Süütu. David Baldacci
inimest, sealhulgas lapsi. Viies mees kahe kuuliauguga peas oli Carlos Rivera. Too heroiini ja alaealiste prostituutidega kaubitseja oli määratult rikas ning oli sõitnud Šotimaale puhkama. Siiski teadis Robie, et tegelikult saabus Rivera Šotimaale kõrgetasemelisele kohtumisele Venemaalt pärit kurjategijate tsaariga, et tollega ärihuvisid ühendada. Isegi kriminaalidele meeldib üleilmastumine.
Robie oli saanud käsu tappa Rivera, kuid mitte inimkaubanduse ja uimatitega hangeldamise tõttu. Rivera pidi surema, sest Ühendriigid olid teada saanud, et ta kavandas Mehhiko armee mitme tähtsa kindrali toel Mehhikos riigipööret. Uus valitsus poleks USA-sõbralik, mistõttu seda ei saanud lubada. Kohtumine Vene kuritegijate tsaariga oli olnud pettetrikk, peibutis. Polnud tsaari ega kohtumist. Kurja kavatsenud Mehhiko kindralid olid samuti surnud, Robie-suguste meeste käe läbi hukkunud.
Kui Robie oli koju jõudnud, jalutas ta kaks tundi hämaratel tänavatel. Ta suundus alla jõe äärde ja silmitses taamal Virginia ööpimedust lõhestavaid prožektoreid. Politsei patrullkaater libises mööda Potomaci tüünet pinda.
Ta vaatas igavasse kuupaisteta taevasse. See meenutas talle küünaldeta sünnipäevatorti.
Palju õnne sünnipäevaks mulle.
3. peatükk
Kell oli kolm öösel.
Will Robie oli olnud juba kaks tundi ärkvel. Mälupulgaga edastatud ülesande täitmiseks tuleb tal Edinburghist palju kaugemale rännata. Sihtmärk oli taas keegi hästi kaitstud mees, kellel oli rohkem raha kui kõlblust. Robie oli tegelnud ülesandega juba ligemale kuu aega. Tuli arvestada loendamatut hulka pisiasju, veavõimalused olid veelgi väiksemad kui Rivera puhul. Ettevalmistused nõudsid palju vaeva ning nende mõju oli märgata. Robie ei saanud uinuda ja ta oli isutu.
Ent nüüd püüdis ta lõõgastuda. Ta istus oma korteri väikeses köögis. See asus jõukas rajoonis, kus oli palju kauneid hooneid. Robie kodumaja ei kuulunud nende kilda. See oli vana odavalt projekteeritud ehitis, kus torud korisesid, ninna lõi veidraid lehki ja põrandakatted kleepusid jalgade all. Seal elas mitut laadi töökaid inimesi, kes enamasti alles otsisid elus teed. Nad lahkusid varahommikul, et minna ametisse mõnda advokaadifirmasse, arvelduskontorisse või investeerimisfirmasse, mida leidus üle kogu linna.
Mõni oli valinud avaliku teenistuse ning sõitis metroo, bussi või jalgrattaga, aga võib-olla hoopis kõndis suurde valitsushoonesse, kus asusid näiteks FBI, IRS3 ja Föderaalreserv.
Robie ei tundnud neist kedagi, ehkki oli neid kõik aeg-ajalt näinud. Talle oli kõikidest neist räägitud. Igaüks hoidus omaette, süvenenud oma karjääri ja ambitsioonidesse. Ka Robie elas endamisi. Ta valmistus järgmiseks tööks. Ta mõtles iga viimse kui pisiasja läbi, sest see oli ainus ellujäämisvõimalus.
Ta tõusis ja vaatas aknast välja tänavale, kus üksainus auto juhtus mööda sõitma. Robie oli nüüd juba üle kümne aasta mööda maailma rännanud. Ja kõikjal, kuhu ta läks, suri keegi. Ta ei mäletanud kõikide nende nimesid, kelle eluküünla ta oli kustutatud. Tal polnud neist sooja ega külma siis, kui ta nad tappis, ega olnud ka praegu.
Varem Robie kohal töötanud mees oli tegutsenud Robie salaagentuuri eriti pingsatel päevadel. Shane Connors oli hukanud ligi kolmkümmend protsenti rohkem sihtmärke kui Robie sama ajaga. Connors oli olnud enda tulevase asendaja asjalik ja põhjalik juhendaja. Pärast erruminekut sai Connors tubase töö. Viimase viie aasta jooksul oli Robie temaga harva ühenduses olnud. Sellegipoolest leidus vähe mehi, keda Robie oleks rohkem austanud. Ning Connorsit meenutades kaldusid Robie mõtted ka enda taandumisele. Möödub veel teatud hulk aastaid ja siis lõpuks see juhtubki.
Kui ma ellu jään.
Robie tegevusvaldkond oli noore mehe mänguväli. Alles neljakümneseks saanud Robie teadis, et ta ei suuda jätkata enam kümmet aastatki. Tema oskused lähevad rooste. Üks sihtmärkidest osutub temast edukamaks.
