Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev
Kogu selle keerulise ülesehituse eesmärk on hoida eemal maksupolitseinikke. Just neid peavad valvurid takistama või vähemalt piisavalt kaua kinni hoidma, et nad ei jõuaks tagumisse kabinetti enne, kui see on tühi ja tagumine varjatud väljapääs on teeninud oma eesmärki.
Milliseid meetmeid ka ei rakendatud, ilmus maksupolitsei siiski aeg-ajalt kohale, kui keegi oli neile vihje andnud. Kui nad tulid, teadsime me kõik, mida teha: korjata oma kodinad kokku ja vaikselt lahkuda. Kui keegi küsib, ütle, et sa tulid ainult kokkusaamisele või ettemängimisele. Kui see esimest korda juhtus, olin ma veendunud, et meil pannakse kohe käed raudu ja saadetakse pettuse eest vangi. Aga mu venelastest kolleegidele andsid need reidid hoopis põhjust tähistamiseks: kogu ülejäänud päev oli alati vaba (tähtajad kerigu põrgusse), samal ajal tingis Ivan maksupolitseinikega altkäemaksu vähemaks. „Siin töötab kõigest tosin inimest,” ütles ta silma pilgutades, kui maksupolitseinikud silmitsesid neid mitmeid tosinaid töölaudu, toole ja arvuteid, mis olid ikka veel kasutamisest soojad. Ma kujutan ette, et siis istusid nad maha, et arutada, kui suurt „trahvi” Ivan peaks maksma, võttes kõrvale teed ja küpsiseid, nagu oleks see kõige harilikum äritehing. Venemaal oligi. Kõiges lepiti kokku ja iga roll, poos ja rida dialoogist kordas taas juriidilise korrektsuse rituaali. See oli rituaal, mida korrati iga päev igas keskmise suurusega äris, igas restoranis, modelliagentuuris ja suhtekorraldusfirmas üle kogu riigi.
Kunagi küsisin Ivanilt, kas see kõik on vajalik. Kas ta ei võiks lihtsalt maksud ära maksta? Ta naeris. Kui ta seda teeks, ei saaks ta mingit kasumit. Ükski ettevõtja ei maksnud makse kogu ulatuses, see ei oleks neile pähegi tulnud. Küsimus ei olnud moraalis – Ivan oli usklik inimene ja maksis vabatahtlikult kümnist heategevusele. Aga keegi ei arvanud iial, et maksutulu võiks kulutada koolidele või teedele. Ja maksupolitsei oli palju rõõmsam altkäemaksu saades, selle asemel et näha vaeva traditsioonilisel kombel makstud raha varastamisega. Igal juhul pitsitasid Ivani kasumit niigi juba levifirmad. Umbes 15 protsenti igast eelarvest läks tüübile, kes koostas telekanali programmi ja oli kanalis ka osanik. Kui üks mu tuttav briti teleprodutsent üritas avada telesaadete tootmise firmat ega nõustunud kanali direktorit osanikuks võtma, söödi ta kohe välja. Mängida tuli reeglite järgi.
Benedicti probleem oli selles, et tema nii ei suutnud, ja selle all kannatas tema karjäär. Inimesed ministeeriumist palusid temalt ikka ja jälle „teeneid”: õppereisi Rootsi, plasmateleviisorit kontorisse. Benedict keeldus. Ministeerium kaebas tema peale Brüsselisse: „vastuvõtjana” pidi Vene pool Läänest tulnud konsultandid heaks kiima. Kõik Benedicti uued projektid pandi ootele, kuniks lugu saab lahendatud. Senikaua oli aga Benedictiil tarvis raha, et elatada ennast ja Marinat.
Moskva filmiäri õitses ja ma aitasin tal saada Vene märulifilmides väiksemaid sümboolse inglase osi. Ta sai tuttavaks mõne Vene näitlejaga ja andis neile tunde, et nad saaksid oma inglise keele häälduse korda. Töö oli ebaregulaarne. Benedict kolis väiksemasse korterisse. Kui me teineteist uuesti nägime, oli see Sbarros – Scandinavia oli pisut kallivõitu. Benedict ei tundunud pahur. Temas oli alati küllaga reibast, rõõmsameelset koolipoisilikkust.
„Ma liitusin meediaga,” rääkis ta mulle. „Töötan Russia Todays.”
Russia Today on Vene vaste BBC Worldile ja Al-Jazeerale, see on 24 tundi ööpäevas uudiseid edastav telekanal, mis inglise (ja araabia ja hispaania) keeles on nähtav kõigis hotellides ja elutubades kogu maailmas, millele Presidendi korraldusega määrati aastaeelarve üle 300 miljoni dollari ning mille missioon on „edastada Venemaa vaatenurka maailmasündmustest rääkides”. Kas Benedict ei muretsenud, et äkki lõpetab ta Kremli suhtekorraldajana?
„Ma lähen minema, kui nad mind tsenseerima hakkavad. Ja on ainult õiglane, et Venemaal oleks võimalik ka oma vaatenurka avaldada.”
