Süütu. David Baldacci
ööd.”
“Ja vaata ette, et sa endale pipragaasi ei lase. See kõrvetab nahka.”
Tüdruku pilk langes käele, mille pihku oli väike balloon peidetud.
“Kuidas sa teadsid?”
“Nägin, kuidas sa mind kogu sõidu jooksul sihtisid. Egas ma sind süüdista. Maga nüüd pisut.”
Tüdruk läks. Robie jälgis, kuidas ta trepist üles vantsis. Ta kuulis magamistoa ust avanevat ja sulguvat ning seejärel lukuplõksatust.
Arukas tüdruk.
Robie läks kööki, pani toidu ära ning istus valamu vastas ümmarguse laua äärde. Ta asetas 38-kaliibrilise lauale ja võttis mobiiltelefoni. Selles polnud GPS-kiipi. Firma põhimõte, sest niisugune kiip võis toimida mõlemat pidi. Aga pisikaameraga oli ta alt läinud.
Ilmselt kahtlustati, et ta ei tulista sel ööl naist. Tema külge oli sokutatud jälitusseade juhuks, kui ta lubab sihtmärgil pääseda.
Algusest peale altvedamine. Kena lugu. Nüüd tuli põhjus välja nuputada.
Ta vajutas oma telefoni klahvidele ja silmitses ülesvõtteid, mis ta oli surnud naise korteris teinud.
Juhiloa järgi oli naise nimi Jane Wind, kolmkümmend viis aastat vana. Tema tõsise ilmega foto vaatas Robiele vastu. Ta teadis, et naine jõuab peagi Washingtoni kohtuarsti metallist lahkamislauale, nägu endist viisi tõsine, kuid püssikuulist tugevasti moonutatud. Ka laps lahatakse. Kuuli suurt kineetilist energiat arvestades pole tema näost suurt midagi järel.
Robie silmitses naise passilehtede fotosid. Ta suurendas kujutist, et näha, mis riikides naine oli käinud. Mitu Euroopa riiki, Saksamaa kaasa arvatud. Päris tavaline. Aga siis pani Robie tähele ka Iraagi, Afganistani ja Kuveidi templeid. Need polnud sugugi igapäevased sõidud. Järgmisena vaatas ta valitsuse ametitõendit.
USA Kaitseministeeriumi peainspektori büroo.
Robie vahtis ekraani.
Ma olen suures jamas. Pagana suures jamas.
Ta võttis taskutelefoni vahendusel Interneti-ühenduse ja keris uudisesaitidel, otsides Windi surma või bussiplahvatuse kohta informatsiooni. Windist polnud sõnagi. Võib-olla ei olnud teda veel leitud. Aga bussi õhkimine oli juba tähelepanu äratanud. Üksikasju siiski peaaegu polnudki. Ilmselt teadis Robie rohkem kui ükspuha missugune reporter, kes püüdis toimunus selgusele jõuda. Seniste uudiste järgi otsustades ei välistanud võimud plahvatuse mehaanilist põhjust.
Sinnapaika see jääbki, kui ei leita midagi vastupidist tõendavat, mõtles Robie. Vana bussi õhkimine keset ööd ja mõnekümne inimese tapmine ei jätnud muljet, et tegemist võinuks olla džihaadivõitlejate olulise sihtmärgiga.
Juhendaja ei olnud enam ühendust otsinud. See polnud Robiele mingi üllatus. Niikuinii ei oleks tema vastust oodatud. Esialgu oli ta siin ohutus kohas. Aga homme? Kes teab? Robie vaatas trepi poole. Ta oli põgenemas ja mitte üksinda. Omaette olnuks tal veel mingi võimalus. Aga nüüd?
Nüüd oli tal Julie. Võib-olla oli tüdruk tõesti neljateistkümnene. Ta ei usaldanud teda ega kedagi teist. Ja temagi põgenes kellegi eest.
Robie mõistus ja keha olid väsinud ning ta ei osanud praegu midagi ette võtta. Niisiis tegi ta seda, mis tundus olevat kõige mõistlikum. Ta läks üles magamistuppa tüdruku toa vastas, lukustas enda järel ukse, asetas 38-kaliibrilise rinnale ja sulges silmad.
Uni oli praegu oluline. Tal polnud aimugi, millal saab jälle magada.
