegi teid varem südapäeval kohanud,” ütles mees.
“Unustasin midagi maha. Pääsesin alles lõunatunnil tulema, et see ära tuua. Miks olete nii peenelt rõivastatud?”
“Lihtsalt kohtumiseks. Kuidas teie lõõgastumine edenes?”
“Mis? Oh, see läks korda.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.