Vabrik. Avo Kull
peame kiirelt tegutsema, et soodsat momenti mitte maha magada. Maaeraldus tuleb linnalt välgukiirusel välja ajada!”
Allan seisatas ja osutas sõrmega Mardi poole: „Sellega hakkad tegelema sina!”
Mart ei jõudnud veel suudki avada, kui ülemus jätkas: „Masinaid ja materjale hakka juba homsest kokku ajama! Projekteerimine peab lahti minema nädala pärast.”
„Projekteerimine?”
„Nojah, ega siis vabrikut ilma projektita saa ehitada.”
„Sedand küll, aga… aga kes projekteerima hakkab?”
„Kes? Ei tea veel, aga küllap kellegi leiame, kõik nad on praegu tööta.”
„Ma võiks üht soovitada.”
„Soovita.”
„Kas sa Helen Vaini tead?”
Allan seisatas äkki ja jäi logistikule teraselt otsa vaatama. Pärast hetkelist pausi võttis ta pakist järjekordse sigareti ja küsis:
„Kust sina teda tunned?”
„Ah tal on siin põiktänavas maja pooleli… käib teist aina vaatamas. Alles ükspäev läks siit mööda ja kurtis, et mingit tööotsa pole silmapiiril.”
Allan heitis uuesti uuriva pilgu kaasvestlejale:
„Aga minu teada arhitektidiplomit tal pole.”
„Sedand küll, aga ta on ikka ülikoolis õppinud, pikalt EKE Projektis töötanud ja asja peaks ta tundma.”
„Ei,” oli Allan resoluutne. „Me vajame asjatundlikku projekteerijat, mitte mingit pooliku haridusega joonestajat.”
„Nojah, aga… ta juba kaua tööta ja…”
Allani raske pilk püsis endiselt kogeleval logistikul: „Mis ajast sa heategevusega tegelema oled hakanud?”
„Mis heategevust siin, aga tuttav inimene lihtsalt, ja ta on mitmesse kolhoosikeskusse üht-teist projekteerinud ka.”
„Kolhoosikeskusse, ütled?”
„Nojah.”
Allan tõusis ja ulatas suvilaperemehele käe:
„Hea küll, eks ma mõtlen sellele, aga sina ole homme varakult platsis.”
Vastakate tunnetega vaatas Mart lahkuvale ülemusele järele. Näis, et näguripäevad saavad selleks korraks läbi, kuid rõõmu uuest töökohast kippus varjutama tõik, et jälle töötab ta koos Allan Tammeliga, kelle kohati pöörased ideed ning järeleandmatu jonn ennustasid raskeid ja rahutuid aegu.
VI
OKSJONIPIDAJA LIBISTAS KÜSIVA PILGU ÜLE SAALI KOGUNENUD INImeste ja tõstis haamri:
„Kaks miljonit kuussada nelikümmend tuhat rubla kolmandat korda.”
Puuhaamer kolksatas tuhmi kõlaga vastu lauda ja saalile sai teatavaks viiekümne tuhande Soome marga lõplik hind. Allan pühkis otsmikult higi ja vaatas ümberringi. Kõik kuulasid süvenenult ja keegi ei pööranud temale tähelepanu.Tõsistele valuutaspekulantidele oli see peenraha, mille vastu nad erilist huvi ei ilmutanud. Laitmatutes ülikondades jäikade selgadega härrad esireas ootasid oma aega, mil müüki pandi suured kogused Ameerika dollareid. Nende selja taga istusid elukutselise poksija välimusega noormehed, kes heitsid aeg-ajalt saalile uniseid pilke.
Allan pani kalkulaatori ja kokkukeeratud paberilehe tasku ning astus hoogsa sammuga pangamaja saalist välja. Nüüd on ta miljonär! Mis sest, et rublamiljonär, tubli saavutus seegi. Lõppegu kõik kõhklused ja kahtlused! Nüüd on aeg tulnud!
Kindlakäeliselt juhtis Allan oma vana Ladat kodulinna poole. Ennelõunase kevadpäikese säras aurasid rammusalt äsjaküntud põllud ja haljendasid tärkava rohelusega heinamaad. Kerge imestusega vaatas ta silme eest läbilibisevat loodust ja mõistis äkki, et aasta on jälle möödas, aga temal jäi see nägemata. Ei saanud ta osa eelmise aasta kuumast suvest ega pikast viljakast sügisest.
