Vabrik. Avo Kull
olla kümme tuhat tükki. Juhul kui kvaliteedinõuetega hakkama saate, vajame neid sadu tuhandeid. Seda sorti puitlambid on Põhjamaades äkki moodi läinud.”
Allan hoidis hinge kinni. Sajad tuhanded! Midagi niisugust polnud ta osanud uneski näha. Marcus vaikis pisut ja vaatas aknast välja. Seejärel suunas pilgu Allanile:
„Kui see äri meil õnnestub, võime hiljem ka kuplite ja pakendite tootmise Eestisse tuua. Meil oleks teile palju tööd pakkuda.
Mis te arvate, kas tuleksite toime?”
„Küllap tuleks, aga meie suurim mure on siiani lahenduseta.”
„Hea küll,” noogutas Marcus ja naaldus pöördtooli kõrgele seljatoele. „Räägime siis masinatest. Mööblitööstus on Lõuna-Rootsis traditsiooniliselt väga tugev olnud. Korralikke mööblivabrikuid võid leida igast väikelinnast.”
„Usun, aga kuidas see mind edasi aitaks?”
„Vaadake, meie turumajanduslik kogemus on üsna pikk ja see sunnib meid pidevalt oma tootmist moderniseerima.Tegelikkuses toimib see nõnda, et vanad masinad visatakse välja ja asendatakse moodsamate automaatidega. Aga arvake ära, mis juhtub vanade, väljavisatud masinatega?”
„Mis nendega siis juhtub?”
„Mitte midagi ei juhtu. Oleme proovinud neid Aafrikasse müüa, aga seal ei osata nendega midagi mõistlikku peale hakata.
Terve Småland on täis heas töökorras puidumasinaid, mille ainuke viga seisneb selles, et keegi on leiutanud uue ja parema.”
„Hakkan aru saama,” lausus Allan mõtlikult. „Aga mis hinnaga neid müüakse?”
„Kokkuleppe küsimus, aga oma tegelikust väärtusest on nad vähemalt kümme korda odavamad.”.
„Hea küll, aga mulle võib see vähenegi ületamatuks probleemiks osutuda.”
„Ühe korraliku ettevõtja jaoks ei tohiks ületamatuid probleeme olemas olla.”
Rootslane naeratas jälle oma malbet naeratust ja võttis laualt paki pabereid.
„Ma lasin pisut uurida lambitootmise tehnoloogiat ja selgitada välja, milliseid masinaid selleks vaja läheb. Selgub, et neid on päris palju.”
Marcus asetas paberipaki uuesti lauale ja vaatas vestluskaaslasele tõsiselt silma:
„Lihtsalt see muidugi ei lähe. Kogu sisseseade maksab vähemalt pool miljonit Rootsi krooni.”
Allan ahhetas. See summa käis tal kõrgelt üle pea.
„Näen, et see arv tundub liialt hirmutav, kuid mingil määral saan ma aidata.”
„Mil moel?”
„Krediidiga.”
Rootslane trummeldas mingi aja sõrmedega vastu lauda, pööras siis pea viltu ja sõnas:
„Teeme nii, et kolmesaja tuhande ulatuses annan krediiti, mis tuleb hiljem toodanguga tasuda, aga kakssada tuhat peate ise sellesse ärisse sisse panema.”
Allan surus kõhkluse maha ja tõusis.Tal polnud aimugi, kust niisugune summa välja võtta. Hetkeks vaatas ta aknast välja, nagu sealt abi otsides, kuid siis pöördus ja ulatas rootslasele käe: „Oleme kokku leppinud.”
Kõik järgnev möödus kui unenägu.Tagasisõit Stockholmi mööda Rootsi hästihooldatud teid ei pakkunud enam huvi. Allani mõtted olid mujal. Kaks puitlampi tema reisikotis ei andnud hetkekski rahu. Ees seisis tohutu töö: kusagilt tuli välja võtta raha, kusagilt leida inimesed, kes treitööst midagi taipaks. Jälle seisis ta mitme tundmatuga võrrandi ees. Jälle sööstis ta pea ees täiesti tundmatusse vette.Ta tundis vaistlikult, et seisab mingi väga suure ja väga tähtsa protsessi alguses. Seda tuleb võtta täie tõsidusega ja vigu teha ei tohi. Nii suure ja võimsa partneri leidmine tundus uskumatu, kuid ometi oli see juhtunud.
Järjekordselt oma elu jooksul oli Allanil õnne olla õigel ajal õiges kohas ja kohtuda õigete inimestega. Sellistesse olukordadesse sattumine kippus muutuma juba oskuseks.Allani suunurgis väreles muie. See võibki viimaks tõsi olla.
