Vabrik. Avo Kull
valik delikatessidest, millest enamikku polnud nad kunagi näinud, ei lasknud lauast tõusta. Kõike oli vaja proovida. Söödi, puhati ja söödi jälle, kuni toidust küllastunud organism mässama hakkas.
Allan jättis pere imelisi vaateid nautima ja jalutas aeglaselt mööda koridori edasi.Ta läbis pika vahekäigu, möödus tax-free- poest, kus reisijad oma hommikusi oste tegid, ja sisenes vöörirestorani. Avarate akende ees lookles kitsuke veteväli, õigemini kanal, millel hiigellaev libises aeglaselt edasi. Ärganud päike ei näidanud end veel, kuid tema helendav kuma kuldas hõredat männimetsa haljastel kaljukuplitel ja punakaid maju nende nõlvadel.
Allan Tammel oli oma esimesel välismaisel ärireisil. Kirjavahetus kaubanduskojaga oli lõpuks tulemuse andnud ja üks Göteborgi ärimees avaldanud soovi temaga kohtuda. Aeg selleks oli ka ülimalt küps. Juba kuu aega tagasi sai vabrik katuse alla ja eelmisel nädalal tuli sealt esimene toodang – ikka needsamad klotsid Soome tellijale.Varem oli ta arvanud, et esimest võitu, oma uue vabriku esmatoodangut tuleb vähemalt saluudiga tähistada, kuid nüüd selgus, et siit noore ettevõtja mured alles algavad.
Kümmekond lihtsat puidumasinat katsid vaid kolmandiku vabriku pinnast. Nende taga haigutas tühjus, mis tuli täita. Kuidagi tuli anda elu lagedale platsile hallide seinte vahel. Seni tehtu oli alles esimene arglik samm enda valitud teel ja Allanil polnud aimugi, kui palju tuleb neid samme veel teha.Võib-olla nii palju, et elupäevi ei jätkugi…
EHMATAVALT VANAMOODNE VOLVO FRIHAMNI SADAMA PARKImisplatsi servas ei äratanud usaldust.Väikese imestusega vaatas Allan kulunud välimusega tumerohelist autot. Soliidse firma masinad pidanuks eestlase arusaama kohaselt hoopis esinduslikumad olema.
Toimekas ja suhtlemisaldis sohver Björn surus reisiseltskonna kohvrid pakiruumi ja sõit võis alata. Suheldi inglise keeles ja Allan oli enesega väga rahul, sest vestlus sujus tõrgeteta.
„Kust nii hea inglise keel pärit on? Koolis õppisid?” uuris Björn.
„Ei, koolis õpetati mind grammatiliselt korrektselt vait olema.”
„Miks nii?”
„Polnud impeeriumi huvides keeleoskajaid inimesi terroririiki tekitada.”
„Aga kuidas siis? Välismaale teid ju ei lastud.”
„Muidugi mitte. See, mida mina räägin, on öökeel.”
„Mismoodi öökeel?”
„Öösiti tuupisin. Pärastpoole võtsin ühe intensiivkursuse ka.”
Björn noogutas tunnustavalt. Sadamarajatised jäid selja taha. Uskumatu kergusega juhtis rootslane oma Volvot kesklinna liiklusarterite tihedas autodevoolus.
„Valmistuge nüüd pikemaks sõiduks.Tee Göteborgi võtab aega, aga on usutavasti huvitav.”
Põnevusega uudistas perekond möödalibisevat linnapilti. Hästihooldatud majad, meeletu autodemöll tänavatel, kirev ja pilkupüüdev reklaam. Uhked kaubamajad vaheldusid graniidiga kaetud haldushoonete isekate suurvormidega.
Peagi linnaliiklus lõppes. Kaljupinnasele rajatud autotee peegelsile asfalt viis aina lõuna poole.Viimse detailini korrastatud teepeenrad ja piirded, kontrastselt joonitud asfalt, neoonselt helklevad teeviidad. Hea peremehekäega hooldatud majad ja aiad, kõikjal lipud ja vimplid.
„Näib, et Rootsi riik on valmis.”
„Miks sa nii arvad?”
„Sest kõik vajalik on korralikult välja ehitatud. Mida siia veel lisada saaks?”
Björn vaatas kõrvalistujat kerge imestusega:
„Ei saa su mõttekäigust aru.”
„Usun. Sul on raske meist aru saada ja sama häda on kogu arenenud Euroopal.”
„Arvad?”
„Jah, normaalse mõistusega inimestele on arengupeetusega ühiskonna mõtteviis mõistmatu.”
Keskpäeval peatas Björn auto madala aiaga piiratud maapoe ees:
„Kohvipaus.”
