Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev
peatee lähedal, suurte roheliste puudega väikeses siseõues. Selle omanikud on rootslased ja kui see avati, oli kõik Stockholmist sisse toodud: teenindajad, kokad, burgerid, friikartulid – kõik toodi lennukitega kohale. 2000-ndate alguses rääkisid külastajad peamiselt inglise keelt: Vene oligarhide jaoks ei olnud see piisavalt külluslik, „tavalistele” venelastele aga taskukohane. Läänest tulnud astusid siia nagu oaasi, enne kui jõid end piisavalt purju ja julgeks, et minna avastama Moskva ööd. Scandinavia tundus olevat nagu vanade koloniaalaegade klubi järeltulija ajastul, mis uhkustas, et on kõik selle seljataha jätnud. Külastajad olid päevitunud ja rääkisid korralikku õpiku inglise keelt. Nad arutasid omavahel järeleandmiste, korporatsioonide juhtimise ja trenni üle. Nad olid ühisel nõul, et Moskvas on võimatu leida kohta, kus jooksmas käia. Kõik see suitsetamine on täielik õudusunenägu. Ja liiklus samuti. Kui nad vindiseks jäid, heitsid nad nalja Vene tüdrukute üle, kui nad just koos naistega ei olnud, millisel juhul arutati puhkuseplaane. Neil olid valged hambad. Benedictil olid kollased hambad, ta jõi lõuna kõrvale veini ja suitsetas pikki kangeid Dunhille. Ta oli õbluke ja liikus nagu ritsikas, vehkides käega oma sigaretisuitsu teistest eemale nagu narritavalt vabandades. Ta oli iirlane, aga pigem Shaw või Wilde’i sorti.
„Ma olen langenud majandusteadlane,” meeldis talle inimestele vastata, kui nad küsisid, millega ta tegeleb.
Benedict oli rahvusvahelise arengu konsultant. „Rahvusvahelise arengu konsultandid” on demokraatliku kapitalismi saadikud. Külma sõja lõpus, ajaloo lõppedes tekkis neid massiliselt, nad marssisid teele Ameerikast ja Euroopast, et õpetada ülejäänud maailmale, kuidas nendesuguseks saada. Nad töötavad EL-i, Maailmapanga, OECD, IMF-i, OSCE, DIFD, SIDA ja teiste riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonide heaks, mis esindavad „arenenud maailma” (saatjat) ja annab nõu „arengumaade” (vastuvõtjate) valitsustele, kesksetele ja kohalikele. Neil on seljas Marks & Spenceri (või Zara või Brooks Brothersi) ülikonnad ja kaenla all kannavad nad pakse kaustu projektidega, mille nimed on näiteks „Turumajanduse ülesehitamine Vene Föderatsioonis” või „Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine postsovetlikus ruumis”, raamdokumente (neid nimetatakse TORA-ks). TORA-ga pannakse paika „loogilised raammaatriksid”, et saavutada „demokratiseerimise objektiivselt tõestatavad indikaatorid”. Lääne tsivilisatsioon on kontsentreeritud kujul esitatud punkthaaval:
Valimised? Tehtud.
Sõnavabadus? Tehtud.
Eraomand? Tehtud.
Nende projektide aluseks on selge visioon ajaloost, mida õpetatakse uutes „rahvusvahelise arengu” osakondades ülikoolides ning mida võtavad evangeeliumina ministeeriumid ja rahvusvahelised organisatsioonid: kommunismijärgselt elavad endised sotsialistlikud vabariigid läbi „üleminekuaja” kiusatused, et jõuda liberaalse demokraatia ning turumajanduse platoole.
Kui Benedict esimest korda Venemaale läks, oli ta veel ühe väikese Iirimaa linna ülikoolis majanduse õppejõud. Ta pidas Peterburi ülikoolis loengu teemal „Äri ja efektiivne juhtimine”. Aasta oli 1992. Üliõpilased kuulasid hoolikalt, jälgides hoolega uusi sõnu „SME”6, „aktsiate avalik esmaemissioon”, „rahavood”. Õhtul pärast loengut jalutas Benedict tagasi oma hotelli. Ta keeras vestibüülis valele poole ja leidis end keset pulmapidu. Ta üritas inglise keeles teed küsida. Pruut ja peigmees olid vaimustuses, et üks Lääne inimene oli nendega liitunud, ning nõudsid, et ta jääks peole. Ta oli tükike eksootikat, kingitus iseeneses. Nad jõid tema terviseks ja ta jäi nendega jooma. Ühel hetkel läks Benedict oma tuppa ja tõi sealt kingituseks kaasa paki Marlborot ja Imperial Leatheri seepi. Pruut ja peigmees olid vaimustuses. Nad jõid veel ja kõik tantsisid. Benedict tundis, et Venemaa on väga varsti samasugune nagu Lääs.
Ta loobus oma töökohast Iiri ülikoolis mõni aasta hiljem, vahetades 48 000-eurose aastapalga provintsikolledžis maksuvabade kuuekohaliste summade vastu, mida pakkus suurustlev uus arengutööstus. Benedictile pakuti tiimijuhi kohta projektis, mille nimi oli „Kaliningradi vabamajandustsooni majandusliku arengu tehniline abistamine”. Tal ei olnud õrna aimugi, kus asub Kaliningrad, ta pidi selle kaardilt üles otsima.
