Süütu. David Baldacci
sinul oleks sellest abi?”
“Mõtlesin sinule.”
“Ei, minul mitte.”
“Kui sa räägiksid mulle, mis on juhtunud, siis ehk saaksin sind aidata.”
“Sa oled mind juba aidanud ja ma olen selle eest tänulik. Kuid ma tõepoolest ei tea, mida võiksin veel teha.”
“Miks sa tahtsid sõita New Yorki?”
“Sest see ei asu siin. Miks sina selle sõidu ette võtsid?”
“Sobis nõnda.”
“Mulle see ei sobinud.”
“Seega olid sunnitud minema. Miks?”
“Salajane info,” ütles tüdruk. “Sul pole luba seda teada.”
“Mis? Kas sa oled mingi algaja spioon?”
Robie vaatas teleri poole, sest miski köitis ta pilku. Elamust veeretati välja ratasraam, millel lina all lamas kaks laipa. Üks oli suur, teine pisike.
Teine reporter esiplaanil rääkis Washingtoni politsei kõneisikuga.
Too naine ütles: “Ohvrid, ema ja tema väike poeg, on tuvastatud, kuid me ei avalda nende nime enne, kui mõni sugulane endast märku annab. Kontrollime mitmesuguseid vihjeid. Palume, et kõik, kes juhtusid midagi märkama, teataksid seda meile.”
“Teatati, et juurdlust toimetab FBI,” ütles reporter.
“Hukkunud naine oli föderaalteenistuses. Niisuguses olukorras on Büroo kaasamine standardprotseduur.”
Ei, tegelikult ei ole, mõtles Robie. Ta jälgis pingsalt ekraani, soovides rohkem informatsiooni. Näis olevat möödunud terve aasta ajast, kui ta põgenes sellest hoonest, mida nüüd piirasid politseinikud ja FBI agendid.
“Ja seal oli teinegi laps?” küsis reporter mikrofoni kõneisikule lähemale nihutades.
“Jah. Tema pääses vigastamata.”
“Kas laps leiti samast korterist?”
“Rohkem pole täna võimalik öelda. Tänan.”
Robie pöördus ja pani tähele, et Julie silmitseb teda tähelepanelikult.
Tema silmad söövitasid nagu hape mehe kaitsekihti.
“Kas see olid sina?”
Ta ei öelnud midagi.
“Ema ja laps, ah? Ja mis? Kas aitasid mind selle hüvitamiseks?”
“Kas soovid veel midagi süüa?”
“Ei. Ma soovin lahkuda.”
“Võin su ära viia.”
“Ei, parem lähen jalgsi.”
Tüdruk läks oma tuppa ja tuli minut hiljem tagasi, seljakott käes.
Kui Robie signalisatsiooni välja lülitas ja eesukse avas, ütles ta: “Mina ei tapnud neid inimesi.”
“Ma ei usu sind,” lausus tüdruk lihtsalt. “Tänan siiski, et sa minu ellu jätsid. Mul on veel suured jamad klaarida.”
Robie jälgis tüdrukut piki kruusateed eemale kiirustavat.
Ta läks oma joppi võtma.
22. peatükk
Robie pani kiivri pähe, tõmbas nahkkatte Honda tänavasõidu mootorrattalt, käivitas selle ja sõitis kuurist välja. Ta tõstis ratta hargile, sulges ja lukustas kuurivärava ning istus siis taas 600-kuupsentimeetrise mootoriga hõbedase ja sinise mootorratta sadulasse.
Ta jõudis maanteele just õigeks ajaks, et näha, kuidas Julie ronis laevasuuruse igivana Mercury esiistmele. Autot juhtis eakas naine, kelle pea ulatus hädavaevu rooli ülaservani.
