Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
emand.
Ta oli lahke ja soe, aga sellegipoolest habras. Kuid meie jaoks oli ta lihtsalt vanaema. Vanaks saades hakkas ta kergesti solvuma ja võitles depressiooniga. Võib-olla tulenes see süütundest tema truudusetuse pärast Neville’ile, kui ta noorem oli.
Vastumürgiks arendas ta välja kombe osta kalleid, kuid enamjaolt täiesti mõttetuid asju, olles ise veendunud, et need on suurepärased investeeringud.
Sealhulgas ostis vanaema uhkesti kaunistatud antiikse mustlasvankri ja küla lähedal asuva kala- ja krõbekartulipoe, kakssada meetrit meie kodust teed mööda edasi. Probleem seisnes selles, et ilma kohase hoolduseta vanker kõdunes ja pood muutus antiigi- ja vanakraamikaupluseks.
See oli loomulikult katastroof.
Lisagem veel, et pood vajas mehitamist (enamasti perekonnaliikmetega, sh Nigeliga, kes tukkus suurema aja kaupluse ees rannatoolis, ajaleht näo peal), ja viis su mõttele, et elu on ühtaegu kasutu ja tujukas. Kuid üle kõige pakkus see alati lõbu.
(Nigel oli vanaema armastusväärsest kaabakast teine abikaasa, kes oli omal ajal olnud väga edukas poliitik. Ta oli teise maailmasõja ajal pälvinud Sõjaristi ja jätkas hiljem vähemtähtsate ministriportfellidega. Sellegipoolest oli ta minu suhtes lahke ja õrn vanaisa-kuju, keda me kõik armastasime.)
Seega oli minu kodus kasvamise aeg alati sündmusterikas, kuigi samuti kaootiline. Kuid see oli mu vanemate jaoks iseloomulik – eriti ema jaoks, kes oli ja jääb isegi tema enda põrunud standardite kohaselt kaunikesti ebatavaliseks … maailma parimas mõttes.
Tegelikult kaldun ma oma perekonda kokkuvõtlikult iseloomustama lausega: „Perekonnad on nagu kompvekid – alati magusad ja mõne pähkliga5.”
Parem osa sellest tähendas, et me liikusime perekonnana lõputult ringi ja kohtusime kogu maailmast tulvavate huvitavate tegelastega, keda kõiki tõmbas ema poole – see oli lihtsalt elu osa. See ei sõltunud sellest, kas me peatusime vanas haagissuvilas, kui reisisime kuulama mõnd Ameerika motivatsioonikõnelejat, või aitasime ema tema uues äris, müües kannmiksereid ja veefiltreid.
Söögikorrad olid suvalistel öö- ja päevaaegadel, sealihakotletid võeti prügikastist välja surematute sõnadega: „Need on ju täiesti värsked.” (Kuigi isa oli need eelmisel päeval välja visanud, sest neid kattis hõbedane kirme.)
Näis, et ema peamine eesmärk oli sööta oma perekond nii paksuks kui võimalik. Tegelikult andis see mulle edaspidiseks eluks vastupidise tõuke ja tekitas kinnismõtte tervislikust elust. (Kuigi tõenäoliselt pean ma ema tänama oma raudse seedimise eest, mis on aastate jooksul aidanud mul filmida arvukaid ellujäämissaateid. Jumal kaitsku lisaks kõigele muule ka neid sealihakotlette.)
Kõik meie ümber kaldusid nägema ema ogaruses vaid selle lõbusat külge, kuid teiselt poolt oli see meie perekonna jaoks üsna kurnav. See tähendas, et sõltumata sellest, kui nii mõnigi tema mõte või veendumus piirnes ilmselgelt tobedusega, oli tal alati õigus.
Me tabasime ta sageli vaskvardaga ringi käimas, kui ta oli veendunud, et ta peab maandama majast ülemäärase elektri. (Arvestades, et meil ei olnud küte kunagi sisse lülitatud ja põletasime küünlaid selle asemel, et süüdata elektrivalgus, tekitasid sedasorti asjad kahtluse, et emaga ei ole kõik korras.)
Kuid selline ema oli ja ainult mõni harv erand välja arvatud, oli mu lapsepõlv õnnistatud armastuse ja rõõmuga, mis on saanud ka mu enda perekonna elu käimashoidvaks jõuks.
9. PEATÜKK
Mu vanemad kohtusid, kui ema oli kakskümmend üks ja isa kakskümmend üheksa aastat vana. See oli üsna hullumeelne armulugu, mida saatsid lõputud lahkuminekud ja leppimised, kuni nad lõpuks põgenesid Barbadosele ja abiellusid seal.
Nende vahekord jäi alati armuküllaseks, kuigi ema oli mitmes mõttes oma vanemate lahutuse tulemus. Temas oli sügavale juurdunud hirm hülgamise ees, mis muutis ta isa suhtes väga provotseerivaks.