Ta sureb.
Siis kaldusid ta mõtted jälle Shane Connorsile, kes istub oma kirjutuslaua taga.
Robie pidas seda samuti surmaks, lihtsalt sel oli teine nimi.
Ta läks ukse juurde ja vaatas läbi piilumissilma. Ehkki ta ei tundnud isiklikult ainsatki naabrit, ei tähendanud see veel, nagu poleks nood teda huvitanud. Tegelikult oli ta väga uudishimulik. Seletust ei tarvitsenud kaugelt otsida.
Nemad elasid normaalset elu.
Robie mitte.
Nende igapäevase elu nägemine oli tema ainus viis reaalsusega ühendust pidada.
Ta oli koguni kaalutlenud mõnega neist suhtlemist. See annaks talle sobiva varikatte ja aitaks teiste hulka sulanduda, pealegi saaks ta nõnda valmistuda päevaks, kui tal pole enam võimalik jätkata praegust tööd. Kui ta hakkab elama enam-vähem normaalset elu.
Siis pöördusid ta mõtted lähenevale missioonile, paratamatult nagu alati.
Veel üks reis.
Veel üks tapmine.
See on raskem, aga eks olnud need kõik samasugused.Tavõibkergestisurra.
Ta teadis, et oli võõrik niiviisi elada.
Aga see oli tema valik.
4. peatükk
Costa del Sol õigustas täna oma nime.4
Robie kandis õlekarva kitsa servaga kübarat, valget T-särki, sinist kuube, luitunud teksaseid ja sandaale. Tema päevitunud nägu kattis kolmepäevane habemetüügas. Ta oli puhkusel, vähemalt nägi nõnda välja.
Robie läks kogukale parvlaevale, et sõita üle Gibraltari väina. Ta vaatas tagasi Hispaania ranniku kohal kõrguvatele hambulistele imposantsetele mägedele. Kõrged kaljud sinise Vahemere kohal jätsid lummava mulje. Ta imetles neid mõne hetke ja pöördus siis kõrvale, unustades nähtu kohe. Tal oli muulegi mõtelda.
Kiirlaeva sihtkoht oli Maroko. Tangeri suunduv alus õõtsus ja kõikus Tarifa sadamast väljudes nagu metronoomipendel. Kiirust kogunud ja avamerele jõudnud laeva liikumine muutus sujuvamaks. Parvlaeva sisemust täitsid autod, bussid ja haagisveokid. Ülejäänud ruumid olid tulvil reisijaid, kes sõid, mänguautomaatide juures meelt lahutasid või kastide kaupa tollivaba sigarette ja parfüüme ostsid.
Robie istus ja imetles vaadet või vähemalt teeskles seda. Väin oli kõigest viisteist kilomeetrit lai, nii et sõiduks kulub umbes nelikümmend minutit. Põhjalikumaks järelemõtlemiseks sellest ei piisa. Ta silmitses vaheldumisi Vahemere laineid ja kaasreisijaid. Enamasti olid need turistid, keda ajendas soov kiidelda, et nad on käinud Aafrikas, ehkki Robie teadis, et Maroko erines suuresti sellest, kuidas enamasti Aafrikat ette kujutati.
Tangeris lahkus ta laevalt. Bussid, taksod ja giidid ootasid huviliste masse. Robie möödus neist kõigist ja lahkus sadamast jalgsi. Ta suundus linna peatänavatele, kus harjuskid, kerjused ja poodnikud ta otsekohe sisse piirasid. Lapsed sikutasid kuuehõlmu ja palusid raha. Ta pööras pilgu maha ja astus edasi.
Ta möödus rahvarohkest vürtsiturust. Ühes nurgas pidi ta äärepealt peale astuma eakale naisele, kes näis tukkuvat, käes paar müügiks pakutavat leivapätsi. Nõnda vist oli möödunud kogu ta elu, mõtles Robie. See nurk ja mõni leivapäts. Naise rõivad olid määrdunud, nahk samamoodi. Ta oli alatoidetud, ehkki pehme ja pontsakas, nagu niisugustel puhkudel tavaliselt ikka. Robie kummardus ja pistis talle mõne mündi pihku. Naise pahklikud sõrmed sulgusid nende ümber.
Ta tänas meest oma keeles. Robie vastas talle ingliskeelsete viisakussõnadega. Mõlemad näisid teise öeldut mõistvat.
Robie astus kiiremini edasi, hüpates igal ettejuhtuval trepil paar-kolm astet korraga. Ta möödus maotaltsutajatest, kes seadsid kirevaid ja eemaldatud mürgihammastega roomajaid päikeses kõrbenud turistide kaela ümber. Madu võeti ära alles siis, kui mehele oli viis eurot pihku pistetud.
Kena väljapressimine, kui selle töö peal olla, mõtles Robie.
Tema
IRS (
Costa del Sol (Päikeserannik) on Hispaania populaarne puhkusepiirkond Vahemere ääres. –