Robie vähendas kiirust ning järgnes Mercuryle umbes viiskümmend meetrit tagapool. Ta ei imestanudki, kui suur auto pööras bensiinijaama, millest ta oli Juliele rääkinud. Robie sõitis mööda, keeras kõrvalteele ja samas tagasi. Ta peatas mootorratta ja suretas mootori välja. Ta jälgis läbi teeäärse heki, kuidas Julie väljus autost ja suundus taksofoni poole. Tüdruk vajutas kolmele klahvile.
Arvatavasti 411,7 järeldas Robie.
Tüdruk sisestas mõne mündi ja valis järgmise numbri.
Taksofirma.
Tüdruk rääkis midagi, riputas kuuldetoru hargile, sisenes bensiinijaama, sai tualettruumi võtme ja astus ümber nurga.
Tal tuli taksot oodata ning sedasama teeb ka Robie.
Tema taskutelefon helises. Ta vaatas ekraanile ja tõmbas äkitselt hinge.
Tabloole ilmunud numbrit nimetati siniseks kutsungiks. See lähtus tema agentuuri tipust. Robiele polnud veel kunagi varem sealt helistatud. Ent see number oli tal peas. Tuleb vastata. See siiski ei tähendanud, et ta oleks kuigi koostööaldis.
Ta vajutas klahvile ja ütles: “Seda kõnet ei saa jälitada. Te teate seda.”
“Peame kohtuma,” ütles mees.
See polnud tema juhendaja. Robie teadis, et nõnda ei saagi olla. Sinised kutsungid ei lähtunud operatsiooni juhendajalt.
“Mul oli juba eile öösel üks kohtumine. Ma ei usu, et järgmise üle elan.”
“Teile ei põhjusta see mingeid tagajärgi.”
Robie ei vastanud. Ta laskis vaikimisel edastada kuuldud avalduse absurdsuse.
“Teie juhendaja eksis.”
“Kena kuulda. Ma jätsin ju ülesande täitmata.”
“Luureandmed olid samuti ekslikud.”
Robie ei kostnud midagi. Tal polnud aimugi, kuhu kõnelus tüürib, ega tahtnud teada, kas ta üldse soovib sinna minna.
“Luureandmed olid ekslikud,” lausus mees uuesti. “Juhtus lihtsalt äpardus.”
“Äpardus? See naine pidi surema. Pealegi oli ta Ühendriikide kodanik.”
Nüüd oli teise mehe kord vaikida.
“Peainspektori büroo,” ütles Robie. “Mulle teatati, et see naine kuulub terrorirühmitusse.”
“Pole oluline, mida teile teatati. Teie ülesanne on täita käsk.”
“Isegi siis, kui see on väär?”
“Kui see on väär, siis pole selle klaarimine teie asi. Hoopis minu oma.”
“Ja kes kurat teie olete?”
“Te teate, et tegemist on sinise kutsungiga. See on teie juhendajast kõrgemal. Palju kõrgemal. Jätame selle jutu kuni kohtumiseni.”
Robie silmitses, kuidas Julie tuli tualetist tagasi ja läks sisse võtit ära viima.
“Miks see naine sihikule võeti?”
“Kuulge, Robie, teie kohta langetatud otsuse võib muuta. Kas soovite seda?”
“Arvatavasti pole oluline, mida mina soovin.”
“Tegelikult on. Me ei taha teid kaotada. Peame teid väärtuslikuks abiliseks.”
“Tänan. Kus on minu juhendaja?”
“Ta sai uue ülesande.”
“Kas tahate öelda, et temagi on surnud?”
“Meie ei harrasta niisuguseid mänge, Robie. Te teate seda.”
“Ilmselt ei tea ma kuraditki.”
“Kõik on just nii, nagu peabki olema.”
“Rääkige seda endale. Võib-olla hakkategi uskuma.”
“Meil tuleb tekkinud kahjusid vähendada, Robie. Peame üheskoos tegutsema.”
“Mul pole mingit
411 on USA ja Kanada telefoniinfo number. –