Seega tähendas meie jaoks koos isaga mägedesse ronima või purjetama minemine tõelist vingerdamist. (Mis pakkus loomulikult meile mõlemale lõbu.) See muutis iga väljaskäigu omaette ettevõtmiseks. Ja minu elu algusaastatel oli meil neid ettevõtmisi hulgaliselt.
Kui ma sain vanemaks ja võisin kavandada juba ise ekspeditsioone, kui väikesed need ka ei olnud, tundsin ma kurbust, et ei saanud neid enam teha koos isaga, ainult meie kahekesi. Ma mäletan, millist rõõmu pakkusid talle meie seiklused, kuid talle tundus, et lojaalsus lõhestab teda minu ja ema vahel.
Isa ei olnud oma lapsepõlves tundnud vanematega kuigi suurt lähedust.
Tema isa oli töökas, pühendunud, kuid üsna karm sõjaväeohvitser, kes jõudis brigaadikindrali auastmeni. Võib-olla saavutas ta selle kesise pereelu hinnaga, kuid ma tean kindlalt, et isa kannatas nende suhete külmuse pärast.
Lapsena ma kartsin veidike vanaisa Tedi. (Kuigi, nagu selgus, peaaegu täiesti põhjendamatult. Jah, ta oli karm, kuid tagantjärele tarkusena võin öelda, et ta oli lahke ja ustav mees, keda armastasid paljud.)
Vanaisa Tedi kõige hirmsamad asjad olid tema suured koerad.
Ükskord, kui ma olin kuueaastane, rappis üks neist mind, kui ma istusin põrandal ja üritasin temaga mängida. Suur koer hammustas mind näost nii, et nina ja huuled olid katki.
Mind viidi kiiruga haiglasse, kus pidi tehtama õmblused, kuid ema leidis, et valveõel läheb liiga kaua, ning seega võttis juhtimise üle ja tegi pisted ise.
Ta tegi suurepärast tööd, muide, ja kui te ei vaata mu nägu just väga lähedalt, ei pane te arme tähelegi – kuigi mu nina näeb üsna viltune välja. Kui minust tehti lähivõtteid Ameerika ajakirja Men’s Journal kaane jaoks, küsis nende toimetaja naerdes, kas ma kaotasin nooruses palju poksimatše. Aga tõde on selles, et mu nina jäi veidi viltu pärast koera rünnakut.
Kui vanaisa Ted oli mu isaga lapsena alati väga range, siis isa ema oli veel karmim. Tal oli kohutav maine mitte ainult tema tähelepanuväärse iseloomu pärast, vaid teda tunti ka inimesena, kes ei salli hulljulgust – ja Hulljulgus oli mu isa indiaanlasenimi. Niisiis kasvas isa üles samavõrd kohutava reaktsiooniga sellele tõsikindlale kasvatusele – ja hakkas naljameheks esimesest päevast alates.
Ma mäletan lõputuid lugusid: neid, kus ta kallab oma õele ja tema uuele peigmehele ämbrist vett kaela, kui on nad avastanud oma magamistoa aknast piiludes.
Mitmes mõttes ei kasvanudki isa kunagi suureks. Just see tegi temast suurepärase isa, härrasmehe ja sõbra. Minul omakorda ei tekkinud kunagi ahvatlust kasvada suureks liiga kiiresti.
Mäletan, kui käisime korra perekonnaga Alpides suusatamas, seadis üks isa vingerpuss meid kõiki üsna piinlikku olukorda.
Ma pidin sel ajal olema umbes kümneaastane ja olin üsna vaimustatud, kui isale tuli pähe üks vemp, mis tuli maha mängida ühe väga tõsise olemisega šveitsi-saksa perekonna peal, kes elas meie kõrvaltoas.
Kogu perekond tuli igal hommikul allkorrusele, ema pealaest jalatallani karusnahka riietatud, isa liibuvas suusakostüümis ja valge salliga, nende järel astus üsna upsaka olemisega kergelt ülekaaluline kolmeteistaastane poeg, kes tegi mulle tihti nägusid.
Hotellis oli hommikueine tellimise blankett, mis tuli täita, kui sa soovisid süüa hommikust oma toas, ja seejärel riputada toa ukselingi külge. Isa arvas, et oleks päris naljakas tellida 35 keedetud muna, 65 Saksa vorstikest ja 17 suitsuheeringat ning riputada see šveitsi-saksa perekonna ukse käepideme külge.
See nali oli liiga hea selleks, et võimalus mööda lasta.
Emale, kes oleks raevu sattunud, me sellest ei rääkinud, vaid täitsime selle asemel suurt lõbu tundes blanketi ning viimase asjana enne magamaminekut lipsasime välja ja riputasime selle nende ukse lingile.
Kell seitse järgmisel hommikul kuulsime, kuidas kõrvaltoa perekonnaisa saatis tellimuse vihaselt tagasi. Seega kordasime me nalja järgmiselgi päeval.
Ja ka ülejärgmisel. Igal hommikul muutus nende
Inglise keeles tähendab