20. peatükk
Aken avanes ja kokkuseotud linad siuglesid mööda majakülge alla. Julie kinnitas teise otsa voodipäitsi külge ja kontrollis sikutades, kas kõik on kindlalt kinni. Ta lipsas aknast välja, laskus improviseeritud köiest kõvasti kinni hoides maha ja sööstis pimedusse.
Ta ei teadnud täpselt oma asukohta, kuid oli magamist teeseldes jälginud auto sõidusuunda. Ta lootis jõuda suurele maanteele ning seda mööda mõnda kauplusse või bensiinijaama, kust võiks endale takso järele kutsuda. Ta kontrollis oma sularahavaru ja krediitkaarti.
Ta oskas põgeneda.
Pimedus ei heidutanud teda. Mõnikord oli linn päise päeva ajal palju pelutavam. Siiski hiilis ta vaikselt, sest Will võis olla kui tahes osav, kuid ta teadis, et keegi võis neid ikkagi jälitada. Ta kavandas plaani ja otsustas, et praeguste asjaolude puhul ei suuda ta paremat välja mõelda.
Ta teadis, et vanemad on surnud. Ta tahtnuks maha heita, kerra tõmbuda ja lõpmatult nutta. Ta ei näe enam kunagi oma ema. Ta ei kuule enam kunagi isa naeru. Nende tapja oli teda jälitanud. Ja siis lendas see mees bussis õhku.
Ent ta ei saanud kerra tõmbuda ega nutta. Ta pidi liikuma. Mingil juhul poleks tema vanemad tahtnud, et temagi sureks.
Ta kavatses ellu jääda. Nende nimel. Ja ta tahtis teada saada, miks keegi oli nad tapnud. Isegi siis, kui nende mõrvar oli nüüd surnud. Ta pidi tõtt kuulma.
Tee polnud kuigi kaugel. Ta lisas sammu.
Tal ei jäänud reageerimiseks aega.
See juhtus nii ootamatult.
Hääl ütles: “Tead, ma kavatsesin sulle hommikueinet valmistada.”
Tüdruk oiatas, pöördus ja silmas Robied, kes puukännul istudes talle vastu vahtis. Mees tõusis. “Kas ütlesin sulle midagi valesti, et ära jooksed?”
Tüdruk vaatas tagasi maja poole. Ta oli jõudnud juba piisavalt kaugele ning nägi puude ja põõsaste vahelt ainult tugeva valgusallika kuma.
“Mõtlesin ümber,” teatas tüdruk. “Jätkan teekonda.”
“Kuhu?”
“See on minu enda asi.”
“Kas oled selles kindel?”
“Täiesti kindel.”
“Olgu siis pealegi. Kas vajad raha?”
“Ei.”
“Kas tahad veel ühe gaasiballooni?”
“Kas sul on see olemas?”
Robie võttis ballooni taskust ja viskas talle.
Julie püüdis selle kinni.
“Tegelikult on see sinu omast palju tõhusam. See on halvava toimega. Paiskab iga ründaja vähemalt kolmekümneks minutiks pikali.”
Tüdruk pani ballooni seljakotti. “Tänan.”
Robie osutas vasakule. “Sealt läheb otserada maanteele. Ära kõrvale astu. Maanteel pööra vasakule. Kaheksasaja meetri kaugusel asub bensiinijaam. Leiad sealt taksofoni, võib-olla viimase Ameerikas.”
Ta pöördus tagasi maja poole.
“Lihtsalt niisama? Sa lased mul minna?”
Mees vaatas tagasi. “Sa ju ütlesid, et see pole minu asi. Sinu otsus. Ausalt öeldes, mul on endalgi muresid kuhjaga. Õnn kaasa.”
Ta hakkas minema.
Julie püsis paigal.
“Mida sa kavatsesid mulle hommikueineks teha?”
Mees peatus, kuid ei vaadanud tema poole. “Mune, peekonit, maisikooki, röstleiba ja kohvi. Kuid mul on ka teed. Räägitakse, et kohv jätab lapse kasvu kängu. Aga sa ütlesid, et pole enam laps.”
“Munapuder?”
“Nagu soovid. Kuid ma oskan väga hästi härjasilmi praadida.”
“Võin ka hommikul minna.”
“Jah, võid küll.”
“Selline on plaan.”
“Siis on korras.”
“Ei midagi isiklikku,” ütles tüdruk.
“Ei midagi isiklikku,” kordas mees.
Nad läksid