Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev

      Kui ma neli aastat pärast „Nord Osti” Kaukaasiasse läksin, töötasin dokumentaali kallal ühest kohalikust kuulsusest. Ma maandusin Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis õhtupoolikul. Kabardi-Balkaaria on kohe Tšetšeenia kõrval, Dagestanist teisel pool. Äärelinnad olid pimedad, tänavavalgustus oli endiselt probleem. Linna sõites nägin ainult ühte eredates tuledes ehitist, mis oli tuliuus peamošee, mille ehituse oli isiklikult kinni maksnud Kremli seljatagusega kohalik liider Arsen Kanokov. See on uusrikastele kohane mošee peegelklaaside, tehismarmorist tornide ja kullatud poolkaartega – uus raha ja uus religioon ühes palves. Kohalikud kutsuvad seda KGB mošeeks, valitsuse püüdeks islamit koopteerida. Noored eelistavad lindpriidest salafi jutlustajaid. 2005. aastal olid Naltšikit rünnanud 217 islamisõdalast, kes olid jooksnud tormi teletornile ja valitsuskabinettidele. Sõjaväel oli kulunud nende tagasitõrjumisele päevi, surma sai 100 inimest, sealhulgas 14 tsiviilisikut.

      „Olime šokeeritud, kui saime teada, et need sõdalased ei olnudki tšetšeenid, vaid kohalikud noorukid ülikoolist, kus ma õpetan,” rääkis mulle ajalooprofessor Anzor, kui me samal õhtul koos einestasime. Ta tegi mind abistades natuke haltuurat. „Ma ei tea, mida mu üliõpilased mõtlevad, minuga räägiksid nad nagu hoopis teises keeles. Minu põlvkonnas olid kõik nõukogude inimesed. Aga minu üliõpilased ei tunne end venelastena. Neid ei seo Moskvaga mitte miski.”

      Ettekandja tõi mulle veel vintsket suitsutatud lambaliha. Me sõime õhtust linna kõige kuulsamas restoranis Sosruko, mis oli saanud oma nime kohalikult müütiliselt kangelaselt, umbes nagu Herakles. Mäetipul asuv kakskümmend meetrit kõrge betoonist keskaegse rüütli kiivri ja vuntsidega pea kujuline restoran kõrgus üle linna, valgustus oli siin neoonroheline. See oli ainuke ehitis peale uue mošee, mis säras tuledes.