Kohvikust, kauplusest ja bensiinijaamast koosnev poekompleks oli kui oaas karavaniteel, mis pakkus pikast sõidust tülpinud reisijatele kosutust. Lootusrikkalt astuti poodi, et kahanenud veevarudele täiendust leida, kuid joogivesi neil ostmata jäigi.
Soolasammastena seisid eestlased äkki keset poodi ja vahtisid üllatusest suurte silmadega puuviljaletti, mille keskel kõrgus kollane banaanikuhil. Äärtes kastikesed õunte, kiivide, apelsinide, ploomide ja virsikutega. Nende vahel mingid tundmatud viljad, millele isegi nime ei osatud anda. Midagi niisugust polnud nad veel kunagi näinud.
„Emme,” sai Mari äkki sõna suust. „Ma lähen sinna banaanivirna kõrvale.Tee must pilti.”
Pühaliktõsise näoga astus tüdruk endast kõrgema puuviljavirna kõrvale ja jäi sinna seisma.Anu pildistas ja vaatas siis mehe poole:
„Kuule, ma lähen ka sinna apelsinide taha seisma, tee meist veel üks pilt.”
Naine jäi teisele poole puuviljaletti seisma ja Allan pildistas. Inimesed seisatasid ja vaatasid.Vist püüdsid ära arvata, milliselt koledalt maalt võiksid pärit olla inimesed, kes on tühipaljast puuviljaletist nii pöördes. Imestust täis pilguga jälgis Björn toimuvat ja raputas ainult pead.
Göteborg tervitas külalisi ehtsa lõunarootsiliku soojusega. Äärelinna madalate majade vahele eksinud laokompleksi ees auto peatus. Kasvava murega vaatas Allan suuri halle akendeta hooneid ja mitte millegagi silma paistvat ühekorruselist kontorihoonet, mille uksele ilmunud tumehallis tagasihoidlikus ülikonnas keskmist kasvu mees talle lahkelt naeratas. Niisuguse silmapaistmatu välimusega inimene ei saanud ometi mingi edukas ärimees olla.
Võõras astus auto juurde ja ulatas käe:
„Marcus Davidsson, lambikaupmees.”
„Allan Tammel.”
Külaline naeratas sõbralikult ja palus reisiseltskonnal sisse astuda.Tagasihoidlikult, kuid kõige vajalikuga sisustatud kontori nõupidamisteruumis pakuti kohvi.Allan jõi kiiruga oma kohvitassi tühjaks ja ootas, millal rootslane asja juurde asub, kuid näis, et sellega pole tal kiiret. Pärast pooletunnist küsimuste-vastuste vooru hakkas Marcus vaikse häälega rääkima.
„Firma Lamppeter tegeleb valgustite hulgimüügiga. Mina olen selle juht ja omanik. Meie ettevõtte ajalugu on pikk ja ulatub saja aasta taha õlilampide aegadesse. Selle asutas minu vaarisa Peter. See on pikkade traditsioonidega perefirma.”
Kõneleja peatus ja rüüpas kohvi. Kogu tema olekust ja väljapeetud maneeridest õhkus rahu ja tabamatut väärikust.
„Meie firma aastakäive on pisut üle saja miljoni Rootsi krooni. Me oleme Rootsi ja Norra valgustituru liidrid. Ekspordime ka Taani, Soome ja Hollandisse.”
Hämmeldusega kuulas Allan seda vaikset juttu ja tema ärevus aina kasvas. See on ju tõeline suurettevõte! Mida on temal, vaese Eesti algajal ettevõtjal selle kõrvale panna?
Marcus võttis riiulist puidust tehtud laualambi ja pani selle lauale. Lamp oli peene varre ja lapiku ümara alusega, kergelt peitsitud ja kaetud mati lakiga nii, et puidu faktuur jäi aimamisi nähtavaks. Soe looduslik materjal muutis toote sümpaatseks.
„Mis te arvate, kas suudate niisuguseid asju toota?”
Allan vaatas mõtlikult lampi.Treitud ümardetailid olid talle võõrad, kuid ometi võis see olla uus ahvatlev võimalus, millest kinni haarata.
Allan pani lambi käest ja vaatas Marcusele tõsiselt silma:
„Asi on meie jaoks uus ja kogemustki veel vähevõitu.”
„Aga tahtmist on?”
„Ülearugi. Kui vaid õnnestuks kuidagi vajalikud masinad hankida, võiksime kuu-paari pärast pihta hakata.”
Marcus naeratas tunnustavalt. Jäi mulje, et eestlase söakus talle meeldis.
„Masinatest võime hiljem pikemalt rääkida, aga vaatame, mis meil siin veel on.”
Ta