Kaliningradi nimetati vanasti Königsbergiks, see oli Ida-Preisimaa, Immanuel Kanti kodumaa pealinn. See asub Läänemere ääres, Leedu ja Poola vahel, Rootsi vastas. Teise maailmasõja lõpus okupeerisid selle Nõukogude väed, linn nimetati ümber, sinna asustati elanikke kogu ülejäänud impeeriumist ning muudeti kõige rangemate turvameetmetega suletud sõjaväesadamaks. See oli NSV Liidu kõige läänepoolsem punkt. Pärast külma sõda hoidsid venelased Kaliningradil endale, kuigi sellel ei ole Vene emamaaga piiri. See on nüüdseks Vene eksklaav Euroopa Liidu sees, geopoliitiline värd. EL tunnustas „Kaliningradi eriolukorda”, kuid „murettekitavateks” peeti „pehmete turvaprobleemide olemasolu” – see tähendab, et sealt lekkis EL-i heroiini, relvi, AIDS-i ja tuberkuloosi muteerunud vormi. Kaliningradil tuli muutuda või riskida sellega, et selle ümber ehitatakse müür. Euroopast ei olnud siia ühtki otselendu. Benedict pidi sõitma Moskvasse, siis keerama otsa ringi ja sõitma läände, Kaliningradi. Ta oli lähenemas viiekümnendale eluaastale ja lahutatud ning ta soovis alustada puhtalt lehelt.
Peaaegu valus oli vaadata erinevust vana Königsbergi väsinud, elegantsete üheksateistkümnendast sajandist pärit majade ja sõjajärgsete nõukogude uusrajatiste vahel. Punast gooti katedraali, kus asub Kanti haud, ümbritsesid ühelt poolt agressiivsete betoonist kortermajade räsitud hordid, ja teisalt roostetavaid puhkel sõjalaevu täis sadam. Õhtul läksid meremehed vee piiril asuvatesse baaridesse jooma. Ma mäletan, et leidsin end niisugusest baarist, kui käisin kord lühikesel visiidil Kaliningradis. Valgus oli seal sünge, Läänemere karva roheline. Tellisin konjakit.
„Kohalikku?” küsis ettekandja.
„Millist sorti viinamarjad Kaliningradis kasvavad?” küsisin ma, mitte sugugi silmakirjalikult.
„Miks konjaki jaoks viinamarju tarvis on?” küsis ettekandja.
Jook valati välja. Üks lonks viis mind läbi kolmekümnesekundilise puhta eufooria otse kõige hirmsamasse pohmelli, mis mul kunagi on olnud.
Kaliningradi majandusarenguministeerium oli raskepärane nõukogulik palee keskväljakul. Benedict ja tema tõlk Marina astusid madalatest rasketest ustest Vene bürokraatia maailma. Laiadesse tolmustesse ja tühjadesse koridoridesse, kus kõik juhtunuks nagu vee all. Telefonid, mis olid majja paigaldatud 1970-ndate keskel, helisesid kannatlikult, ilma et neile oleks vastatud. Vaikisid. Siis helisesid uuesti. Sametkardinad olid längus ja väljaveninud. Kõigis kabinettides rippusid Presidendi pildid, naeratades peaaegu vabandavalt, pea küljele keeratud. Ametnikud olid peamiselt tugevad, karmid neljakümnendates ja viiekümnendates aastates naised, Vene riigi tõelised alustalad. Mehi oli vähem ja kõik nad tundusid küürakad olevat. Kõik kutsusid üksteist isanimedega: „Igor Arkadievitš” ja „Lidia Aleksandrovna”.
Benedicti ametivend oli P, keskastme ametnik. Mees kandis väljaveninud ülikonda ja tema vats näis teda allapoole tirivat.
„Kas sa oled see sealt Euroopa tehnilisest abist või? Meil on arvuteid vaja,” ütles P, kui nad Benedictiga esimest korda kohtusid.
Benedict selgitas talle, et tehniline abi ei tähenda tehnikat. See tähendab Lääne konsultantide poolt tehtavat koolitust. Benedicti tõlk üritas seda mõtet edasi anda.
„Meil on arvuteid vaja,” vastas P.
Benedict korraldas nii, et nad saaksid umbes 200 000 euro eest arvuteid. Ta selgitas P-le, et kui need kohale jõuavad, tuleb anda allkiri kättesaamise kinnituseks.
Ta jätkas Kaliningradile arengustrateegia väljatöötamisega. Benedictile anti kabinet Küberneetikainstituudis. Ta küsis instituudi dekaanilt, kas viimane sooviks ehk anda nõu regiooni IT-alase arendamise koha pealt. Dekaan vabandas, et kuigi Küberneetikainstituut oli ametlikult ikka veel ülikool, olid palgad nii väikesed, et kogu personal kaupleb tegelikult hoopis kaladega. Kaliningradis oli iga mees iseenda eest väljas. Vanas relvavabrikus valmistati makarone. Ida-Saksamaalt demobiliseeritud sõdurid müüsid maha hunnikute viisi kalašnikove ja raketiheitjaid. Üks haledamaid kohti oli loomaaed, kunagine linna uhkus ja au: rebane jooksis puuris ringi
SME –