Benedictil oli palutud panna kokku äriuudiste strateegia. Ta kirjutas kanali direktorile ülevaateid, andes nõu, milliseid valdkondi peaksid äriuudised kajastama, milliseid küsimusi ajakirjanikud esitama. Vene firmajuhtidele kirjutas ta märgukirju, et analüütikud kanalit vaataksid. Teda ei tsenseeritud ega ähvardatud mingil moel. Russia Today hakkas sarnanema kõigile teistele uudistekanalitele: tümpsuv muusika enne uudise algust, tõsimeelsed-kenakesed diktorid, sportlase välimusega spordiuudiste lugejad. Briti ja Ameerika äsja ülikooli lõpetanud kahekümnendates noortele pakuti siin heldeid kompensatsioonipakette, samal ajal kui Londonis või Washingtonis oleks eeldatud, et nad töötavad ilma rahata. Loomulikult huvitas neid kõiki, kas RT-st saab propagandakanal. 23-aastased istusid pärast tööd Scandinavias ja arutasid asja: „Noh, eesmärk on ju edastada Venemaa vaatenurka,” ütlesid nad pisut kõhklevalt.
Alates Iraagi sõjast olid paljud Lääne vooruslikkuse suhtes skeptilised. Ja siis õõnestas finantskrahh igasugust üleolekut, mida Läänel tunti olevat. Kõik sõnad, mida oli kasutatud külma sõja võitmiseks – vabadus, demokraatia –, näisid olevat ülepaisutatud ja moondunud ning muutnud oma tähendust, saanud üleliigseks. Kui külma sõja ajal pakkus Venemaa Läänele opositsiooni, mida see vajas erinevate (kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste) vabaduste ühendamiseks üheks narratiiviks, siis nüüd, kui see opositsioon on kadunud, näib Lääne lugu koost lagunenud. Ja sellises uues maailmas … mis võiks olla vale „Venemaa vaatenurgas”?
„Sellist asja nagu objektiivne uudiste edastamine ei ole olemas,” ütles mulle Russia Today tegevtoimetaja, kui ma temalt kanali filosoofia kohta küsisin. Ta oli nii lahke, et kohtus minuga oma suures valges kabinetis. Ta räägib peaaegu perfektset inglise keelt.
„Aga milline on Venemaa vaatenurk? Mille eest Russia Today seisab?”
„Ah, Venemaal on alati oma vaatenurk olemas,” vastas ta. „Võtame näiteks banaani. Kellegi jaoks on see toit. Kellegi teise jaoks on see relv. Rassisti jaoks on see midagi, millega õrritada mustanahalist.”
Kontorist lahkudes märkasin ukse kõrval golfikeppide kotti ja kalašnikovi seinale toetumas.
„Kas see hirmutab sind?” küsis tegevtoimetaja.
Neil, kes RT-s töötasid, kulus pisut aega enne, kui nad hakkasid tundma, et midagi ei ole päris õige, et „Venemaa vaatenurk” võis vabalt tähendada „Kremli vaatenurka” ning et „sellist asja nagu objektiivne uudiste edastamine ei ole olemas” tähendas, et kogu tõde oli täienisti Kremli kontrolli all. Kui asjad olid settinud, tuli välja, et kõigest paarsada kanali ligikaudu kahest tuhandest töötajast rääkisid tegelikult inglise keelt emakeelena. Need olid ekraanil nähtavad vitriinikaunistused ja kogu operatsiooni õigekirja kontrollijad. Kulisside taga võttis tegelikke otsuseid vastu Vene produtsentide väike grupp. Ilmetute spordiuudiste vahele pikiti malbeid intervjuusid Presidendiga („Miks teievastane opositsioon nii väike on, härra President?” oli üks legendaarne küsimus). Kui K, otse Oxfordist tulnud 23-aastane, kirjutas uudislugu, milles ta väitis, et NSV Liit okupeeris Eesti 1945. aastal, sai ta uudiste osakonna juhatajalt korraliku peapesu. „Me vabastasime Eesti,” öeldi talle ja kästi teksti muuta. Kui äsja Bristolist tulnud T rääkis metsatulekahjudest Venemaal ja kirjutas, et President ei tule toime, öeldi talle: „Sa pead ütlema, et President on eesliinil tulekahju vastu võitlemas.” Venemaa ja Gruusia vahelise sõja ajal jooksis Russia Today pildil pidevalt tekst, mis karjus: „Grusiinid korraldasid Osseetias genotsiidi.” Midagi seesugust ei olnud tõestatud ega saagi kunagi tõestada. Aga kui President annekteerib järgmisena Krimmi ja algatab uue uudistesõja Läänega, on RT selle eelvägi, fabritseerides jahmatavaid väljamõeldisi sellest, kuidas fašistid on vallutamas Ukrainat.
Ent esmakordne vaataja ei pruugi tingimata kõiki neid lugusid märgata, sest sellised ilmselgelt kremlimeelsed teated on ainult üks osa RT väljundist. Kanali populaarsuse aluseks on uudised, mida kanalis endas kutsutakse „teisteks” või „märkamata jäänud”. Julian Assange, WikiLeaksi peatoimetaja juhtis RT-s vestlussaadet. Ameerika akadeemikutele, kes võitlevad Ameerika maailma valitsemise vastu, 11. septembri vandenõuteoreetikutele, antiglobalistidele ja Euroopa paremäärmuslastele antakse heldelt eetriaega. Nigel Farage, Suurbritannia iseseisvuspartei juht, on sagene külaline; Saddam Husseini vasakäärmuslaste toetaja George Galloway juhib saadet Lääne meedia kallutatusest. Kanal on saanud Emmy nominatsiooni selle eest, et nad rääkisid USA liikumisest Occupy, mida selle fännid kirjeldavad hegemooniavastasena.