Tähelepanuta jäi ka vihma- ja lumesegune talv, mis põhjamaiselt madala taeva all kord vihma niristas, kord maa mõneks ajaks õhukese lumevaibaga kattis. Ainuke, mida ta mäletas, oli töö, lõputu töö, masinate müra ja puidutolm.Aga tulemus tuli, esialgu raskelt ja vaevaliselt, kuid mida edasi, seda rütmilisemaks ja probleemivabamaks töökorraldus läks. See mõte tõi rahuloleva naeratuse Allani näole. Midagi oli ta siiski saavutanud.Ta oli teinud esimesed sammud vaese riigi ettevõtja konarlikul teel.Ta teadis juba paljut, mida kaasinimesed veel ei teadnud.Ta oli teerajaja ja tema kanda olid esmaavastaja raskused.Tema soome keel oli juba üsna ladus ja naaberrahvaga suhtlemine ei valmistanud enam raskusi. Pool aastat tagasi oli Allanist saanud jälle koolipoiss, seekord keeltekursusel. Meeleheitega piirneva järjekindlusega tuupis ta võõrkeelseid sõnu ja väljendeid. Koduseid ülesandeid anti palju ja päevast ei piisanud kõigega toimetulekuks. Aina sagedamini ilmus ta töökotta punetavate silmadega ja magamata ööde paine oli talle neil päevil näkku kirjutatud.
Ta peatas auto räämas välimusega ehitussoojaku ees ja astus reipa sammuga trepist üles.
„Kas olete kunagi varem nii palju raha ühes hunnikus näinud?”
Allan avas diplomaadikohvri ja asetas selle lauale. Korrapäraste virnadena kohvrisse laotud sajarublaste pakid võtsid hetkeks kõigil sõnad suust.
„Ei… ei ole,” sai Mart lõpuks sõna suust. Harda imetlusega vaatas ta ikka veel kohvrit ega suutnud sellelt pilku pöörata.
Äsja tööle võetud raamatupidaja Laine jälgis muiates kaaslaste käitumist.Tema oli selles ruumis ainuke, kelles raha täis kohver mingeid emotsioone ei äratanud – niisugust pilti oli ta ennegi näinud.
Helen istus laua taga ja vaikis. Näis, et tema stoilist rahu ei mõjuta miski, isegi meeletu rahakogus mitte. Kaua oli Allan kõhelnud, enne kui tegi Helenile tööpakkumise.Ta mõistis hästi, et tema endine kallim pole just parim projekteerija, kuid lihtsa tööstushoone kontuuride joonestamine ei nõudnudki suuri tehnilisi teadmisi. Kusagil sügavas südamesopis andis ta endale aru, et Heleni töölevõtmise tegelik põhjus on mujal – nende aastataguse suhte järsu lõpetamise juures. Eks tal oli ennegi sarnaseid asju juhtunud, kuid seekord oli teisiti.Ta jättis naise üksi kõige keerukamal ajal, mil toimetulekuraskused murdsid paljusid.Töökoha pakkumine vaigistas küll südametunnistuse torkeid, kuid Heleni suhtumist nähes polnud ta oma ettepaneku üle enam rõõmus.
Näis, et naine võtab tööpakkumist iseenesestmõistetavana, nagu oleks Allanil ikka veel tema ees kohustusi.Vaikival kokkuleppel ei meenutanud kumbki endisi aegu ja koostöö võis alata. Siiski ei saanud Allan teda päris ükskõikse pilguga vaadata – liiga palju oli meenutada. Kuid Helenis oli toimunud mingi muutus.Tema vaikivast ja endasse sulgunud olekust murdsid vaid haruharva läbi kirkamad noodid. Ega ta ennegi liigse sõnakusega silma paistnud, kuid nüüd avas ta suu vaid vajaduse korral ja seltskondlikust vestlusest ta tavaliselt osa ei võtnud.
Allan avas raudkapi ukse ja ladus rahapakid riiulitele. Ruumis valitses ikka veel vaikus. Seejärel sulges ta ukse ja ulatas võtme raamatupidaja Lainele:
„Kehtesta selle raha üle range kontroll. Ilma korraliku aruandluseta ei tohi siit ükski rubla välja kõndida.”
„Selge,” vastas raamatupidaja ja pani võtme oma käekotti.
Allan istus laua taha ja vaatas muiates ikka veel vaikivaid kaaslasi:
„Mis on, võttis tummaks?”
„Ei võtnud ta midagi,” vastas Mart ikka veel kinnise kapi poole piiludes. „Ja mis nende lepalehtede eest ka saab? Poed ju lagedad kui tantsusaalid.”
„Raha eest saab alati midagi,” arvas raamatupidaja Laine.
„Olgu,” lõpetas Allan arutelu. „Räägime nüüd asjast. Mart, kuidas maaeraldus edeneb?”
„Sel nädalal peaks korda saama.”
„Selge. Ja millal tööjoonised tulevad?”
„Üldehitus