SOMBUNE TALLINN VÕTTIS TEELISI VASTU PEENE UDUVIHMA JA RAEVUkate tuuleiilidega.Tõrgeteta läbiti piirikontroll ja tolliformaalsused. Istuti taksosse ja algas sõit läbi linna. Hallus seintel, aedadel, puudel ja teedel.
„Helemust ja tumevalge,” iroonitses Allan, kuid see ei leevendanud karvavõrdki sünget pilti, mis neile avanes. Nüüd neil oli, millega võrrelda. Hoopis uue pilguga vaatasid nad oma kodumaa pealinna ja avanev pilt oli õõvastav. Mööda hallist lumest vabanenud halle tänavaid sööstsid tuulest kantud hallid tolmupilved. Keegi polnud võtnud vaevaks talvel külvatud liiva koristada ja nüüd hõljus see peen tolm kogu linna kohal, ladestus majade akendele ja krigises ebameeldivalt teekäijate hammaste vahel.
Nende päevinäinud takso mootor põrises valjult. Summutist kostsid hääled, mis viitasid sellele, et kunagi võis ta olla terve, aga praegu enam mitte. Salongis levis kirbe suitsuving. Moskvitši istmed olid võidunud ning kulunud tunkedes taksojuht pahur. Keegi ei rääkinud midagi.
Linn jäi selja taha, sõit läks läbi tuttavate põldude ja metsatukkade.Allan pööras pilgu tagaistmele.Tütar oli katnud näo kätega.
Tema peente lapsesõrmede vahele veeresid pisarad.
„Mis viga, sõbrake?” ehmus Allan.
„Issi… issi, ma ei taha koju minna.Tahan tagasi Rootsimaale,” tihkus tüdruk nutta.
„Miks nii? Miks Rootsimaale? Kas sul kodus pole siis hea?”
„Ei… ei ole.” Pisaratevool paisus. „Siin on kõik nii kole ja räpane.”
„Tibuke,”Allan võttis tüdruku käe, „ma saan sinust aru. Kõik, mida me Rootsis nägime, tundub meile muinasjutuna. Aga usu mind, varsti muutub ka Eestimaa ilusaks. Ei lähe palju aega, kui ka meie poodides on toredad puuviljavirnad, majad on kenasti värvitud ja tänavad puhtad.”
Nutt vaibus. Ootusärevate silmadega vaatas laps oma suurt isa.
„Üsna pea hakkad sa elama hoopis teistsuguses riigis, mis on väga sarnane sellega, mida sa eile nägid. Me teeme selle heaks kõik, mida suudame. Usu mind, kullake.”
Tüdruk vaatas suurte usaldavate silmadega isale.
„Ausõna?” küsis ta arglikult.
„Ausõna,” vastas Allan veendunult.
Laps rahunes ja pisaratevool lõppes.Abikaasa Anu istus vaikselt ega rääkinud midagi.Tema ei olnud enam laps.
Allan vajus raskelt autoistmele.Ta lasi senitehtu silme eest läbi libiseda.Ta oli saavutanud palju. Oli leidnud tasuva ja huvitava töö, oli valmis ehitanud vabriku, millel suur tulevik.Vähemalt nii ta uskus. Oli kaasanud palju uusi inimesi ja käima pannud tööstuse, mis kogu maad haaranud segaduse ja peataoleku keskel suutis eksportida kvaliteetset toodangut. Seda polnud vähe, aga mitte ka palju.Ta teadis mitmeid, kes suutsid sama mida tema, ja neid tuli aina juurde.Ta oli teinud, mida suutis, kuid nüüd ta tundis, et peab tegema rohkem.Ta oli lapsele lubanud.
X
SEGASTE TUNNETEGA SEISIS MART PANGA EES JA SILMITSES PÕNEvusega kolme uhiuut rohelist rahatähte.Ta tõstis need üles ja vaatas vastu valgust: vesimärgid ja varjatud sümbolid tõestasid, et see ikka on päris raha.
„Ja see on nüüd siis kogu mu valuuta,” ohkas mees õnnetult ja astus parkimisplatsi poole.Vähe seda muidugi oli, aga teha polnud midagi, sest rahareformi käigus vahetati igale inimesele võrdselt sada viiskümmend krooni. „Nii võrdsed polnud me isegi kommunismi ajal,” filosofeeris ta kõndides ja arvas, et seda mõtet peaks ka kontoris kordama. See tundus kuidagi tark ja teravmeelne.
Auto seisis seal, kuhu see temast oli jäänud, kuid selle lösakil asend tundus kuidagi kummaline. Mart vaatas ega mõistnud, miks ta nii imelik välja näeb.Alles pikkamööda jõudis teadvusse tõsiasi, et tema auto on kümmekond sentimeetrit madalam kui muidu. Pilk ratastele – mõlemad juhipoolsed kummid olid tühjad.